musta riidest kotti ning virutab õhukese metallukse pauguga kinni. Ta jõuab teisi samme vaevu aimata, kui need juba vaibuvad. Ta pöörab taas ümber. Mitte kedagi pole. Üldse mitte kedagi. Ja ikkagi tundub talle, nagu teda jälgitaks.
„Miks sa seda tegid?”
Linnéa esitas sama küsimuse eile, lausa mitu korda. Kuid Elias ei avaldanud tõtt. See on liiga kohutav. Liiga hullumeelne. Isegi temasuguse poologara jaoks.
„Ma ütlesin ju. Ängistusest,” ütleb ta ja püüab häälest peletada ärritusenooti, et mitte taas tülli pöörata.
„Ma tean, et midagi on veel.”
Elias kõhkleb.
„Okei,” vastab ta vaikselt. „Ma siis räägin. Saame õhtul kokku?”
„Okei.”
„Ma hiilin välja, kohe kui ema ja isa on magama jäänud. Linnéa…”
„Jah?”
„Kas sa vihkad mind?”
„Ma vihkan seda, et sa nii lolle küsimusi esitad,” nähvab tüdruk.
Lõpuks ometi. Sellist Linnéat ta tunneb.
Elias lõpetab kõne. Ta seisab koridoris ja naeratab endamisi. Lootust on. Seni, kuni tüdruk teda ei vihka, on lootust. Ta peab Linnéale ära rääkima. Linnéa on tema õde igas muus mõttes peale veresuguluse. Ta ei pea seda üksipäini läbi tegema.
Samal hetkel kustuvad tuled. Elias tardub paigale. Koridori teises otsas tungib akendest sisse nõrka valgust. Kusagil läheduses suletakse uks. Seejärel võtab maad vaikus.
Siin pole midagi karta, üritab ta endale sisendada.
Ta hakkab väljapääsu poole minema. Sunnib end astuma rahulikul kindlal sammul. Mitte andma järele paanikale, mis tema sees kasvab. Kapirivi lõpus keerab ta ümber nurga.
Seal seisab keegi.
Kooli majahoidja. Elias on seda meest ainult mõne korra näinud, kuid teda ei ole võimalik unustada. Süüdi on tema suured, jäiselt sinised silmad. Silmad, mis põrnitsevad Eliast, otsekui näeksid kõiki tema saladusi.
Elias vaatab maha, kui mees mööda läheb. Ikkagi tundub ta pilk kuklas kõrvetavat. Iiveldus kerkib kurku. Eliasel on tunne, nagu taoks pulss nii tugevasti kurguaugus, et ajab südame pahaks. Ta kiirendab sammu.
Viimase poole aasta jooksul on kõik paremuse poole läinud. Ta on adunud, et tema sees toimub midagi, et ta muutub. Uus psühholoog ei ole säärane idioot nagu eelmine ja tõepoolest nagu mõistaks teda pisut. Ent eelkõige on tal Linnéa. Tüdruk paneb teda end elusana tundma, otsima väljapääsu lämmatavast, kuid samas kodusest pimedusest.
Seetõttu ongi nii raske mõista, miks see juhtub just praegu – nüüd, kui ta saab lõpuks ometi öösiti normaalselt magada, nüüd, kui ta suudab end isegi õnnelikuna tunda.
Kolme päeva eest nägi ta, kuidas ta nägu peeglis muutus. Venis välja ja moondus tundmatuseni. Ja ta mõistis, et hakkab päriselt hulluks minema. Hääli kuulvaks ja hallukatega hulluks. See ehmatas tal jalad nõrgaks.
Kolm päeva suutis ta vastu panna nii žilettidele kui ka Jonte kaubale. Ta vältis peegleid. Kuid eile märkas ta ennast ühe vaateakna peegelduses, nägi nägu võbelemas ja laiali valgumas, nagu oleks see veest. Siis ta helistaski Jontele.
Kõik pudeneb koost.
Võõras sosin kõrvus. Elias vaatab ringi ja avastab, et on uuesti keerdtrepist üles läinud ning seisab taas direktori kabineti ukse taga koridoris. Ta ei tea, miks ta siia tuli.
Tuled välgatavad ja kustuvad. Trepikoja uks vajub tema selja taga aeglaselt kinni. Just enne selle sulgumist ta kuulebki. Pehme kummitalla heli keerdtrepil.
Mine peitu.
Elias jookseb mööda pimedat koridori. Iga kapirea tagant võib keegi või miski välja ilmuda. Just siis, kui ta ümber nurga keerab, kuuleb ta kaugel oma selja taga trepikoja ust avanemas. Sammud lähenevad, aeglaselt, aga sihikindlalt.
Ta jõuab suurele kivitrepile, mis on koolimaja selgroog.
Jookse trepist üles.
Eliase jalad kuuletuvad, võtavad kaks astet korraga. Kui ta on üles välja jõudnud, jookseb ta edasi mööda väikest koridori, mille lõpus on uks, kust pääseb pööningule. See on tupik, üks vähestest kooli unustatud paikadest. Siin on mõned WC-d, mida keegi ei kasuta. Siin saab ta tavaliselt Linnéaga kokku.
Sammud tulevad lähemale.
Mine peitu.
Elias avab WC ukse ja lipsab sisse. Ta paneb ukse selja taga ettevaatlikult kinni ja proovib hingata nii vaikselt kui võimalik. Kuulab. Ainus heli kogu maailmas on mootorratas, mis kiirendab ja kaob kaugusse.
Elias surub kõrva vastu ust.
Ta ei kuule midagi. Aga ta teab. Keegi seisab seal. Ukse taga.
Elias.
Sosin on nüüd valjem, kuid Elias on täiesti kindel, et see kõlab ainult tema peas.
Nüüd ongi see juhtunud, ma olen hulluks läinud, mõtleb ta, ja otsekohe kostab hääl:
Jah. Oled küll.
Ta vaatab akna poole, kahvatusinist taevast selle taga. Valged kahhelkivid läigivad. Siin sees on külm. Teda valdab mõõtmatu üksildustunne.
Pööra ringi.
Elias ei taha, kuid pöörab siiski aeglaselt ringi. Tundub, nagu ei oleks tal enam oma keha üle võimu. Hääl juhib seda, justkui oleks ta lihast ja verest marionett.
Nüüd seisab ta kolme kraanikausi ees, mille kohal on peeglid. Kui ta märkab oma kahvatut nägu, tahab ta silmad kinni panna, kuid ei saa.
Purusta klaas.
Eliase keha kuuletub. Haare tugevneb kangast koti sanga ümber ja ta lennutab koti läbi õhu.
Peegli purunemise heli kaigub kahhelseinte vahel. Suured tükid tulevad lahti ja kukuvad alla kraanikaussi, kus purunevad klirinal väiksemateks kildudeks.
Keegi kindlasti kuulis seda, mõtleb Elias. Palun, oleks ometi nii, et keegi kuulis.
Aga kedagi ei tule. Ta on häälega kahekesi.
Eliase keha läheb kraanikausi juurde ja võtab sealt kõige suurema klaasikillu. Ta saab aru, mis juhtuma hakkab. Hirm paneb pea ringi käima.
Sa oled katki. Parandada ei saa.
Aeglaselt taganeb ta ühte lahtisesse WC-kabiini.
Kohe on kõik läbi. Sa ei pea enam kunagi hirmu tundma.
Hääl kõlab nüüd peaaegu lohutavalt.
Elias keerab ukse lukku ja vajub potile istuma. Ta võitleb, et saada suu lahti, võitleb, et suuta karjuda. Haare klaasikillu ümber tugevneb ja terav serv lõikab peopessa.
Valu
