pastoraat, ridaelamurajoon, juba ammu maha jäetud mõis ja „peen” eramajapiirkond idüllilise kanali ääres.
Seal elabki perekond Falk Karimi, helehallis kahekorruselises funkvillas. Seintel on kallid tapeedid ja suurem osa mööblist on toodud kohale Stockholmi sisustuskauplustest.
Ema istub köögilaua ääres, kui Minoo trepist alla tuleb. Päevalehed, mida isa hommikuti läbi töötab, on laual kenasti virnas. Ema loeb süvenenult arstide ajalehte, ees tavapärane hommikusöök – tass auravat musta kohvi.
Minoo valab endale tassitäie maasikajogurtit ja istub tema vastu.
„Kas sa muud ei söögi?” küsib ema.
„Ja seda küsid sina?” ütleb Minoo ja saab vastuseks naeratuse.
„Jogurt, puder, võileib, jogurt, puder, võileib. Varsti tüütab ära.”
„Aga kohv ei tüüta?”
„Ükskord saad aru,” naeratab ema. Siis äkitselt tekib ta silmadesse läbinägev pilk. „Kas sa magasid halvasti?”
„Nägin halba und,” ütleb Minoo.
Ta räägib oma unenäost ja sellest, kuidas ta end ärgates tundis. Ema sirutab käe välja ja katsub ta otsaesist. Minoo põrkab tagasi.
„Ma ei ole haige. See ei olnud selline külmavärin.”
Minoo näeb lausa, kuidas ema võtab sisse „arsti positsiooni”. Tema hääl muutub pisut: tõsiseks ja professionaalseks. Kogu kehakeel on ühtäkki ametlik. Samamoodi oli ka siis, kui Minoo väike oli. Isa oli see, kes hoolitses ning kommi ja koomiksitega hellitas, kui ta haige oli. Ema oli arst, kes tuli visiidile.
Varem kurvastas see teda. Nüüd ta kahtlustab, et emarollist väljumine ja ametirollis esinemine on kaitsemehhanism. Võib-olla oleks lapsevanema loomulik mure koos arsti teadmistega kõigest sellest, mis inimkeha võib tabada, liiga suur koorem kanda.
„Kas sul süda kloppis?”
„Jah. Aga see läks üle.”
„Hingata oli raske?”
Minoo noogutab.
„See võis olla paanikahoog.”
„Minul ei ole paanikahooge.”
„Selles ei ole midagi imelikku, Minoo. Sa läksid ju just gümnaasiumi. See on suur elumuutus.”
„See ei olnud paanikahoog. See tuli unenäost.”
Tema sõnad kõlavad kummaliselt, kuid täpselt nii oligi.
„Ei ole hea, kui sa kõik tunded enda sisse jätad,” ütleb ema. „Mingil moel tungivad need ikka välja. Mida rohkem sa püüad neid kontrolli alla saada, seda kontrollimatumalt need välja purskuvad.”
„Kas sa oled kirurgi asemel psühholoogiks hakanud?” narrib Minoo.
„Kunagi ma isegi kaalusin psühhiaatri ametit,” vastab ema natuke teravalt. Siis muutub miski ta pilgus. „Ma tean, et pole ise kuigi head eeskuju näidanud.”
„Lõpeta ära, ema.”
„Ei. Ma olen tüüpiline tubli tüdruk. Ma ei taha seda sinule edasi pärandada.”
„Sa ei pärandagi,” pomiseb Minoo.
„Ütle, kui see kordub. Luba mulle.”
Minoo noogutab. Isegi kui ema on mõnikord natuke liiga pealetükkiv, on tore, et ta hoolib. Ja ta mõistab tavaliselt Minood, enamasti.
Jumal, kui hale, mõtleb Minoo ja neelab viimase jogurtisuutäie alla. Ema on mu parim sõber.
Vanessa ärkab selle peale, et tulekahju lõhn tungib ninna.
Ta lükkab teki pealt, jookseb ukse juurde ja tõmbab selle lahti.
Elutoas on aga kõik vaikne. Leegid ei neela kardinaid. Köögist ei valgu sisse musta mürgist suitsupilve. Diivanilaual on pitsakarp ja mõned õllepurgid. Hundikoer Frasse pikutab põrandal päikeselaigus. Ema, Nicke ja Vanessa väikevend Melvin istuvad juba köögis ja söövad hommikust. On täiesti tavaline hommik Törnrosvägen 7A viiendal korrusel, liftist paremat kätt asuva esimese ukse taga.
Vanessa raputab pead ja taipab siis: lõhn tuleb temast endast. Juuksed haisevad. Nagu siis, kui ta oli väiksena vahtinud Olssoni künkal mõttetut mailõket.
Ta kõnnib risti läbi elutoa, läheb läbi köögi, kus istub Melvin ja mängib kahe lusikaga, millel ta laseb üle laua tantsida. Mõnikord on ta nii kohutavalt armas. Täiesti arusaamatu, et temas on viiekümne protsendi jagu Nicke geene.
Ta viskab öösärgi vannitoapõrandale ja keerab dušikraani. Toru läkastab ja jääkülma vee juga purskab välja. Dušši ei ole võinud usaldada alates sellest hetkest, kui Nicke kangekaelselt ise paar toru välja vahetas ja uue segisti paigaldas. Ema küll protestis, kuid lõpuks laseb ta alati Nickel oma tahtmist saada.
Vanessa astub dušikabiini ja peaaegu kõrvetab end ära, enne kui tal õnnestub saada õige temperatuur. Ta peseb pead ema šampooniga, mis lõhnab magusalt, kookose järele. Salapärane suitsulõhn on sõõrmetes ikka alles. Ta laseb peopessa suure törtsu šampooni ja peseb juukseid veel korra.
Kui ta hommikumantlisse mässituna tagasi oma tuppa jõuab, vajutab ta raadio käima. Hüsteerilised reklaamihääled muudavad meeleolu natuke argisemaks. Ta keerab ribakardinad lahti ja tuju läheb kohe paremaks. Õhukeste riiete ilm on. Ta tahab võimalikult ruttu välja päikese kätte pääseda.
„Keera kohe vaiksemaks!” möirgab Nicke köögist oma parima politseinikuhäälega.
Vanessa ei tee väljagi.
Mis see minu mure on, et sul on pohmell, mõtleb ta, samal ajal deodoranti kaenla alla rullides.
Ta paneb riidesse, võtab kosmeetikakoti ja astub suure peegli ette, mis seisab seina najal.
Teda pole seal.
Vanessa vahib tühja peeglisse. Ta tõstab käe üles ja hoiab seda enda ees. Käsi on olemas, täiesti selgelt. Ta vaatab uuesti peeglisse. Mitte midagi.
Kulub natuke aega, enne kui ta mõistab, et ta vist magab ikka veel.
Vanessa naeratab. Kui ta teab, et tegemist on unega, peaks ta ju suutma seda ka juhtida.
Ta paneb kosmeetikakoti käest ja läheb kööki.
„Tere,” ütleb ta.
Keegi ei tee väljagi. Ta ongi nähtamatu. Nicke tukub laua ääres, pea käele toetatud. Ta haiseb liisunud õlle järele. Ema, kes näeb välja peaaegu sama väsinud, pressib endale sisse singivõileiba, lehitsedes mingit Kristallkoopa-nimelise asutuse kataloogi. Ainult Melvin keerab pead, nagu oleks ta midagi kuulnud, kuid on täiesti selge, et ta ei näe tulijat.
Vanessa seisab Nicke kõrvale.
„Pohmakas täna, jah?” sosistab ta mehele kõrva.
Ei mingit reaktsiooni. Vanessa itsitab. Ta on imelikult heas
