Ring I. Mats Strandberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ring I - Mats Strandberg страница 5
Äkitselt tunneb ta käe vastas midagi märga ja karedat. Ta vaatab alla. Seal seisab Frasse, kes lakub ta kätt.
„Mih Vasse tee?” küsib Melvin heleda häälega.
Ema vaatab koera.
„Ega seda ei tea kunagi, mida Frasse teeb,” vastab ta. „Ehk ajab kärbseid taga või midagi.”
„Varsti ma tulen ja viskan selle kuradi raadio puruks,” karjub Nicke Vanessa toa poole.
Vanessa itsitab ja laseb pilgul üle köögi libiseda. Kraanikausi kõrval on Nicke lemmiktass, sinine kruus, millel on Ameerika politsei ametimärk ja valge kiri N.Y.P.D. Küllap ta arvab, et Engelsforsi võmmielu võib vabalt võrrelda New Yorgi tänavatel patrullimisega.
Vanessa tõmbab tassi ropsuga põrandale. See kukub mõnusa klirinaga kaheks tükiks. Melvin võpatab ja hakkab nutma. Vanessa kahetseb tehtut kohe.
„Mis kurat see nüüd olgu?” karjub Nicke ja kargab sellise hooga püsti, et tool kukub ümber.
„Küll on kahju, et sa ei saa selles mind süüdistada,” teatab Vanessa võidukalt.
Nicke vahib talle otse silma. Nende pilgud kohtuvad. Šokk saadab väikesi elektrilööke mööda selgroogu alla.
Mees näeb teda.
„Keda ma siis veel peaksin süüdistama?” sisistab Nicke.
Melvin ulub ja Nicke tõstab ta sülle, silitab ta šokolaadpruuni sassis pead.
„Pole midagi, kullakene, pole midagi,” lohutab ta, ise Vanessale kurjalt otsa vaadates.
„Vanessa, millega sa tegeled?” küsib ema oma kõige väsinumal häälel.
Vanessal ei ole sellele küsimusele head vastust. Kus see uni tegelikult algab ja kus lõppeb?
„Kas te nägite mind terve selle aja?” küsib ta.
Ema tundub hetkega täiesti ärkvel olevat.
„Kas sa oled midagi võtnud või?”
„Te olete ikka täiega idioodid!” karjub Vanessa ja tormab esikusse.
Nüüd ta kardab, lausa kabuhirm on, kuid ta ei kavatse seda välja näidata. Selle asemel torkab ta kingad jalga ja krahmab koti.
„Mitte kusagile sa ei lähe!” hüüab ema.
„Mis sa tahad, et ma teeks poppi või?” karjub Vanessa vastu ja virutab korteriukse selja taga sellise pauguga kinni, et terve trepikoda kajab.
Ta tormab trepist alla, välisuksest välja ja otse üle tänava number viie peatusesse, jõudes napilt bussi peale.
Õnneks ei tunne ta bussis kedagi. Ta istub kõige taha.
Sellele haigele hommikule on ainult kaks seletust. Esimene on see, et ta on hulluks läinud. Teine on see, et ta on uuesti unes kõndima hakanud. Kui ta väike oli, juhtus seda üsna sageli. Emale meeldib Vanessale piinlikkust valmistada, rääkides lugu sellest, kuidas ta oli ükskord esikuvaiba peale pissile läinud. Vanessal on ikka veel meeles see une ja ärkveloleku piirimail hõljumise tunne. Kuid sügaval sisimas teab ta, et nüüd oli tegemist millegi hoopis muuga.
Ma kõndisin unes, otsustab ta.
See esimene põhjendus on natuke liiga õudne.
Vanessa vaatab aknast välja ja kui buss sõidab tunnelisse, näeb ta klaasil vilksamisi oma peegelpilti. Kaks meikimata silma vahivad talle vastu.
„Oi kuradi kurat,” pomiseb ta ja hakkab kotis tuhnima.
Ainus asi, mille ta leiab, on vana huuleläige. Kosmeetikakott jäi tuppa põrandale. Vanessa pole meikimata kooli läinud kümnendast eluaastast saadik ja tal ei ole mingit tahtmist sellega nüüd algust teha. Sellel hommikul piisab ühest traumast.
Buss sõidab edasi läbi mahajäetud tööstusmaastiku. Ema seletab tihti, kuidas vabrik oli linna au ja uhkus, kui tema veel väike oli. Et tollal võis tõesti uhke olla, et olid Engelsforsist pärit. Vanessa ei mõista, kust otsast see uhkus tuli. Linn pidi ju tollal olema sama inetu ja igav kui praegu.
Buss sõidab üle raudtee linna lääneossa. Akna taga libiseb nüüd mööda asum, mida ema nimetab pilkavalt „Bergslageni Beverly Hillsiks”. Suured selgetes värvitoonides eramajad, nende ümber hoolitsetud aiad. Linna selles osas tundub päike natuke eredamalt paistvat. Siin elavad need, kellel on raha. Arstid. Üksikud edukad ettevõtjad. Kaevanduskuningate järeltulijad.
Gümnaasiumini on veel natuke maad sõita. Kummalisel kombel asub see keskusest tükk maad eemal.
Nagu vangla, muust ühiskonnast eraldatud, mõtleb Vanessa.
Anna-Karin igatseb sügist.
Ta seisab värava juures ja vaatab üle kooliõue, kus sagivad suverõivais õpilased. Pruuniks põlenud jalad, käed ja dekolteed vaatavad kõikjalt vastu. Ise tahaks ta pugeda oma kulunud sügisjakki, tõmmata mütsi pähe ja peita käed vanaisa villastesse kinnastesse.
Täna on tal seljas lohmakas dressipluus, suur T-särk ja jalas teksad. Juba on üle kahekümne kraadi sooja. Aga ennem olgu palav kui paljast ihu välgutada.
See on muidugi raske valik, sest ta ei taha, et oleks liiga palav. Nüüd seisab ta, käed kehast natuke eemal, et higilaike ei tekiks. Seitsmendas klassis müksas teda keegi sööklas, nii et talle läigatas vett pluusi peale. Erik Forslund, kes ta kõrval seisis, pistis kohe kisama, et näe, sellel tissid higistavad. „Higitissist” sai nii populaarne pilkenimi, et see oli käibel põhikooli lõpuni. Ta ei kavatse anda kellelegi võimalust seda ka gümnaasiumis kasutusele võtta.
Koolihoov hakkab õpilastest tühjenema. Anna-Karin liigub vooluga kaasa, langetatud päi ja käed rinnal vaheliti. Ta on hakanud kandma sellist rinnahoidjat, mis peaks tegema rinnad natuke väiksemaks, kuid peeglist vaadates ei saa küll midagi aru.
Kui Anna-Karin koolimajja siseneb, märkab ta Rebecka Mohlini, kes käib tema klassis, ja Rebecka poissi Gustav Åhlanderit. Nad seisavad trepi kõrval ja hoiavad teineteise ümbert kinni. Anna-Karin pöörab pilgu ära ja teda haarab pigimust tuikav enesehaletsus. Mitte kunagi ei vaata ükski poiss teda nii, nagu Gustaf vaatab Rebeckat.
„Tere,” ütleb Rebecka, kui ta neist möödub.
„Tere,” kordab kajana Gustaf.
Anna-Karin ei vasta.
Alles siis, kui ta jõuab klassi ja istub oma kohale seina äärde esimesse pinki, suudab ta end natuke lõdvaks lasta. Ta pistab käe jakitaskusse ning tunneb Pipra sooja keha ja teravaid väikesi küüsi. Kasukas on siidpehme. Kui ta loomakese arusaamatult väikest pead silitab, hakkab too nurruma, nii et kogu tasku vibreerib. Pigimust tunne taandub tasahilju, asemele tuleb armastus.
Anna-Karin teab, et ta poleks pidanud kassipoega kaasa võtma, kuid ta ei tunne end üksi olemiseks piisavalt tugevana. Veel mitte. Võib-olla järgmisel nädalal.
Seni on tegelikult kõik hästi läinud. Kaks koolinädalat on selja taga ja kolmas just alanud. Seni pole veel keegi tema üle naernud. Keegi ei ole tema koolikotti aknast välja visanud. Keegi ei