on tundetu. Alles on jäänud ainult mõtted. Ja hääl.
Elu ei lähe paremaks. Sama hästi võiks sellele kohe lõpu teha. Pääsed valust. Pääsed pettumisest. Niikuinii ei lähe kunagi paremaks, Elias. Elu on üksnes alandav võitlus. Ainult surnud on õnnelikud.
Elias ei püüagi enam vastu panna, kui klaasikild lõikab puruks pika pluusikäise ja paljastab selle all armilise naha.
Ema. Isa, mõtleb ta. Nad saavad hakkama. Neil on usk. Nad usuvad, et me kohtume uuesti, taevas.
Ma armastan teid, mõtleb ta, samal ajal kui terav kild teeb esimese sisselõike.
Loodetavasti Linnéa mõistab, et see ei olnud tema vaba valik. Kõik teised usuvad, et ta tappis enda ära, ja see ei omagi tähtsust. Peaasi, et Linnéa nii ei arvaks.
Ta lõikab hoopis teistmoodi kui harilikult. Sügavalt ja sihiteadlikult.
Kohe on kõik läbi, Elias. Ainult natuke veel. Siis on kõik läbi. Nii on parem. Sa oled nii palju kannatanud.
Veri pulseerib ta käe seest välja. Ta näeb seda, kuid ei tunne midagi, ja nüüd keerlevad mustad täpid silme ees. Need keerlevad ja laienevad ja ühinevad, kuni kogu maailm tõmbub mustaks. Viimane heli, mida ta kuuleb, on sammud koridoris. See, kes seal väljas on, ei proovigi enam hiilida. Enam pole põhjust.
Elias püüab Linnéat silme ees hoida. Nagu siis, kui ta väiksena arvas, et õudusunenägusid ei tule, kui tal ainult õnnestuks unne vajudes kinni hoida mõnest helgest mõttest.
Anna mulle andeks.
Ta ei tea, kas need sõnad lausub tema või hääl.
Ja siis tunneb ta valu.
Kui tüdruk uuesti teadvusele tuleb, kössitab ta nurgas, kuhu nad ta jätsid.
Keldris valitseb pilkane pimedus. Kogu keha valutab.
Ta tõuseb istukile, tõmbab jalad särgi alla ja põimib käsivarred põlvede ümber. Ta ei kuule parema kõrvaga ikka veel midagi ning silm, mis on mädast ja hüübinud verest kinni kleepunud, tuikab tuhmilt.
Väljas kaiguvad sammud ja raske uks avaneb. Tõrvikukuma valgustab ruumi ja ta pöörab pilgu ära, kui näeb oma haavu täis jalgu, mis on raske ketiga kokku aheldatud. Kaks valvurit kisuvad ta põrandalt üles ja seovad ta käed selja taha, tõrvikut hoidev mees vaatab pealt. Köis soonib randmetesse, kuid ta keeldub neile välja näitamast, kui valus tal on.
Tõrvikuga mees loivab ligemale, üleolev irve näol. Tal ei ole hambaid ja hingeõhk haiseb mädanenud liha järele. Kuumus kõrvetab tüdruku nägu, kui leek läheneb.
„Täna sa sured, libu,” ütleb mees ja silitab vaba käega tüdruku nägu, lastes käel edasi rinna poole liikuda.
Viha, mis tüdrukut valdab, teeb ta tugevaks ja karmiks.
„Ma nean su ära,” sisistab ta. „Su riist mädanegu ja kukkugu küljest! Minu isand Saatan tuleb sulle surivoodile järele ja deemonid piinavad sind igavesest ajast igavesti!”
Mees tõmbab käe ära nagu nõelatult.
„Jumal kaitsku meid,” pomiseb üks valvuritest.
Natuke lohutav on neid nii hirmununa näha.
Keegi tõmbab talle koti pähe ja teda lohistatakse läbi labürinti meenutavate käikude. Krigisevatel hingedel värav avaneb.
Õues. Õhus on hommikuse kaste värske lõhn. Ta paneb vaimu valmis pööbli vihaseks möirgeks, kuid ainus, mida ta kuuleb, on lindude sädin. Punane koiduvalgus tungib läbi kotiriide. Lõunas kukub kägu. Lõunakägu on surma nägu.
Ürgne, loomalik instinkt võtab võimust. Ta peab põgenema. Kohe.
Paanika sunnib teda pimesi tormama. Raudahelad peksavad vastu pahkluid, kui ta jookseb. Keegi ei proovigi teda peatada. Nad teavad, et seda pole tarvis. Ta ei jõua kuigi kaugele, enne kui ülepeakaela niiskele mullale kukub. Valvurid naeravad ja hõiguvad ta selja taga.
„Küllap on tal kiire oma isanda Saatana juurde,” kuuleb ta hambutut ütlevat.
Tugevad käed tõstavad ta kaenla alt üles ja keegi teine haarab jalgadest. Nad viskavad ta hooletult õhku. Ta hõljub hetke vabalt, enne kui maandub millelgi kõval ja õhk pressitakse kopsudest välja. Hobune korskab ja maailm hakkab kõikuma. Ta on mingisuguses vankris, nii palju saab ta aru.
„Kas siin on kedagi?” sosistab ta.
Keegi ei vasta.
Vahet pole, mõtleb ta. Surres oleme kõik üksi.
Minoo ärkab selle peale, et ta vappub. Ta on jääkülm, justkui oleks ta terve öö lahtise aknaga maganud. Hingata on vaevaline, nagu oleks rinnakorvile asetatud midagi suurt ja rasket.
Ta sikutab teki lõua alla ja tõmbab end kerra. Ta on varem sageli õudusunenägusid näinud, kuid mitte sääraseid, mis on kogu kehas tunda. Mitte kunagi varem ei ole teda vallanud nii suur kergendus, nähes oma tuttavat kollase-valgetriibulise tapeediga tuba.
Mõne hetke pärast muutub hingamine kergemaks ja soojus poeb aegamisi kehasse tagasi.
Ta heidab pilgu mobiilile. Kohe seitse. Aeg üles tõusta.
Minoo ronib voodist välja ja avab riidekapi ukse. Ta tahaks, et tal oleks mingisugunegi oma stiil, selle asemel et iga päev samu mittemidagiütlevaid teksaseid, pluuse ja jakke jalga ja selga toppida. Ta tõmbab ühe riidepuu pealt tumesinise kampsuni ja on iseendale vastik. Ta on nii jube… ohutu. Ta ei ole isegi soengut muutnud. Mitte kunagi. Aga mida teised ütleksid, kui ta äkitselt teistsugusena kooli ilmuks? Kooli alternatiivikud, need, kelle stiili ta salamisi imetleb, peaksid teda muidugi teesklejaks.
Pealegi vihkab ta riiete ostmist. Ta tunneb ennast nagu kirjaoskamatu raamatupoes. Teiste seljas võivad talle riided paista inetud või ilusad, ta näeb, kas need sobivad kandjale või ei, kuid kui ta ise kataloogi lehitseb või poes käib, läheb ta ainult kindla peale välja. Must. Tumesinine. Pikad džemprid. Mitte liiga kitsad teksad. Mitte liiga sügava kaelusega. Ilma mustrita. Rõivad on nagu keel, millest ta saab aru, aga mida ta rääkida ei oska.
Ta võtab riided ühes ja läheb koridori. Vanemate magamistoa uks on kinni ja vannitoas on isa žilett kraanikausi peal veeloigus. Minoo oletab, et ta on juba tööle läinud. Ema rätik on niiske, nii et tema peab ka juba üleval olema, kuigi tal on täna vaba päev.
Minoo paneb riided taburetile, ronib vanni ja tõmbab kardina ette.
Äkki tunneb ta kõrbelõhna. Ta tõstab oma pikkade mustade juuste salgu nina alla ja nuusutab.
Ta peab kaks korda šampooni panema, enne kui see arusaamatu lõhn juustest kaob. Pärast mässib ta juuksed rätikuturbanisse ja harjab hambaid. Pilk peatub vanal raamitud Engelsforsi kaardil, mis ripub peegli kõrval seinal. Eelmisel aastal ta lootis, et ema ja isa lubavad tal kolida Stockholmi tädi Bahari juurde, et seal gümnaasiumis käia. Ta vihkab selle kaardi nägemist igal hommikul nagu meeldetuletust selle kohta, et ta on ikka veel siin.
Engelsfors. Ilus nimi, mõttetu linn. Tõeline pärapõrgu, ümber laiuvad paksud metsad, kus inimesed tihti ära eksivad ja kadunuks jäävad. 13 000 elanikku ja 11,8-protsendine tööpuudus. Vabrik pandi kakskümmend viis aastat tagasi kinni. Keskuses seisavad
