style="font-size:15px;"> Ta ei ole kunagi andnud isale põhjust kahelda oma võimes suud kinni hoida. Minoo õppis varakult ära, et enamik kogub infot ainult selleks, et seda levitada, samal ajal kui tõeliselt huvitavat infot on võimalik hankida ainult usaldusväärsel vaikijal.
„Elias suri eile millalgi pärast poolt viit. Siis oli tal just olnud kokkusaamine direktoriga. Ta oli palju puudunud ja direktor tahtis selle aegsasti jutuks võtta, nagu ta väljendas. Nad vestlesid pool tundi.”
Äkki taipab Minoo, mida Linnéa silmas pidas, kui ta direktorit süüdistas. Mis sellel kokkusaamisel õieti juhtus?
„Mida direktor ütleb?” küsib ta.
„Ta on muidugi omadega läbi.”
„Ja ta ei näinud märke sellest, et poiss võiks kalduda enesetapule?” küsib ema.
„Eks see küsimus esitatakse ka, et miks ta ei näinud.”
„Vaene naine. Ta on jõudnud siin vaevalt aasta jagu töötada, ja kohe selline asi.”
„Kooli vastutust hakatakse loomulikult arutama. Eriti kuna moodus, mille poiss valis, näib olevat mingit sorti sõnum just koolile.”
„Erik,” ütleb ema. „Ehk ei tasuks Minoole meenutada…”
„Ei olnud mõtteski,” turtsub isa vastu.
„Kas me ei võiks millestki muust rääkida?” küsib Minoo.
Vanemad vaatavad talle murelikult otsa ja vahetavad pilgu.
„Ma lihtsalt ei jaksa Eliasest enam ühtki sõna kuulda,” pomiseb Minoo.
„Saan aru,” vastab ema rahulikult.
Ülejäänud õhtusöögiaja vestlevad nad ajalehe eelarvekärbetest. Minoo pistab aeg-ajalt vahele mõne kommentaari. Siiski ei mäleta ta vestlusest sõnagi, kui õhtusöök lõppeb.
Anna-Karini ema süütab sigareti, kui tal on veel viimane suutäis toitu suus. Alati sama innukas nikotiini ja tõrva sisse imema. Toit on ainult miski, mis tuleb sisse pressida, et pärast maitsva sigareti kallale asuda. Anna-Karin ei viitsi juba ammu enam suitsuhaisu üle kurta. Ema leiab, et sigaretid on ainus luksus, mida ta endale lubab, ja seetõttu kavatseb ta, „nui neljaks, ilma süümekateta suitsetada”.
Vihm peksab vastu akent. Õue peale moodustuvad pruunid lombid.
Kartulisalat ja vorst käivad Anna-Karinil suus ringi. Tal on tunne, otsekui ei mahuks praegu kõhtu midagi peale stressi. Ta proovis enne õhtusööki natuke õppida. Avastas, et loeb juba mitmendat korda sama lõiku.
Anna-Karin kardab, et ta ei saa loodusainetega hakkama. Selleks et loomaarstiks saada, peavad olema maksimumhinded. Ta ei tohi juba esimese gümnaasiumiklassi alguses maha jääda.
„Mulle helistati,” ütleb vanaisa äkitselt ja vaatab Anna-Karinit. „Åke helistas. Tema poeg töötab ju kiirabis. Ta tahtis teada, kuidas sinuga on. Et kas sa tundsid seda poissi.”
„Mida see tähendab?” küsib ema enne järgmist suitsumahvi.
Mõlemad vaatavad talle otsa. Targem juba see asi ära klaarida.
„Koolis suri üks poiss ära. Elias. Ta tegi enesetapu.”
Ema mahvib ahnelt sigaretti ja mässib seejärel üheainsa väljahingamisega terve söögilaua ultravioletsesse suitsu.
„Ja sa alles nüüd ütled?”
Anna-Karin vaatab abitult vanaisa poole.
„Ega see polnud see Elias, kes on Helena poeg?” jätkab ema.
„Missuguse Helena?”
„Kirikuõpetaja! Mis ta perekonnanimi oli?”
Lihtne on ära unustada, et emal on kunagi ka teistsugune elu olnud. Ainult siis, kui ta hakkab rääkima vanadest sõpradest ja tuttavate tuttavatest linnas, tuleb see Anna-Karinile meelde.
„Malmgren,” vastab Anna-Karin.
„Issand jumal, siis ongi tema.”
Ema kustutab sigareti ja süütab kohe uue. Ta paistab heas tujus olevat. Katastroofidele ja õnnetustele reageerib ta alati ühtemoodi. Ainult siis unustab ta kurta omaenda näruse elu üle.
„Vaene Helena,” ütleb ta. „Kas see pole mitte tüüpiline? Ise töötab teiste hingehoidjana, aga oma kodus ei pruugi ikkagi kõike näha. Kuidas ta seda tegi?”
„Ma ei tea.”
„Aga ta tegi seda koolis?”
Ema on nüüd elevil. Üle pika aja on ta säravalt ergas ja huvitatud. Ta kallutab end Anna-Karini poole, nagu oleksid nad sõbrannad, kes kohvilaua ääres teisi taga räägivad.
„Kes ta leidis?”
„Kaks tüdrukut. Üks käib minu klassis, Minoo.”
„Ah soo, lehemehe tütar,” ütleb ema.
Vanaisa on kõik see aeg vaikinud. Nüüd küünitab ta end üle laua ja silitab Anna-Karini kätt.
„Kullakene,” ütleb ta. „Kas see Elias oli su sõber?”
„Ei. Ma ainult teadsin, kes ta on.”
„Kui noor oled, siis tundub, et maailm pöörleb sinu ümber ja et sinu õnnetused on kõige suuremad,” räägib ema. „Ei saada aru, kui hästi kõik tegelikult on. Kui väike on vastutus.”
„Ega tänapäeva noortel pole kerge,” ütleb vanaisa.
„Ega jah, nad ju ootavad, et neile kõik kandikul kohale toodaks,” turtsub ema.
Anna-Karinil on jälle raske neelata. Tigedus on nagu klomp kurgus. Ta paneb noa ja kahvli käest.
„Terve elu veel ees,” jätkab ema. „Ma ei saa sellest aru.”
Aga mina saan! on Anna-Karinil tahtmine hüüda.
Kui palju kordi on ta õieti mõelnud, kui vabastav oleks kõigele lõpp teha? Esimesel korral oli ta kaheksa aastat vana. See oli see kord, kui ta oma põrgust õpetajale rääkis. Õpetaja püüdis kiusajatega tõsiselt vestelda, mis viis selleni, et nad võtsid Anna-Karini aluspükste ja T-särgini riidest lahti ja jätsid keset talve koolihoovi. „Järgmine kord lööme su maha, talutatikas,” teatas Erik Forslund. Kui ema talle järele tuli, ütles Anna-Karin, et see oli olnud kõigest mäng.
Kui ema oleks natukenegi lähemalt uurinud, oleks Anna-Karin kõik ära rääkinud. Kuid selle asemel sõimas ema tal näo täis, et oli olnud sunnitud terve pika tee kooli talle järele sõitma.
Jah, Anna-Karin teab, mis tunne on soovida surra. Kaheksa aastat on ta peaaegu iga päev seda mõtet mõelnud. Ja selle taas eemale tõrjunud. Sest siin on ju vanaisa. Ja loomad. Ja vaheajad, kui ta ei pea üldse linna sõitma. Ja mõnikord, kui ta söandab nii kaugele mõelda, terendab silme ees teistsugune elu – elu, kus ta on loomaarst ja võib osta endale talu, kusagil metsa sees, Engelsforsist kaugel eemal.
