pääsenud, tunneb ta, kuidas pööritustunne järele annab. Ta hingab sügavalt sisse.
„Tahad sa hoovi peale minna?” küsib Gustaf. „Kas toon sulle klaasi vett?”
„Aitäh,” vastab tüdruk ja kallistab teda, surub oma nina ta kaela vastu ja hingab ta lõhna sisse. „Juba on parem. Mul hakkas lihtsalt pea ringi käima.”
„Kas sa midagi söönud oled täna?”
„Olen küll,” vastab tüdruk. „Miks sa küsid?”
Nad ei ole kunagi tema probleemist rääkinud, kuid Rebecka on kindel, et Gustaf aimab midagi. Sellest annavad tunnistust põgusad pilgud ja pausid, otsekui võtaks poiss hoogu, et küsida, aga ei tea, kuidas seda teha.
„Ma mõtlesin… sul käis pea ringi.”
Rebecka ei peaks ärrituma. Teine näitab üksnes, et hoolib.
Aga kas sa siis otse ei või küsida, mõtleb Rebecka. Kas sa ei võiks küsida seda, mida oled juba mitu kuud endamisi mõelnud? Kas see on tõsi, mida Rebecka kohta räägitakse? Et ta oksendab koolis pärast lõunasööki? Et üheksanda alguses ta minestas kehalise tunnis, sest polnud midagi söönud?
Ja miks sa ei võiks seda ise rääkida? küsib üks väike hääl. Ta on sinu kutt. Te armastate teineteist.
Rebecka teab juba vastust.
Ta kardab, et Gustaf kaob. Sest kuidas jaksakski ta olla koos kellegagi, kellega on nii palju jama? Kes on nii paganama imelik, et on jätnud söömata, söönud liiga palju, oksendanud, taas söömata jätnud. Keegi, kes käib ringi ja kardab pidevalt, et asi läheb jälle käest. Poisid ei taha tülikaid plikasid. Nad tahavad tüdrukuid, kes on muretud ja rõõmsad ja naeravad palju. Gustafiga koos ei ole olnud raske selline olla, sest ta teeb Rebecka nii õnnelikuks. Ja teist poolt on tal õnnestunud varjata.
Miks ei peaks Gustaf seda poolt armastama? küsib hääl selle peale. Lase ta ligi, küll siis näed. Räägi talle seda, mida sa pole mitte kunagi kellelegi rääkinud.
Rebecka veeretab sõnu suus. Kergendus, mis kindla peale saabuks. Ja ängistus, mis järgneks. Kedagi usaldada tähendab end haavatavaks teha. Ta mäletab, kuidas see põhikoolis käis, kuidas ikka ja jälle puhkevates sõdades kasutati saladusi relvana. Kuidas isegi süütuist asjadest võis teiste valduses mürk saada.
Ent Gustaf ei teeks ju ometi nii?
Teadlikult muidugi mitte. Kuid piisab ühest jalkatrennis poetatud sõnast, umbes nii, et ta on Rebecka pärast mures, ja kuulujutuveski jahvatab juba täie hooga.
Ei, otsustab ta. Targem on see enda teada hoida. Ainult nii saan kindel olla, kus saladus on.
„Ma sõin vist hommikul liiga vähe,” ütleb ta. „Käisin enne väljas jooksmas, nii et oleksin pidanud veel mõne võileiva võtma.”
Söömisprobleemidega inimene ju niimoodi ei ütleks?
Gustaf näib kergendust tundvat. Kuigi mitte päris veendunud.
„Sa pead enda eest hoolitsema,” ütleb ta. „Sa oled minu jaoks nii tähtis.”
Rebecka suudleb tema uskumatult pehmeid huuli.
„Sina oled minu jaoks kõik,” sosistab ta ja mõtleb samas, et see pole päris tõsi, sest muidugi tähendavad tema jaoks midagi ka teised – ema, isa, õed-vennad. Kuid nii on ilus öelda. Kuidagiviisi mahub nendesse sõnadesse kogu see tohutu tunne, mis tal Gustafi vastu on, see, mida ei saagi tegelikult sõnadega väljendada.
„Tahad tagasi minna?” küsib poiss.
Ta noogutab. Minema lipsamine tunduks vale.
Kui nad aulasse naasevad, seisab direktor endiselt kõnepuldis. Nüüd nutavad juba paljud õpilased. Esimese, teise, kolmanda gümnaasiumiklassi omad. Inimesed, kellel ei olnud Eliase olemasolust õrna aimugi.
Keegi ei vaata Rebecka ja Gustafi poole, kui nad oma kohtadele istuvad.
„Nüüd kuulame luuletust ja seejärel peame Eliase mälestuseks leinaseisaku,” ütleb direktor mahedal häälel. „Siis läheme koolihoovi ja vaatame, kuidas lipp poolde masti heisatakse.”
Direktor vabastab koha heledapäisele kujule, kes on lavale saabunud.
Rebeckal tõmbub kurk kuivaks. Kõnepulti sätib end Ida Holmström.
„Ei või olla…” pomiseb Gustaf.
Kuid keegi teine ei paista reageerivat. Ja miks nad peaksidki? Ida oli põhikooli viimastes klassides õpilasnõukogu president ja õpilaste tugiisik. Üks õpetajate lemmikuid.
Mitte keegi ei sundinud Eliast selliseid riideid kandma ja ennast koolis värvima.
Sõnad kajavad Rebecka kõrvus. Ida kallutab end ettepoole ja hingab mikrofonile liiga lähedal. Heli liigub läbi kõlarisüsteemi ja nuuksed vaibuvad.
„Minu nimi on Ida Holmström ja ma käisin Eliasega üheksa aastat ühes klassis. Ta oli suurepärane poiss ja me püüdsime teda igati toetada, kui ta õnnetu oli. Tema lahkumine jätab tühja koha. Kõikide tema sõprade poolt sooviksin ma ette lugeda selle luuletuse.”
Rebecka heidab pilgu Gustafile, kes on hambad nii kõvasti kokku surunud, et pinge on lõuajoones selgesti näha.
„Kallis, kui mind enam pole, heida leinaviisid suult; ei ma oota kalmulilli ega varju andvat puud.”
Ida köhatab, kui hääl värisema kipub. On ta liigutatud? Või teeb teatrit? Nuuksumine on taas alanud. See on ilus luuletus, kuid miski ei saa olla nii vale kui see, et Ida Holmström loeb seda Eliase mälestuseks.
Ma mõtlen, et kui tal oli nii õudne, siis ta oleks ju võinud ennast käsile võtta ja natuke normaalsemaks muutuda.
Rebecka pöörab võimalikult diskreetselt ringi ja vaatab Linnéat, Eliase vahest ainsat tõelist sõpra kogu selles tuubil täis aulas.
Linnéa ei üritagi oma vahutavat viha varjata. Rebecka ei ole kunagi varem säärast pilku näinud ja ta taipab, et õige pea juhtub midagi.
„Ole muru minu kohal, vihma, kastepiisaga. Ning kui soovid, pea mind meeles, kui ei soovi – unusta,” lõpetab Ida ja vaatab aplausi oodates publiku poole. Seejärel lisab ta: „Nüüd peame Eliase mälestuseks vaikuseminuti.”
Vaikus võtab maad, kuid ainult mõneks sekundiks. Rebecka kuuleb, kuidas tema selja taga klapptool pauguga vastu seljatuge lendab, kui Linnéa püsti tõuseb.
„Ikka eriti silmakirjalik,” ütleb tüdruk valju häälega.
Saalist käib läbi kahin, kui sajad õpilased pead pööravad.
„Nüüd seisad seal ja teed näo, nagu oleks Elias sulle korda läinud. Ise sa olidki üks tema kiusajatest!”
Ida on kõnepuldis kangestunud. Direktor tõuseb püsti.
„Linnéa…” alustab ta.
Kuid Linnéa läheb vahekäiku, kõnnib lava poole ja räägib direktorist üle:
„Kaheksandas lõikasid Erik Forslund,
