mulle, kas sa tulid vabatahtlikult? Või juhtis sind müstiline jõud? Miski, mida ei saa mõistusega seletada?”
Minoo ei tea, mida vastata. Kuidas mees seda teab?
Nicolaus noogutab rahulolevalt.
„Kes sa õieti oled?” küsib tüdruk.
„Minu nimi on Nicolaus Elingius. Ma olen sinu saatja. Sina oled Väljavalitu.”
„Mille jaoks välja valitud?” küsib Minoo.
„Seda ma veel ei tea,” vastab Nicolaus kärsitult.
„Nii et sa ei teagi rohkem kui mina?”
Mehe pilk eksleb.
„Ei. Tähendab… Me peame kannatust varuma. Ma üritan mälestustest sotti saada, ent see on sama raske nagu päikeselaiku pihku püüda. Nagu vastsündinud lambatalled, kes silmad vastu valgust lahti löövad ja keda valgus pimestab, peame…”
„Nüüd lähen ma koju,” teatab Minoo.
Nicolaus tõstab sõrme suule. Tema pilk on naelutatud ühele punktile tüdruku selja taga. Külm tuuleõhk otsib teed Minoo pidžaamapluusi alla.
„Keegi on seal varjus,” sosistab mees.
Minoole tuleb meelde kuju tänavalaterna all ja temast käib värin läbi.
Nüüd kuuleb ta, et pargi sissepääsuteel krabiseb kruus kellegi taldade all. Ta pöörab end aegamisi ringi.
Alguses ei tunne Minoo teda ära. Vanessa juuksed on märjad ja kleepuvad pea külge. Meik, mis on tema pruunide silmade ümber alati nii täiuslik, on mööda põski alla voolanud. Ta on mässinud enda halli villasesse pleedi ja kisub ärritunult märgadest lokkidest sinna takerdunud lehti. Minoo märkab halli pleedi all leopardimustrilisi aluspükse ja samasugust rinnahoidjat.
„Nüüd ma ei saa küll aru…” pobiseb Nicolaus ja vaatab kohkumusega Vanessat.
„Mis siin toimub ja kes sina sihuke oled?” küsib Vanessa.
Näha on, et ta püüab oma hirmu varjata.
„Mina olen Nicolaus. Saatja, kes… saadab Väljavalitut,” teatab ta nii napi ametliku tooniga, kui suudab kuuldavale tuua.
Vanessa jääb seisma ja tuigub pisut, otsekui tasakaalu otsides. Küllap on ta purjus. Miks ta muidu poolalasti mööda metsi lippab?
„Oota natuke,” ütleb Vanessa. „Sina oled ju see õudukas majahoidja.”
Nicolaus teeb puise grimassi.
„Seda ka,” vastab ta.
Vanessa vaatab Minood, nagu oleks tolle kohalolek talle alles nüüd pärale jõudnud.
„Mis te siin üldse teete?”
Minoo tunneb, kui tobe on solvuda selle peale, et Vanessa ta Nicolausega paari paneb. Kas Vanessa ei näe, et tema on täpselt samas olukorras?
Vanessa tekk libiseb alla ja rinnahoidja ilmub nähtavale.
„Kulla laps, kata end!” hüüab Nicolaus õudusega.
„Ära siis vahi, pervo!” nähvab Vanessa ja tõmbab teki üles.
Mees taganeb, näol jahmunud ilme.
„Mitte keegi ei tunne seesugust austust õrnema soo vastu kui mina… Anna vastus mu küsimusele. Tulid sa siia omal vabal tahtel? Või juhtis sind salapärane võimas jõud? Miski, mida ei anna mõistusega seletada?”
Sama küsimus, aga esitatud hoopis teistmoodi kui Minoole. On ilmselge, et Nicolaus loodab kuulda eitavat vastust.
„Ma tapan su ära, kui sina oledki selle taga,” ütleb Vanessa.
Nicolaus vajub kössi.
„Mul juhtus sama asi,” ütleb Minoo Vanessale. „Miski oleks nagu minu üle võimu haaranud.”
Kõnnitee kruus krigiseb.
Vanessa ja Minoo pööravad ringi.
See on Anna-Karin. Tema flanellist öösärgi allserv on rebenenud. Muld ja savi ja jumal teab mis katab tema jalgu, ulatudes poole pahkluuni. Ta hingeldab raskelt ja põsed õhetavad pingutusest.
See on Anna-Karin, aga ei ole ka. Ta näeb välja ülemeelik, nagu Minoo pole teda kunagi varem näinud.
Nicolause silmad lähevad pärani.
„Jumal aidaku mind,” pomiseb ta. „Neid on kolm.”
„Neli,” ütleb Vanessa ja osutab Rebecka Mohlinile, kes Anna-Karini selja taga nähtavale ilmub.
Rebeckal on jalas kodupüksid ja fliispluus. Ta jääb kühmus seljaga seisma ja piidleb teisi.
Miski puudutab Minoo käsivart ja ta keerab lühikese haleda karjatusega ringi. Tema selja taga seisab Linnéa. Tal on endiselt must kapuutsiga jakk seljas. Silmavalged on punased ja pilk vilab.
„Minoo, mis toimub?” küsib ta. „Kas see on päriselt?”
„Tundub küll, jah,” vastab Minoo.
„Ma hakkan vist ära pöörama,” sosistab Linnéa ning heidab pilgu Vanessale ja Nicolausele.
„Ei, ei hakka…”
Linnéa ei tee kuulmagi. Tema haare Minoo käsivarre ümber tugevneb, kui ta märkab midagi Minoo selja taga.
Minoo keerab ringi ja näeb Ida Holmströmi lähenemas. Blondid juuksed on lahtiselt õlgadel ja valge pitsist öösärk laperdab keha ümber. Ta oleks nagu otse vanast mustvalgest õudusfilmist välja astunud.
Kaelakee hõbedane südamekujuline ripats sätendab. Silmad vahivad tühja nagu zombi’l.
Minoo vaatab Nicolaust, kes pomiseb endamisi, samal ajal kui sõrmedega läbi oma lopsakate hallisäbruliste juuste tõmbab.
„Ainult üks peaks olema!” hüüatab ta. „Nii on kirjas. Väljavalitu peab rändama pühasse paika veripunase kuu kumas. Seal saan ma temaga kokku ja saadan…” Tema valjuhäälne jutlus vaibub sosinaks. „Ainult üks teist võib see olla. Kuidas ma peaksin nüüd teadma…?”
Ta jääb vait ja Minoo taipab, et keegi peab hakkama õigeid küsimusi esitama.
„Kas kõik tulid siia nagu mingid raadio teel juhitavad robotid?”
Järgnev vaikus on kõnekas. Minoo tunneb tohutut kergendust. Mis iganes siin ka toimub, ei ole ta üksi.
„Kena, siis me oleme ju kõik „rännanud siia veripunase kuu kumas”.”
„Oota…” ütleb Nicolaus.
Ta hingeldab. Minoo näeb lausa, kuidas ta võitleb oma peas udulooridega. Äkitselt voogavad sõnad tema seest välja.
„Meid äratati tardumusest ühel põhjusel.
