keemias töö,” ütleb Minoo. „Ja ma ei jõudnud veel kõike ära õppida.”
Linnéa elab Storvalli pargi kõrval kaheksakorruselises majas. See on üks nendest linna majadest, mille pooled korterid on tühjad ja kinni pitseeritud.
Trepikojas on kusehais. Vanessa kirtsutab nina ja Linnéa muigab mõrult.
„Tere tulemast viietärnihotelli,” teatab ta.
Ta teeb liftiukse lahti ja nad astuvad sisse. Lifti mahuks vähemalt kümmekond inimest, see kerkib aegamisi ülespoole. Vanessa märkab liftipeeglis oma nägu. Ta näeb välja nagu ohver õudusfilmis, kes on põgenenud läbi metsa: lehed sakris juustes ja meik laiali valgunud.
Äkki taipab ta, et peaks Willele endast märku andma. Kuid Linnéa käest telefoni küsida, et poisile helistada, ei tundu üldsegi mõistlik mõte.
Vanessa hakkab kahetsema, et jäi nõusse Linnéa ettepanekuga tema juurde minna ja midagi selga laenata. Samas ei saa ta ju teki sisse mässituna koju minna.
Linnéa avab liftiukse ja astub välja. Vanessa pilk peatub sedamaid tähtedel postkastipilu kohal: „L. Wallin”.
„Kas sul on oma korter?” küsib ta Linnéale järgnedes.
„On jah,” vastab Linnéa, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, keerates samal ajal ust lukust lahti.
Linnéa lükkab esikus kingad jalast, läheb edasi elutuppa ja süütab paar väikest lampi, mis seisavad põrandal. Neil on punased ja roosad varjud, mis heidavad ruumi pehmet punakat kuma.
Nad on päevinäinud üürikorteris, plastpõrandakattega kahetoalises, kus on valge väikeste siniste lilledega tapeet. Aga seda pole kõikide maalide ja plakatite ning ajakirjadest välja rebitud ja seinale kleebitud piltide tagant eriti nähagi. Elutoas on diivan, mis on kaetud punase kunstsametist kangaga. Selle ees on mustaks värvitud puidust kast, mis täidab diivanilaua aset. Diivani kõrval istub suur keraamiline panter. Väikesed praod moodustavad ta mustal kehal valge võrgu.
„Lahe, on ju?” ütleb Linnéa. „Imelik, et keegi tahtis ta ära visata.”
„Ära visata?”
„Peaaegu kõik mu asjad on pärit prügikastist.”
Vanessa vaatab seintel olevaid pilte lähemalt. Seal on sari jubedaid fotosid klounirõivais loomadest ning õlimaal, mis näib kujutavat idüllilist maastikku, kuni silm märkab valges kleidis naise siluetti, kes ripub ühe puu oksa küljes. Kaks inimest, kes hoiavad teineteisel naeratades käest kinni ja kellel on lumivalged silmad. Vanessale pildid meeldivad, kuid bändiplakatid ei ütle talle midagi. Enamik bände on Aasiast ja nende nimesid pole ta elu sees kuulnud.
Linnéa mobiil heliseb. Ta tõmbab selle taskust välja, vaatab ekraani ja teeb põgusa grimassi, enne kui selle käest paneb.
Vanessa pilk langeb suurele mustale puitristile, mis ripub seinal. See on üleni kaetud väikeste hõbedaste metallitükikestega.
„Ilus,” ütleb ta, rohkem selleks, et midagi öelda.
Linnéa astub risti juurde, seisab Vanessa kõrvale ja tõmbab nimetissõrmega üle risti. Tema küüntel on kärtsroosa lakk, mis on hakanud maha kooruma.
„Ma sain selle Eliase käest. See on Mehhikost. Näed kõiki neid väikesi sümboleid? Kõikide nende asjade vastu see rist kaitsebki. Siin on näiteks murtud luu. Nutvad silmad… Ja üks haige hobune.”
Vanessa naerab närviliselt ja teeb, nagu vaataks, kuid ainsana jõuab ta teadvusse Linnéa lähedus, ta seisab nii lähedal, et Vanessa tunneb tema keha soojust läbi teki. Siis heliseb telefon uuesti.
„No mis asja,” sisistab Linnéa ärritunult.
Ta läheb telefoni juurde ja vajutab selle kinni.
„Kes sulle helistab kogu aeg?” küsib Vanessa.
„Ah, üks kutt. Kes keeldub aru saamast, et aitab juba.”
Vanessa näeb Linnéa silmis midagi välgatamas. Miski, mis sarnaneb… kaastundega? Ta kõhtu tekib raske klomp ja pilk pöördub kõrvale. Äkitselt mõistab ta, kes helistaja on, kuid ta ei kavatse ennast otsese küsimusega alandada.
„Ah soo,” ütleb ta lihtsalt.
„Vaata, mis sa mu kapist leiad,” lausub Linnéa ja osutab magamistoa poole.
Rulood on alla tõmmatud ja Vanessa kobab käsikaudu seina, kuni leiab lüliti. Voodi on lai ja üles tegemata. Kuid Vanessa pilku köidab hoopis õmblusmasin, mis seisab põrandal ühe töölaua kõrval, mille peal on kuhjas kangad ning niidirulli- ja nööbikarbid.
„Kas sa õmbled?” küsib ta Linnéalt, kes tuppa astub.
Linnéa noogutab ja Vanessa mõistab, et see oli eriti rumal küsimus. Mida ta siis veel peaks õmblusmasinaga tegema? Mis selle Linnéaga on, et Vanessal on kogu aeg tunne, nagu ütleks ta midagi valesti?
„Kapiukse siseküljel on peegel,” juhatab Linnéa ja ulatab talle paki meigieemalduspaberit.
Vanessa teeb tuubil täis kapi lahti. Tegemist võiks olla filmi „Alice Imedemaal” Jaapani õudusversiooni kostüümidega. Mida iganes ta selga ka paneks, ikka jääks mulje, et ta on ennast Linnéaks kostümeerinud.
„Võta, mida tahad,” teatab Linnéa ja läheb välja.
Elutoas hakkab telefon helisema. Neli korda heliseb. Linnéa ei vasta.
Riidepuud klõbisevad, kui Vanessa rõivaste hulgas sorib. Lõpuks valib ta kõige neutraalsema variandi, mis leiab: musta seeliku, valge särgi ja musta õhulisest lõngast kampsuni. Ta paneb riided selga, võtab meigi peegli ees maha ja nopib metsa juustest välja. Nüüd on ta pealtnäha juba päris okei.
„Homme koolis saad riided tagasi. Tähendab täna,” ütleb Vanessa, tekk süles, elutuppa naastes.
Linnéa on diivani peal pikali. Jalad on üle käetoe rippu.
„Ma jään täna koju. Aga vahet pole, teeme mingi teine kord,” sõnab ta uniselt.
Teine kord, mõtleb Vanessa. Jah, nüüd oleme sunnitud läbi käima hakkama.
Tema ja Linnéa ja Minoo ja Anna-Karin ja Rebecka ja Ida. Kui maailma päästmine sõltuks sellest, kui hästi nende koostöö sujub, siis pole väljavaade kahjuks kuigi roosiline. Sorri, miljardid maailma inimesed – hävinguni on ainult üks samm ja see on Ida Holmström.
„Oi kurat, kuidas ma teda vihkan,” pomiseb Linnéa.
Vanessa vaatab talle otsa.
„Keda?”
„Idat. Kui kurjus meid varitseb, siis ma loodan, et Ida saadakse esimesena kätte,” ütleb Linnéa.
Põgus naeratus mängleb ta suunurgas. Vanessa tabab end vastu naeratamast. Nad silmitsevad teineteist viivu.
„Wille on see, kes kogu aeg helistab, eks?” küsib Vanessa lõpuks.
„Jah.”
„Kas te… kas te olete jälle suhtlema hakanud?”
