võivad koju minna,” teatab ta. „Mina olen Väljavalitu.”
Anna-Karini süda peksab nii ägedalt, et tundub kohe plahvatavat, kui kõikide pilgud temale pöörduvad. Kuigi Nicolaus on nimetanud kurjust ja hukatust, on veel kohutavam nende tüdrukute ees sõna võtta. Kuid nüüd tuleb vapper olla. Ta teab ju, et see, mida ta ütleb, on tõsi.
„Ma suudan panna teisi inimesi erinevaid asju tegema. See juhtus eile, täna juhtus see uuesti,” sõnab ta ja tunneb, et räägib liiga kiiresti, et tema jutt kõlab liiga tobedalt.
„Keegi peaks vist hulluarsti kutsuma,” ütleb Ida ja kõkutab naerda, sunnitult ja mokaotsast.
Ta ootab, et teised temaga ühineksid. Kuid keegi ei naera koos temaga. Keegi ei naera Anna-Karini üle. Ainult Ida. Vastik, vastik Ida.
Uuesti juhtub seesama. Hirm hajub ja asemele tuleb puhas viha, piiritult tugev ja ränk. Tema ongi Väljavalitu. Ta veel näitab neile.
RÄÄGI TÕTT, käsutab ta. RÄÄGI TÕTT, MIKS SA TÄNA AULAS SEDA LUULETUST LUGESID.
Ida kahvatab, kui ta suu liikuma hakkab. Ta proovib huuli kokku suruda, sõnu tagasi pressida. Kuid need voolavad tema suust välja nagu okse.
„Ma lugesin seda luuletust, et kõik arvaksid, et ta läheb mulle korda. Aga tegelikult ei lähe. Minu meelest võiksid kõik Eliase-sugused ennast ära tappa.”
Minoo ja Rebecka jõuavad napilt Linnéast kinni haarata, enne kui ta Idale kallale sööstab.
„Ma ei mõelnud…” sosistab Ida ja hoiab endal kõrist kinni. Ta vaatab Anna-Karinit. „Sina sundisid mind seda ütlema, kuradi värdjas selline!”
„Sina!” prahvatab Nicolaus kergendatult ja vaatab Anna-Karinile otsa. „Sina oledki Väljavalitu!”
„Vabandust,” ütleb Vanessa. „Aga mina näiteks muutusin ükspäev nähtamatuks.”
Anna-Karin saab uuesti vihaseks. Kas Vanessa siis ei mõista, et juba on liiga hilja? Anna-Karini kord on rambivalguses seista.
„Ma ei teinud seda üldse meelega,” jätkab Vanessa. „Aga see juhtus. Kaks korda.”
Nicolaus vaatab teda kohkunult. Ta ei saa teda veel minema saata.
„Ma ei oska seda selgitada,” ütleb Rebecka aeglaselt. „Kuid täna aulas toimunud õnnetus… Mina põhjustasin selle.”
Rebecka peale on Anna-Karinil raskem vihastada. Rebecka meeldib talle.
„Kas te teised olete ka midagi ebatavalist kogenud?” küsib Minoo. „Peale selle, et me kõik siin oleme?” Keegi ei vasta, ta jätkab: „Ma nägin unes, et ma olin mingil teisel ajastul kuskile keldrisse luku taha pandud. Ja järgmises unenäos olin ma mingis vankris. Ja kui ma ärkasin, tundsin juustes…”
„… suitsulõhna,” katkestab Linnéa teda.
„Aga muidu pole ma midagi erilist märganud,” pomiseb Minoo.
Minoo on harjunud alati kõiges kõige parem olema ja Anna-Karin märkab ta pettumust, et tal üleloomulikke võimeid ei ole. Ta ise arvab, et suudab seda varjata, kuid Anna-Karin näeb teda läbi. Ta on selle ala ekspert. Pidevalt tagaplaanil seisjast saab väga tähelepanelik vaatleja.
„Mina ka mitte,” ütleb Linnéa.
Kõik vaatavad Idat.
Oleks, et tal ei oleks mingit jõudu, palub Anna-Karin endamisi. Muidu ei oleks üldse õiglust maa peal.
„Ma tõmban uttu,” teatab Ida.
„Oota natuke,” ütleb Rebecka.
„Ei, ei kavatsegi. Ma ei kavatse osaleda! Ma ei taha teiega vähimatki pistmist teha, kuradi haledad tüübid!”
„Kas sina pole imelikke unenägusid näinud?” küsib Rebecka.
Anna-Karin ei mõista, miks Rebecka Ida peale aega raiskab. Keegi ei taha ju, et ta siia jääks.
„Ja kui olengi!” karjub Ida murduval häälel. Siis muutub ta pilk karmiks. „Rebecka, me võime veel sõpradeks jääda, kui sa minuga kohe kaasa tuled…”
Rebecka ei kõhkle hetkegi.
„Ma jään siia,” vastab ta.
„Eks oota, kuni ma sellest G-le räägin,” ütleb Ida ja lahkub.
Aga ta ei jõua kaugele.
Rebeckale tundub, et kõik toimub nagu multifilmis. Kui Ida poole sammu pealt peatub, siis oleks ta justkui vastu seina põrganud. Rebecka kuuleb lausa seda pooooing-heli, mis kostab siis, kui multika hunt vastu kaljuseinale joonistatud ust põrkab. Ta ootab peaaegu, et Ida pea ümber hakkaksid linnukesed tiirlema.
Ida tuigub ja jääb seisma, selg ikka veel nende poole.
„Ida?” proovib Rebecka.
Ida ei vasta. Ta seisab nagu soolasammas.
Ja seejärel. Üldse mitte nagu soolasammas.
Ida keha tiritakse tagasi nende juurde. Ta ripub lõdvalt nähtamatus haardes mõnekümne sentimeetri kõrgusel maast. Varbad riivavad kruusa, kui ta läbi õhu liigub.
Rebecka astub sammukese Minoole lähemale. Vanessa näol on hirmunud ilme ja Linnéa taganeb mitu sammu. Anna-Karin hiilib Nicolause juurde.
Niiviisi seistes moodustavad nad ringjoone. Ja ringi keskmes hõljub Ida.
Tema pea on rinnal rippu ja nägu täiesti lõtvunud. Paokil suust tuleb suitsu, nagu oleks seal kohas, kus ta hõljub, väga külm. Kõik tardub taas paigale. Imelik värin läbistab Rebecka keha. Kananahk tuleb peale ja ihukarvad tõusevad püsti. Nagu oleks õhk elektrit täis.
Ida tõstab aeglaselt pea.
Ei, taipab Rebecka. Keegi või miski tõstab Ida pea.
Valge ilanire voolab Ida suunurgast mööda lõuga alla. Jääb rippuma. Tilgub maha. Suu vajub kinni. Ida silmad avanevad. Pupillid on suured ja vahivad mitte midagi nägevalt enda ette. Ometi tundub, nagu näeks see pilk otse Rebecka sisse, näeks asju tema sees, millest ta ise ka teadlik ei ole.
„Ärge kartke. Te olete kaitstud kohas.”
See on Ida hääl, aga ei ole ka. See on pehme ja soe.
„Siit vaenlane teid ei leia. Ainult siin olete kindlas kohas. Ainult siin võite kõik kokku saada. Kõikide teiste ees peate oma sõprust varjama.”
„Koolis ka või?” küsib Anna-Karin.
Ida nägu moonutab grimass.
„Eriti koolis. See on kurjuse kants.”
Ida vaatab ringi.
„Ringis on seitse,” ütleb ta. „Üks on puudu.” Pisar voolab mööda ta põske alla. „Nii et võitlus on juba alanud.”
„Kes
