nüüd tagasi mõtleb, on ta enda peale tige, tige selle peale, kuidas ta võis olla nii rumal ja loota, et sel moel oleks võimalik sõpru leida. Muidugi leidsid nad ta üles. Ida ja Erik Forslund meelitasid ta käest salasõna välja. Ta ei unusta elu sees pilte, mis nad sinna üles panid. Jutte, mida nad sinna kirjutasid.
Profiil on endiselt olemas. Loomulikult muutsid nad salasõna, et ta ei saaks kontot ära kustutada. Mõnikord logib ta sisse ja vaatab profiili ainult meeldetuletuseks, et kunagi ei tohi kedagi usaldada. See on nagu kärn, mida ei saa jätta näppimata.
Üsna sageli vaatab ta blogisid, kus teised oma elust kirjutavad. Inimesed, kellele tundub see, mida nad sõid või mida selga panid, nii oluline, et peavad seda kogu maailmaga jagama.
Vahel, kui keegi liiga palju oma pseudoprobleemide pärast viriseb, läheb ta nii endast välja, et lihtsalt peab midagi õelat kirjutama. Siis ei jää ta tundide kaupa magama, tundes kabuhirmu, et blogipidajal õnnestub kuidagi ta isik välja peilida.
Parasjagu vaatab ta blogi, mis kuulub Evelinale, Vanessa Dahli sõbrannale. Viimases postituses on ta kirjutanud, kui ülijube see on, et üks tema paralleelklassi poiss enda ära tappis. Eelmises postituses on ta üles pannud pildi endast ja Jari Mäkinenist. Nende näod on nii kõvasti vastamisi surutud, et see peab lausa valus olema. Jääb mulje, et Evelina istub Jaril seljas ja hoiab ta ümbert kinni. Ta näeb välja nagu mingi ilus must plika kusagilt hiphopvideost, leiab Anna-Karin.
MINA JA MU SÕBER JARI..... 4 HOT 4 SCHOOL???!!!:P
Anna-Karini nägu õhetab ekraanivalguses. Evelina on nii nõme, muudkui nillib neid lõpuklassi poisse. Ja ikkagi ei taha Anna-Karin oma südames midagi rohkem kui olla sellel pildil Evelina asemel.
Üksi ja nähtamatuna oma toas uurib ta iga pikslit Jari näos. Nagu ta on teda juba aastaid vaadanud. Vaadanud, piielnud ja vahtinud, kui ta on olnud kindel, et keegi teda ei näe. Jari isa aitab mõnikord ema ja vanaisa talutöödel, ja kui Jari oli noorem, käis ta mõnikord isaga kaasas. Iga kord peitis Anna-Karin enda oma tuppa, kuni oli kindel, et poiss on koju läinud.
Anna-Karin hakkab just Evelinale mürgist kommentaari kirjutama, kui tunneb jalgades surinat, nagu oleksid need surnud.
Järgmisel hetkel kargab ta nii järsku püsti, et tool veereb mööda tuba eemale.
See ei olnud mina, mõtleb ta õudusega. See ei olnud mina.
Kui Minoo ärkab, seisab ta pidžaama väel aias. Tal on sussid jalas. Viimane mälupilt on sellest, et ta oli voodis pikali ja õppis. Küllap ta jäi magama.
Kui jalad hakkavad iseenesest liikuma, valdab teda paanika. Ta kõnnib läbi aia välja tänavale.
On see uni? Ei ole. Selles on ta kindel. Ta tahab seisma jääda, tagurpidi käia, ümber pöörata, teises suunas joosta. Kuid keha liigub vääramatult edasi.
Tänavad on tühjad. Öö on vaikne. Ainus heli, mis kostab, on susside plasttaldade sahin vastu asfalti ja tema enese hingetõmbed. Ta proovib karjuda, kuid toob kuuldavale ainult nõrga niutsatuse.
Tundub veider üritada täiesti ajuvabas olukorras loogiliselt mõelda, kuid see on ainus, mida Minoo saab teha, et paanika ei kasvaks üle hullumeelsuseks. Ta tahaks meenutada, kas ta on millestki taolisest kusagilt lugenud. Kuid mõtted ekslevad radadele, mis ajavad veelgi rohkem hirmu peale. Vaimuhaigus. Hullumeelsus.
Lõpuks püüab ta üldse mitte mõelda.
Minoo jõuab maanteele ja näeb vasakult veoautot mürinal lähenemas. Keha ei aeglusta isegi sammu, vaid ronib otse sõiduteele. Veoauto annab signaali. Minoo karjub sisimas. Maa vibreerib jalgade all, mis muudkui jätkavad oma sihiteadlikku rännakut. Ta sätib ennast juba valmis, et kui keha löögi saab, siis ta lömastatakse, tükid lendavad tee peale laiali.
Kuid seda ei juhtu.
Ta ei suuda kindlaks teha, kas tema selga riivab metallist monstrum või üksnes tuuletõmme. Veoauto tuututab ennastunustavalt, kiirust maha võtmata, kuid Minoo on turvaliselt teisel pool teed.
Jalad hakkavad ronima üles järsust raudteetammist, mis kulgeb maanteega kõrvu. Ta libastub niiskel rohul ja kaotab ühe sussi ära. Maa on talla all külm, kui ta edasi ülespoole ronib. Mustas taevas särab kuu. See on ebaloomulikult punane.
Ei ole võimalik, mõtleb ta.
Kui ta valliharjale jõuab, jätkab ta teed mööda raudteed. Mõne hetke pärast kaob ka teine suss.
Mets raudtee ümber muutub tihedamaks. Ere kuu valgustab rööpaid. Minoo mõtleb, et kummalisel kombel on kuu küll punane, kuid valgus paistab ikkagi täiesti tavaline.
Ta kuulatab närviliselt, ega rongi ei lähene.
Öisel ajal kasutatakse raudteed harva, kuid mõnikord mööduvad pikad kaubarongid, mille mürin kostab talle koju ära.
Ta silmab väikest vulisevat oja ja vana kruusateed. Seda mööda ei sõida peaaegu keegi, pärast seda, kui maantee otse läbi Engelsforsi veeti. Siia eksivad ainult üksikud seenelised või ratsutajad.
Korraga muudab Minoo suunda. Ta libistab end teisel pool raudteed tammilt alla ja kõnnib kruusateele. Jalad on tuimad. Kuid liiguvad muudkui edasi.
Kruus torgib talla all valusalt. Kusagil ta pea kohal peksavad õhku tiivalöögid. Kaugel ees näeb ta Kivimurru parki, mis on juba ammu suletud. Maa-ala ümbritsev traatvõrk on mitmest kohast katki. Kõrged põõsad, mida kunagi pöeti fantaasiaküllasteks vormideks, on metsistunud.
Minoo läheb sisse kaarja värava alt, millel on kiri „Kivimurru park”, ja mööda vanast piletiputkast, mis on pehkivate laudadega kinni löödud. Ta näeb ümmargust tantsulava, mis oma teravatipulise varikatusega meenutab tsirkusetelki. Taamal on üks lagunenud punane putka, luuk suletud. Selle kohale on suurte valgete tähtedega kirjutatud „Vorstid”.
Koht näib kuidagi veelgi mahajäetum ja ähvardavam, kui tead, et omal ajal oli see tulvil naeru ja elu ja ootusi.
Kuid see ei olegi täiesti mahajäetud, märkab nüüd Minoo.
Keegi seisab tantsuplatsi kõrval varjus.
Minoo jalad jäävad poolelt sammult pidama. Kuju liigub varjust välja ja omandab selged jooned. Minoo tunneb ta kohe ära.
See on kooli majahoidja.
„Minu nimi on Nicolaus,” teadustab majahoidja pühalikul hääletoonil.
Tal on seljas vanamoodne must ülikond, valge särk, kaelas punasesinisetriibuline lips ja jalas viksitud kingad. Nagu oleks ta end peole sättinud.
„Tere tulemast, Väljavalitu!” ütleb ta. „Sina, kes sa oled rännanud siia pühasse paika ööl, mil kuu on värvunud punaseks!”
Ta tõstab käed taeva poole. Minoo avastab, et on taas saavutanud kontrolli oma keha üle, ja astub alateadlikult sammu tagasi. Ilmselge, et mees on püstihull, kui ta peaaegu et ulub:
„Ettekuulutus on täide läinud!”
„Vabandust?”
Kooli majahoidja jätkab, küsimust õieti tähele panemata.
„Sind ja mind on unehõlmast üles äratatud. Ja nüüd avanevad meie silmad! Peagi näeme hetke, mil määratakse meie saatus!”
