kõrvalt tooli välja ja teeb katset istet võtta. Tüdruk põrnitseb teda ja tõepoolest lausa kuuleb, kuidas Julia ja Felicia hinge kinni hoiavad.
„Ma ei usu,” vastab ta lihtsalt ja Kevin laseb tooli lahti, nagu oleks kõrvetada saanud.
„Teine päev siis äkki,” pakub Robin.
„Äkki mitte,” ütleb Anna-Karin.
Robin on pettunud. Ta arvab, et seda pole näha, kuid tüdruk näeb kõike.
„Nägemist,” ütleb Anna-Karin ja lehvitab neile ühemõtteliselt.
„Okei. Nägemist, Anna-Karin,” ohkab Robin ja longib minema, Kevin kannul.
Felicia ja Julia itsitavad neile järele.
„Nad on ikka erilised juhmakad,” nendib Felicia täpselt enne seda, kui poisid kuuldekaugusest välja jõuavad.
„Haigelt lapsikud,” lisab Julia.
Anna-Karin võtab lusika ja hakkab sööma pruunikasrohelist hernesuppi. See näeb välja kohutavalt jälk, kuid viimasel ajal sööb ta kõike. Keha kisendab toidu järele. Huvitav, kui palju energiat see tegelikult temast välja imeb. See, millega ta nüüdsel ajal tegeleb. Ta peab end vägisi tagasi hoidma, et mitte kaussi üles tõsta ja suppi suurte lonksudega endasse ahmida.
„Kuhu te pärast ajalugu läksite?”
Ida paneb oma kandiku Anna-Karini oma vastu, kuid ei tee temast väljagi. Ta võtab istet ning vaatab süüdistavalt Juliat ja Feliciat.
„Tulime varem lihtsalt,” vastab Julia.
„Et head lauda saada,” lisab Felicia.
Ida turtsatab.
„Te oleksite ju võinud minu käest küsida, kas ma tahan kaasa tulla, selle asemel et lihtsalt minema joosta.”
„Me ei jooksnud,” nähvab Felicia.
„No vabandust,” vastab Ida ja vaatab lõpuks Anna-Karinile otsa.
Pilgus peegeldub vihkamine. Aga mida ta teha saab? Ida teab, mida Anna-Karin võiks talle korraldada, kui ta temaga riidu kisub. Anna-Karin võib panna ta oma kõige hämaramaid saladusi välja lobisema. Panna ta laua peal lahti riietuma. Mida iganes. Nii et Ida võtab üksnes suure sõõmu vett ja vaatab uuesti mujale. Ta teab, et ta ei võida kunagi.
Felicia ja Julia on silmanähtavalt tujust ära. Mõlemad näivad otsivat, mida öelda, ükskõik mida, et seda pinevat vaikust katkestada. Anna-Karin ei aita neid järje peale. Olukorra keerukus teeb Idast veel rohkem sissetungija. Kellegi, kes pole siin oodatud.
Felicia pilk eksleb, et leida midagi, mida kommenteerida. Tema valik langeb Vanessale, kes seisab salatilaua juures.
„Issand, kuidas ta välja näeb,” sisistab Felicia.
Julia ja Ida itsitavad hüsteeriliselt. Vanessal on seljas roosa särgik ja seljas nii lühike seelik, et see võiks põhimõtteliselt olla ka vöö.
„Ma ei saa isegi aru, mida ta siin teeb,” ütleb Ida ja vaatab Vanessat peaaegu lõbustatult. „Eriline mõte tal ikka gümnaasiumis käia. Nagu ta oskaks oma eluga midagi targemat peale hakata kui karja lapsi sünnitada.”
Vanessa keerab ringi ja vaatab otse nende poole. Julia ja Felicia on naerust suremas. Vanessa näos ei liigu ükski lihas. Ta vaatab üksisilmi Anna-Karinit, kes peab pilgu ära pöörama.
Vanessa pilk ütles kõik. Anna-Karin võib ehk suuta teisi ära petta, kuid tegelikult ta blufib. Vanessa teab seda. Ja Anna-Karin teab ka.
Endine ebakindel Anna-Karin tema sees tahaks juuksed silme ette tõmmata ja ennast nende taha peita.
Ent nüüd on ta teistsugune. Ohjad on tema käes.
„Minu meelest on Vanessa äge,” ütleb Anna-Karin. „Ta ajab nagu oma rida.”
„Täpselt. Varem ma nii ei arvanud, aga tal on oma rida jah,” teatab Felicia kiiresti.
Anna-Karin vaatab Idat. Tolle suu on peenikeseks kriipsuks pigistatud. Ta tõuseb laua äärest püsti.
„See toit on nii vastik, et seda ei saa üldse süüa. Tulete ka ära või?”
Julia ja Felicia vaatavad kumbki ainiti oma kaussi. Ida ootab vastust natuke liiga kaua. Ta võtab oma hõbekaelakee näppude vahele ja kerib sõrme ümber. Laseb siis lahti, nii et väike hõbesüda teeb täistiiru. Tema pilgus on kübeke ebakindlust, mida Anna-Karin ei ole seal kunagi varem näinud. Ja kui ta ära läheb, ei vaata keegi talle järele.
Kivimurru parki ümbritseva metsa punased ja kollased lehed hõõguvad pärastlõunases päikeses. Minoo istub lavaserval ja vaatab Rebeckat, kes seisab keset kunagist tantsuplatsi. Minoo kõrval on värvilistest puuklotsidest torn, klotsid on ajutiselt Rebecka väiksematelt õdedelt-vendadelt näpatud. Üks roheline ristkülikukujuline klots hõljub parasjagu läbi õhu torni kohale ja asetub ettevaatlikult nõrga klõpsatusega teiste otsa.
Rebecka hõõrub laupa. Siis pilgutab ta silmi ja suunab pilgu plastmasskastile. Kastist kerkib kollane klots. Mõneks ajaks jääb see õhku rippuma, seejärel alustab aeglaselt teed tornitipu poole.
Poolel teel üles põrkab see ühe sinise klotsi vastu ja terve ehitis kõigub, kuni lõpuks kokku kukub. Klotsid veerevad üle kogu lava laiali. Rebecka vannub.
„Aga sa muutud üha osavamaks,” ütleb Minoo.
„Sa ei kujuta ettegi, kui raske see on,” vastab Rebecka.
Minoost käib jõnksatus läbi. Ei, ta ei kujuta ette. Tal ei ole endiselt õrna aimu, mis tähendab, kui sul on äkitselt superjõud. Ja oma ajust pole tal ka kuigi palju kasu olnud. Ta on veetnud tunde netis ja raamatukogus, kuid kogu seda infot läbi töötada on raske, et mitte öelda võimatu. Enamik juttu, mis käsitleb üleloomulikke nähtusi, on seosetu, vastuoluline või lausa pöörane.
Just Rebecka võime kuulub ilmsesti psühhokineesi valdkonda. Kuid
Minoo ei tea isegi, kust hakata otsima midagi, mis looks seose tema, Rebecka ja teiste vahel. Kuidas on võimalik leida müstiline ettekuulutus? Kus on vanad pärgamendirullid ja iidsed raamatud, kui neid peaks ühtäkki vaja minema?
Pärast ööd pargis ei ole mitte midagi juhtunud. Pole toimunud müstilisi öiseid rännakuid, pole olnud unenägusid ega hommikust suitsulõhna. Rahustamise asemel on see pannud Minood end hoopis halvemini tundma. Tal on tunne, nagu käiks ta ringi, raske raudkapp pea kohal kõlkumas.
Ja nende niinimetatud saatjal ei ole olnud neile midagi teatada.
Mõni päev pärast veripunase kuu ööd läks Minoo varakult kooli, et Nicolausega rääkida. Mees istus oma kontoris, ümbritsetuna paberilipakatest ja dokumentidest, ning tundus higistavat oma tumesinise pintsaku ja erkpunase lipsuga, mis oli kõvasti kaela ümber tõmmatud.
Kui Minoo enda järel ukse kinni pani, võpatas Nicolaus, nagu oleks tüdruk toas ilutulestiku korraldanud.
Ta tõusis püsti ja Minoo nägi, et tal olid jalas veinpunased velvetpüksid, mis olid karjuvas vastuolus lipsu värviga.
„Mine siit ära!”
