vaikib. Miks pidi küll Eevi nutma? Eduard ei mõista aimata, mis põhjustas Eevi kurbuse. Eduardi meelest on Eevi õnnelikem nende lennust, sest ta on jõudnud kõige kaugemale. Eevi on keskkoolis, miks pidi ta veel nutma? Mõeldes Eevi murtud olekule, tunneb Eduard, kuidas temagi hinge lisandub muret. Tal on nii väga kahju Eevist.
„Lähme jalutama, kirikupargis on vaikne istuda,” teeb Eevi ettepaneku.
„Lähme,” nõustub Eduard.
Nagu varasematel aegadel lastekodus, toetab Eevi poissi pahemalt poolt, kuna too parema käega nõjatub kepile. Eduard kõndides ei kõnele. Kogu ta jõud ja tähelepanu on siis koondatud kukkumisest hoidumisele. Ka Eevi vaikib. Imelik rõõm Eduardi tuleku üle on täitnud ta rinna. Nemad kaks mõistavad teineteist…
Kuiv karge sügistuul puhub läbi raagus puude, kui nad jõuavad parki. Kumbki neist ei märka, kuidas üksikud vastutulejad kiirustavad pooljoostes linna poole, et leida majade vahelt tuulevarju. Seal eemal teest on üksik seljatoega pink, sinna suunduvad kaks Suuremõisa lastekodu kasvandikku, et olla kord omavahel, nii nagu oldi lastekodus. Kui lähedastena tunduvad nad siin lageda taeva all teineteisele! Eevi, kes harilikult oma siseilma teistele ei paljasta, tunneb täna otse tarvidust eneseavaldamiseks. Ta alustabki, kui nad on mõne minuti pingil vaikides istunud.
„Eduard, kas sind ka pilgatakse sellepärast, et oled lastekodust!”
„Kas sind on pilgatud?”
„Jaa.”
„Kas koolis?”
„Jaa, täna…”
„Täna! Miks?”
„Üks tüdruk ei tahtnud minu kõrvale sellepärast istuda, et olen vallaslaps, et olen lastekodust…”
„Kas ei tahtnud… aga seal on ju kõik peenemad inimesed!”
„Just sellepärast, ta ütles, et kõik sundid ja sandid kipuvad keskkooli, ema olevat nii öelnud…”
„Siis sellepärast!”
Eduardi kitsas maailmatundmise võimalus oli loonud temale peenemast kihist kõige ideaalsema kujutluse. Ta tundis tegelikult vaid lastekodu ja kingsepatöötoa elu. Ilusate riiete all on Eduardi meelest ka ilus hing. Ta kannatab pööraselt kingsepatöökojas valitseva sõimu ja nilbuste all, tema arusaamise järgi on see tingitud vaid mustast ümbrusest ja madalama väärtusega tööst. Eevi avaldus lööb hetkeks segi ta meeled. Tema pikaldane iseloom ei suuda nii kiiresti leida seisukohti. Eevi küsib edasi:
„Kas arvad, Eduard, et lapsed on selles süüdi, kui nende emad on eksinud?”
„Ei arva.”
„Kas sa tead siis, Eduard, miks inimesed just neid lapsi vihkavad?”
Eduard ei tea ka seda. Eduardi arvates vihatakse vaid neid, kes on vigased. Eduardile meenub juhtum töökojast, kus vanem sell ta vastu masinat lükkas ning ise vandudes ütles: „Mis sandid vedelevad jalus!” Kui imelik tundub Eduardile, et Eevi, kes on nii terve, nii ilus, tunneb, et ka teda vihatakse. Kas elu on tõesti niisugune?!
Eevi kõneleb Eduardile oma kodust, oma emast, oma suurest igatsusest isa järele, oma esimesest kooliajast linnas, siis murrangust oma hinges, kuna lastekodus olid peaaegu kõik isata lapsed. Mõnedel, kellel oligi isa, see oli kas haige, hulgus või joomar. Eevi sisetundest kadus üldse isamõiste tähtsus, kuni nüüd jälle teda sellepärast nii ääretult valusalt puudutati.
„Kas sa tead, Eduard, miks paljud isad hülgavad oma lapsi?”
Eevi teab küll, et Eduard ei suuda tema küsimusele vastata. Ta ei esitagi seda seepärast, et saada vastust, ta vajab rohkem kuulajat ja mõistjat.
„Mehed kohtlevad naisi nii hoolimatult,” vastab Eduard, vaadates läbi kingsepatöökoja meeleolu. „Meil töökojas kõneldakse naistest väga halvasti, vanemad poisid käivad alati naiste pool. Aksi käib ka juba kaasas. Kui need sõnad suust tulevad, oi, ma ei taha kõnelda… Aga mehed ei kõnele kunagi lastest… nad ei teagi vahest oma lastest.”
„Eks nende naised siis ütle… Ma mäletan hästi, kuidas emale toodi raha, ekspress alati tõi… Aga miks isa ise ei tulnud? Ja sellest ajast peale, kui ema suri, ei ole mulle kunagi enam tulnud raha; tähendab, ka isa vihkab oma last, ta saatis raha vaid emale.”
„Aga vahest on isa ka surnud,” arutleb Eduard.
„Vahest ehk on juba… Kuid siis ta elas veel, kui ema suri. Hoolekandeametnik pani isegi kuulutuse lehte, ja ma mõistan nüüd väga hästi, miks ta seda tegi…”
Eduard toetab küünarnukid põlvedele ning pea rusikatele. Ta ei tunne ematunnet ja teda ei ole vaevanud isaküsimus. Eduard arvab, et võiks olla siis pööraselt rõõmus, kui saaks kõndida ja joosta samuti kui teised poisid. Eduard ei tunne end vigaste jalgade pärast teiste väärilisena. Eduardi sisemine võitlus ja igatsus otsib tervist, Eevi oma ema ja isa. Eduard teab, ta oleks saadetud keskkooli, kui ta jalad oleksid olnud terved. Nüüd peab ta õppima ameti, mis ei vaja jalgu. Tänagi tuli Eduard selle mõttega, et Eevile välja valada oma igatsust. Kui Eevi jõudis ette, haarab temagi kinni teisest mõttest, ta püüab mõista Eevi muret, ta aimab, kui raske on Eevil õppida koolis, kus teda pilgatakse, kus talle vaadatakse halvakspanevalt. Eevile halvakspanevalt – kui raske on Eduardil seda kujutleda!
„Ega’s õpetajad ole halvad?” küsib ta Eevilt.
„Ei, õpetajad mitte… aga ma ei tea ju ka…”
„Kui õpetajad ei ole halvad, siis ära hooli millestki… Meie meister on just samasugune kui sellid… Eevi, sa ei aima, kuidas ma tahan ära sealt!”
„Kirjuta Isale!”
„Mis see aitab. Viiakse teise kohta, seal on samasugune… Sellid vahel jutustavad, millist elu pidanud nemad elama õpipoistena. Meil on siiski kõik palju parem… aga… aga ma ei taha üldse kingsepaks, ma tahan kah õppida… Sa ei tea, Eevi, kuidas ma tahan õppida…”
Eevi mäletab, millistel põhjustel Eduardile määrati kingsepaamet. Eduard teab ka ise seda. Eevi on asja võtnud nagu paratamatust, kuid nüüd Eduardi trööstida, teda veenda oma saatuses ta ei suuda. Ta otsib väljapääsu, ta mõtted lendavad. Kuidas Eduardile vastata? Siis ta juba teab:
„Aga, Eduard, kui õpid nüüd selgeks kingsepaameti, teenid hiljem sellega raha ja hakkad siis õppima… Ma tean, kuidas seda saab. Linnas on õhtune keskkool, seal õpitakse kella kuuest kuni kella üheteistkümneni. Seal käivad enamikus vanemad õpilased, need vist kõik teenivad päeval raha.”
Eduardi silmad kirgastuvad, palgesse tõuseb veri. Tõepoolest, Eevil on ideaalne mõte.
„Kas tõesti on niisugune kool?”
„Jah, päris tõsiselt, meie koolis kõnelesime kord sellest koolist.”
Kui nad hiljem seavad sammud kodu poole, tunnevad mõlemad, et süda on märksa kergem. Eevi on suutnud end välja kõnelda, Eduardi hinges on hakanud leegitsema lootus.Eevi saadab Eduardi koju. Raekoja kell taob kümme pauku, kui ta koju jõudes lukustab enese järel ukse.
„Tuled nii hilja?” küsib perenaine.
„Eduard oli siin, istusime kirikupargis…”
„Niisuguse
