on juba esimesed iseseisva elu kuud kiskunud kuristiku nende vahele. Eevi on leidnud emaliku sõbra oma korteriperenaises. Võib-olla ei ole Kaarinil kedagi vanemat nõuandjat! Tal ei olegi, Eevi teab ju seda kindlasti. Ta katsub omamoodi mõjutada Kaarinit. Talle ei ole aga eneselegi Kaarini seisukord täielikult selge; mingi sisetunne vaid mõistab selle hukka. Mingi aimdus, tingitud Kaarini enese lapsepõlve mälestuste kirjeldustest, ennustab Kaarinile kadu. Ta küsib:
„Kas oled näinud oma ema?”
„Ei, ma ei tea ju, kus ta elab… ja pealegi tahtsin enne saada uusi rõivaid… emal olid ikka nii ilusad.”
„Nüüd lähed vaatama, hoolekandeosakonnas ehk teavad aadressi.”
„Nüüd võib minna, aga enne pean otsima korteri.”
„Siis võtad ema enese juurde?”
„Seda ma ei tea, aga vist mitte… Ei, siiski ei. Tead, emal on ju ise mehed.”
„Aga Kaarin, kui see vanahärra on nii rikas, miks ta ei või sind muidu aidata?”
„Ta ütleb, et armastab mind, et mina olen tema uue elu jõud ja algus.”
„Kui õudsed on mehed, nad ainult mõtlevad enesele.”
„Nad ainult mõtlevad enesele!” kordab ka Kaarin.
Kui Eevi jälle on üksi, murravad ta mõtted seni selgumata elu sügavustesse. Raha eest, raha eest müüb Kaarin enese vanale mehele. Kaarin, kellega nad ühes on veetnud oma teadlikuma osa lapsepõlvest. Kaarin, kes oli alati aitaja, kus vaja, kes tundis kaasa, kus mõistis. Kas inimesed kõike müüvad raha eest?!
Jälle tuksatab midagi valusalt enesetunnet puudutades. Aga Eevi ema? On’s Eevigi raha eest müüdud armastuse vili?! Võib-olla, Eevi ju mäletab selgesti, kuidas ema sai raha, alati sai raha. Kui häbistav. Kui õudselt häbistav. Nüüd Eevi mõistab, miks Aime alandavaks pidas tema kõrval istuda… Aga siiski, kas tema on kõiges selles süüdi? Ta tunneb jälle, kuidas paremad jõud hakkavad tagant piitsutama haavunud enesetunnet. Ta teab, et ei keegi muu kui ainult tema ise on enesele toeks. Ta teab ja tunneb, et ainult tema enese tublidus viib edasi elus, lööb maha kõik, kes muidu tunneksid rõõmu tema alandavast olukorrast. Pihud rusikates, nii ta otsustab jälle kord parima õpilasena klassis edasi minna.
Kaarini olukord ei anna Eevi hingele aga siiski rahu. Ühel õhtul kõneleb ta sellest oma korteriperenaisele. Peab kirjutama lastekodusse, arvab perenaine. Nii ei tohi ometi hulga aastate kasvatuse vilja lasta hukka minna. Eevi kirjutab Emale. Mõne päeva pärast ongi Ema linnas. Kaarini saatus olnud tal ikka südamel, ta aimanud seda kõike ette. Üldse tulevat viimasel ajal linnast palju halbu teateid. Rein olevat varastanud, istuvat kinni. Aksist ei saavat ka head nahka, joovat ja laaberdavat vanemate poistega kaasa. Roosi olevat jälle kohata. Muret on nendega siis, kui nad elavad lastekodus, kuid veel suuremad mured alles algavad, kui nad sealt lahkuvad ja kas juba täiesti iseseisvaks saavad või ka täiesti põhja langevad. Hilda, see omaaegne Reinu pruut, põeb juba naistehaiglas.
Kohe pärast lõunat otsivad Ema ja Eevi Kaarini üles. Ta on just tulnud väljast lõunastamast. Kuidas vaid mõnede päevade jooksul on Kaarin muutunud! Ema ja Eevit ei võta enam vastu lihtne lastekodu hiljutine kasvandik, vaid välimuselt teadlik eludaam. Ema nähes ei suuda Kaarin siiski varjata mahalöödud enesetunnet. Ta ei julge istudagi, enne kui Ema näitab toolile.
„Kuidas meie Kaarin siis elab?” alustab Ema.
Kaarin ei vasta. Kõrvalt võib näha, kuidas palged löövad hõõguma ning sõrmed värisevad paberilehekest käes hoides.
„Meie teada pidi Kaarin olema majaabiliseks. Eks ole, Kaarin?” küsib Ema uuesti.
„Jah,” vastab Kaarin.
„Kuidas see elu siis nii järsu pöörde tõi?”
„Tuli nii…”
„Aga vanasõna ütleb: kuidas lükkad, nõnda läheb. Sulle ikka vist ei meeldinud majaabilise töö, kuigi nii väga selleks soovisid?”
„Ei saanud toime.”
„Aga, kulla Kaarin, kes ühe päeva järel teab otsustada… Jaa, Kaarin, ma tean ju kõik, pimesikku mängimine meie vahel on asjatu. Tulin linna Eevi kutse peale, Eevi kirjutas mulle kõigest. Ma ei saa ju sind enam millekski sundida, kuid ma ei saanud ka tulemata jätta, et sinuga põhjalikult asja üle kõnelda.”
Kolm tundi seletab lastekodu abijuhataja oma kasvandikule teda ootava elu hädaohte, kuid veenda need Kaarinit ei suuda. Kuigi ta saab kuulda oma emagi järjest langevast elukäigust, jääb talle ikka usk enese elu paremini korraldamise võimesse. Vahel on ta peaaegu nõustumas kõike jätma, kuis siis jälle haarab võidu enesele silmapilgu elumugavus. Lahkudes nutavad kõik, nagu jäädavalt jättes üksteist elu paratamatu seaduse nõudel.
Lahkujad astuvad vaikides üksteise kõrval, kuni Eevi küsib:
„Kas kuidagi ei saa Kaarinit sundida?”
„Mis see aitab… kord läheb ta seda teed ikkagi.”
„Miks… miks ta just peab minema?”
„Kogemused näitavad, enamik läheb sinna, kust on tulnud… ja Kaarin veel, kelles näivad janunevat kalduvused ema jälgedesse astumiseks.”
„Aga mitte kõik?”
„Mitte kõik!”
„Kas poisid vähem kui tüdrukud?” küsib Eevi edasi.
„Poisid teistviisi, tüdrukud teistviisi, poisid langevad siiski vähem, poiste elu on juba looduse poolt teine. Poiss võib olla tihti sama kaugel kui tüdruk, kuid seda ei näe keegi. Poisid lähevad rohkem joomise ja sellega koos varguse nahka.”
Kuna nendel on veel tükk maad Eevi koduni kõndida, küsib Ema Eevi õppimise ja koolielu järele.
„Läheb rahuldavalt,” vastab Eevi.
„Püüa ikka, püüa kõigest jõust, saab sinustki rõõmu. Kui kevadeks tood niisama hea tunnistuse, kui oli jõuluks, on kõikidel hea meel. Ainult inimese enese tublidus määrab tänapäeval kõik,” lõpetab Ema. Siis kõnnivad nad jälle vaikides.
11
Väljas on kevad kõige hooplevamas jõukülluses, kui Kaarin tuleb Eevit otsima. Kogu vahepealne aeg ei ole nad teineteist näinud. Eevi peab üllatavalt möönma tunduvat muutust Kaarini välimuses tema kasuks. Võib-olla mõjub selleks kaasa elegantne rõivastus, võib-olla ka pika vaheaja järel Kaarinile kadu kuulutav ettekujutus. Kuid siiski märkab Eevi, et Kaarinit vaevab mure. Tema suured avameelsed silmad on endiselt jäänud ta hinge peegliks. Ega Kaarin suudagi hoida, otse pikema jututa laob ta Eevile välja oma südame koorma.
„Olen leidnud oma ema,” alustab Kaarin.
„Ja oled rõõmus?” küsib Eevi.
„Ei… ma olen hädas oma emaga… Ta on nii vilets, nii armetu! Leidsin ta kord tänavalt, purjus oli ta… päris purjus. Ta ei tundnud mind esialgu… hiljem tundis… nüüd ei saa ma temast enam lahti. Ma olen õnnetu, lihtsalt ei tea, mida teha… Oma vanahärrale ei julge ma sellisest emast sõnagi öelda. Ta tuleb iga päev mu juurde ning nõuab raha. Olen andnud talle kõik… Kui mul vahel ei ole anda, lubab teha skandaali, lubab
