Sa, Jumal, kuidas seda last hoiti ja hellitati! Nüüd ema muidugi… tema ju rikas… Aga vana Meigas ise on mõistlik mees… proua ei tea, kuhu raha pillata. Sellepärast ei oleks maksnud sul küll nii südantlõhestavalt nutta. Kui ma oleksin teadnud! Söö nüüd, söö. Aida juba magab.”
9
Järgmisel sügisel pääseb Kaarin tõepoolest linna. Ta on nüüd juba kuueteistkümnene. Elliga koos astuvad nad majateenijate kursustele. Ainult kolm kuud, siis on Kaarini meelest maailm kõigeks lahti. Kui ometi antaks kätte ka karjasesuvedel teenitud palk! Aga ei, nemad seal hoiavad, hoiavad, nagu oleks kahekümneaastasel rohkem raha vaja kui kuueteistkümnesel. Hoopis vastuoksa, just nüüd oleks talle seda eeskätt vaja. Mis kõik selle eest võiks osta! Nüüd ei ole Kaarinil ju midagi ilusat. Need mõne kleidid ja need mõne kingad, mis lastekodust antakse. Kahekümneaastaselt on Kaarin juba neli aastat teeninud – siis pole talle seda karjasepalka enam tarviski. Mõtle, neli aastat! Igas aastas on kaksteistkümmend kuud, ja iga kuu viisteistkümmend krooni. Oi, Jumal, säherdune hiiglasumma… Kaarin otse väriseb õnnest.
Õppimist kursusel ei võta Kaarin üldse tõsiselt. On’s tarvis neid tahmaseid potte nii küürida, on’s tarvis kõike just nii täpselt teha? Miks peab üldse olema nii palju toite? Oh, sa taevas, siis sama lusikaga ei tohi veel mitut toitu segadagi – eks toit ole ikka toit! Ja maitsta, miks üldse peab tegija maitsma, eks need maitse, kes söövad! Ja põrandad. Lastekodus ei pestud neid sugugi iga päev, miks peab siin olema kõik nii puhas? Perekonnas nõutakse – tühi jutt, Kaarin seda ei usu. Kes jõuab siis kõike üksinda teha, kui on mitu põrandat, mitu inimest ja Jumal teab mis veel kõik. Kaarin juba niisugusesse perekonda ei lähe.
Kui kursuse lõpupäevadel ühed ja teised sõlmivad lepinguid teenistuseandjatega, on Kaarin nagu vaost löödud. Ta ei suuda kuidagi mõista, miks juhataja ka temale ei soovita kohta. Elligi juba teab, kuhu ta läheb, aga Kaarin mitte. Eks nad ole ju mõlemad ühest ja samast lastekodust! Kui juhataja soovitab Kaarinile veel kord kursust korrata, pahvatab Kaarin haavunult nutma. Siis tema peaks jääma veel siia, kui teised lähevad teenima! Kui juhataja Kaarinile kohta ei muretse, küllap Kaarin ise muretseb! Kaarin teab, kus elab Roosi, küll Roosi aitab, Roosi on juba terve aasta linnas olnud.
Roosi juhatabki Kaarini tööbörsile. Rida aadresse sedelitel, nii ta hakkab otsima tundmatuid tänavaid ja maju. Ta otsustab vaadata enne kõik läbi, siis pidada Roosiga nõu ja siis alles valida, kuhu minna. Ega’s Kaarin igasse majja lähe! Kui tore, varsti saab palka…!
Lõunaks on ta läbi käinud kõik antud aadressid. Kahest kohast öeldud kohe ära, Kaarin olevat liiga noor… Kolme kohta kästi tulla tagasi, kahte ta ei lähe, ühte ta veel mõtleb… Ühes kohas olnud päris noor perenaine, see kutsunud kohe, aga Kaarin veel ei tea; seal on „vääks” majas, kuula alati selle piiksumist… Roosi nõuandel otsustab Kaarin siiski vastu võtta koha hambaarsti juures. Roosil on juba üks tuttav hambaarsti juures, saab nii palju jootraha. Kui hästi viisakalt aidata härradele mantleid selga, kohe annavad; prouad ei anna, väga harva saab nendelt. Ja see tuleb kõik palgale lisaks. Kaarin otse kepsleb heameelest.
Teel hambaarsti juurde otsustab Kaarin kõigega nõustuda, mis proua ette laob. Kui ainult sellise koha kätte saaks, küll pärast muuga toime tuleks. Eks ikka kursustelt jäänud ka midagi meelde. Kui mõnda asja ei tea, ütleb lihtsalt: kursustel ei õpetatud. Või siis tema süüdi on, kui ei õpetatud. Kaarini julge ülesastumine, kõigega nõustumine, kõike teadmine meeldib prouale. Ometi on kord leidnud kena noore inimese, kes rõõmuga suhtub töösse. Juba samal õhtul võib Kaarin sisse kolida. Oma väike tuba on teenijal kah. Oma väike tuba… Taevalik! Kaarinil ei ole elus varemalt olnud oma tuba, oma väikest tuba. Seda lihtsalt ei mõistnud ta unistadagi.
Kaarin tuleb kohe, kolib kohe… Ja juba samal õhtul kõnnivad läbi tubade – proua ees, Kaarin taga. Proua seletab Kaarinile tööd, Kaarin vaevalt kuuleb proua sõnu. Sellist mööblit, nii suuri peegleid ei ole Kaarin iial enne oma elus näinud. Kõik just nagu muinasjuttudes! Kaarin ei suuda tagasi hoida imestusavaldust.
„Taevalik, siin on taevalik!” hüüab ta prouale õnnest säravail silmil.
„Eks ole?” vastab proua, pisut meelitatud Kaarini vaimustusest. „Peate olema pööraselt ettevaatlik, et midagi ei riku. Endine teenija tõmbas tolmupühkimisel maha suure hiina vaasi… Peate olema ettevaatlik.”
„Muidugi, proua, ma ei puutu neid näpuotsagagi.”
„Kuidas nii, te peate ju tolmu pühkima!”
„Ah jaa, muidugi, jaa,” päästab end Kaarin esimesest kitsikusest.
Juba järgmisel hommikul läheb asi halvasti. Kaarin sirutab end veel mõnusalt voodis, kui proua juba vihaselt põrutab uksele.
„Kas Kaarin magab veel? Sa taevas! Pidite ju tõusma hiljemalt kell kuus, nüüd juba üle kaheksa.”
Kaarin ise üles tõusma, seda ta lihtsalt ei teadnud. Lastekodus äratas kell, karjas perenaine, kursustel majaema, küllap perekonnaski äratas majaproua. Ikka see, kes on kõrgem, nii mõtles Kaarin. Uni on küll juba ammu läinud, kuid proua ikka veel ei koputanud. Nüüd järsku kuri põrutamine, kust Kaarin seda teadis?
Nii imelik, kui see ka on, aga ikka lähevad kõik asjad selle järgi, kuidas on läinud esimene. Kohv keeb üle ja kustutab priimuse, juustuviilud on saanud leivapaksused. Kui proua tuleb kööki, pugib Kaarin paremaid suutäisi oma kõhtu.
Seda pahandust! Lõuna – jaa, niisugust toitu on ta kursustel kuulnud ja näinud küll, kuid meeles ei ole enam mitte kui midagi. Kuid siiski, Kaarin leiab väljapääsu. On tal ju alles vihik, kuhu pidid kõik õpetused sisse kantama. Kui ta ometi seda toitu ei oleks jätnud vahele! On õnne. Kaarin leiabki vihikust toiduõpetuse ja asub omaette vilistades tööle. Kuni ta õiendab liha juures, lagunevad aga kartulid, neid ei saa enam üldse lahutada veest. Oi häda! Kuid olgu, Kaarin teeb nendest hoopis pudru. Majaproua ei lepi aga Kaarini kombinatsioonidega. Juba pärast lõunasööki ilmub ta kööki, kroon näpu vahel.
„Kulla laps, mul on kahju, kuid teist minule abilist küll ei saa… Siis on rikkalikult tänase päeva palk, õhtul võite minna. Enne teete muidugi kõik korda.”
Esimest korda elus tabab Kaarinit nii sügav pettumus. Et majaabilise elu on nii raske, seda ta lihtsalt varemalt ei uskunud. Kõike peab üksi tegema, kõike. Küll prouadel on kerge, ainult käskida ja nii toredates tubades elada! Kaarini arvates pidi ta majaabilise tööga samuti toime tulema kui mitme suve jooksul karjasetööga. Aga nüüd! Millegagi ei olda rahul. Mis sellest, et priimus kustus, et juustuviil oli paks, et ta ise sõi, et kartulite asemel andis lauale samadest kartulitest pudru, et kaste oli pisut liiga pruun, et piimasupp kõrbes põhja – iga inimene ju eksib ja pealegi, kui peab kõike päris üksi tegema. Siis seda tähendab üksiteenija!
On juba hämardunud, kui Kaarin astub tänavale. Ta ei ole õieti veel mõelnudki, kuhu minna ja kus ööbida. Seda teab ta aga kindlasti, et homme läheb ja võtab vastu teise koha. Ega’s sellestki midagi ole, kui iga päev ise koha peal, nii teenib veel rohkemgi. Küllap Roosi, veel parem, Eevi pool võib ikka ööbida.
Uus paberraha kindas aga kõditab korduvalt peopesa. Nagu kiuste koonduvad mõtted raha ümber. Sellega võiks ju midagi teha. Aga mida? Poed on juba suletud, see pagariäri seal on küll avatud, kuid Kaarin on täna isegi küllalt magusat saanud. Seda keedist ja kõiksugu pudeleid, mis Kaarin sahvris leidis! Kuidas võib olla neid maitsmata?
Jõudnud kesklinna, haaravad Kaarini tähelepanu kinode heledad tuled. Ta läheb kinno, muidugi läheb kinno! Võibolla jääb raha veel ülegi, küllap selle eest ostab homme midagi vajalikku.
Et
