saab toredad rõivad, siis otsib üles ema… Jaa, mitte enne. Saab siis näha, kummal on ilusamad. Küll emal olid enne ilusad!
Õhtu vanahärra saabudes on Kaarin ootusest juba peaaegu väsinud. Vahetevahel ta isegi kartis, et teda on petetud. Nüüd on rõõm seda suurem, miski temas ainult takistab seda väljendamast. Vanahärra on eilsest veelgi sõbralikum. Kuidas ta hoolitsevalt pärib päeva käigu üle! Kas Kaarin on saanud ka süüa, kas tal on midagi puudunud, kas ta on tundnud end hästi, kas ta ei kahetse eilset õhtut?
Ei, Kaarin ei mõista kahetseda, Kaarin ei mäleta sellest palju, Kaarinit vaevab vaid mure oma tuleviku pärast.
„Kuni oled mulle kindel ja hea, ei pruugi sul midagi muretseda.”
Muidugi püüab Kaarin olla, kui ta teab, kuidas olla, ainult et kogu päeva ta ei taha nii istuda, see on igav.
Siis selgub Kaarinile tema tulevase elu ülesanne. Ei, Kaarin ei taha! Kuidas ta oli kõike sellist enesele kujutlenud teisiti, nüüd üks vanahärra… Ei, Kaarin ei taha. Kaarin igatses enesele peigmeest, nagu oli Annal ja teistel tüdrukutel, kui ta oli karjas, noort, ilusat, tugevat unistab Kaarin… Nüüd… Ei, ei…!
Kui õhtusöögi vahele joodud punane viin hakkab kehas liikuma, tunneb Kaarin, millise jõuga muutuvad ka tema mõtted. Vanahärral on õigus, noortel ei ole raha, noored ei saa midagi oma pruutidele lubada, noorte pruudid peavad tegema tööd; ainult vanahärra võib lubada, temal on raha, tema „ingel” ei pruugi teha mingisugust tööd. Juba homme saab Kaarin hulga raha, ostab uued rõivad, uued kingad, sukad ja kõike, kõike, mida vajab. Jaa… Kaarin soostub.
10
Kaarinil on väga raske jõuda kindlale otsusele, kas minna kohe poodidesse, osta enne kõik ära ja käia siis Eevi pool, või minna enne Eevi poole, kutsuda Eevi kaasa ning osta siis üheskoos. Eevile on üllatav igal juhul, ainult Kaarin ise ei tea, kumb on temale parem. Kui need rahad nii väga ei meelitaks, võiks tõepoolest oodata pealelõunani, kuni Eevi on koolist saabunud. Teiselt poolt jälle on otse imelik istuda lastekodurõivastuses veel nii mitu tundi – ja võib-olla Eevi ei tulegi kaasa, võib-olla on tal palju õppida, võib-olla hakkab jälle lugema moraali, nagu ta viimasel ajal Kaarinile tihti on lugenud. See keskkool muudab siiski inimesed imelikuks. Eevi ei ole enam kübetki see, kes ta oli Suuremõisas. Alati nii tõsine, alati õppimine, nagu see oleks kõige tähtsam siin maailmas. Ei, Kaarin läheb siiski üksi ostudele. Ja kui ta siis ilmub tuliuues rõivastuses Eevi ette, ei tunne Eevi teda kindlasti esimesel hetkel. Püüabki minna pisut hämaras, saab pööraselt nalja. Tore!
Ei tea küll, millise eseme ta ostaks kõige enne. Kui alata kübarast, nagu öeldakse, pealaest jalatallani, aga kuidas sa lähed lastekodurõivastuses toredat kübarat ostma, võib-olla ei antagi. Kui alata jalgadest? Seda võiks! Siis kõige enne sukad, siidsukad. Nii Kaarin teebki. Läheb ostab kõigepealt siidsukad, tuleb tagasi võõrastemajja, paneb nad kohe jalga ning läheb siis alles kingi ostma. Vanad sukad viskab kohe ahju. Kellele neid enam vaja. Ega’s neid vanu raskeid kingi taha enam kandma hakata, jätab lihtsalt poodi. Nojah, siis võiks osta mantli ja siis alles kübara. Mantli ostab ta kindlasti nahkse kraega, niisuguse hästi suure. Ja kui siis minna kübarat ostma, on hoopis teine, kohe mõeldakse, et mõni rikas daam. Siis võiks juba pisut kõndidagi linnas, enne kui osta uus kleit. Jah, jah, nii ta teeb, nii Kaarin teeb…
Väljudes toast kohtab Kaarin võõrastemaja koridoris tuttavat teenrit.
„Tere hommikut, armuline preili!” saab Kaarin viisaka kummarduse.
„Tere hommikut, aga öelge, kuhu ma nüüd lähen?”
„Mitte ei tea… Ega’s ometi päriselt ära?”
„Ei, kaugeltki mitte, tahan ainult nurka heita kõik lastekoduhilbud.”
„On muidugi aeg, täisealisele preilile nad enam ei sobi.”
„Ostan kõigepealt sukad. Siidsukad, siis tulen koju, viskan vanad ahju ja siis lähen ostan kingad, vanad jätan poodi; siis uue nahkkraega mantli ja kõige lõpuks kübara.”
„Aga vana mantel, kuhu jääb vana mantel?” naerab teener.
„Selle jätan ka lihtsalt poodi, hakka veel kandma suurt pakki. Adjöö!”
„Nägemiseni, preili!”
Kaarini mõtted on nii haaratud uutest asjadest, et vastutulijad aina tunnevad mükse Kaarinist möödudes. Ta lihtsalt kepsleks tänaval, jalad on nii kerged ja meel rõõmus. Mis maksab maailm Kaarinile? Ei midagi!
„Palun mulle sukki, siidsukki… kõige paremaid.” Kaarini toon on julge ja paljulubav. Virnades laotakse letile mitmeid sorte, kuni ta lõpuks peatuma jääb ühe heledama paari juurde.
„Kas üks paar?” küsib müüjanna.
„Võib ka kaks,” vastab Kaarin.
„Milline teine?”
„Ükskõik, noh, see siin.”
Kaks paari siidsukki, kaks paari korraga! Küll see müüjanna on tark, muidugi parem, kui on rohkem.
Mõne tunniga on kõik Kaarini ostud sooritatud. Kõrgete kontsadega uued lakknahast kingad pigistavad küll pisut, aga mis teha. Müüja ütles ju ka, et ilu nõuab valu. Mantel on tore, ainult häda on kübaraga, ikka jälle silmade ees, ikka jälle silmade ees, kui pead vähe liigutada. Ja kleit, tulipunase libedast siidist kleidi võttis Kaarin. Küllap vanahärra õhtul alles näeb, kui uhke on Kaarin!
Nagu Kaarin aimas, nii see ka osutub õigeks. Kui ta pärast lõunat Eevit külastab ning talle kõik oma südamelt on seletanud, isegi teise paari siidsukki Eevile kingiks toonud, lükkab Eevi kingi tagasi ning hakkab kohe Kaarinit noomima.
„Aga, Kaarin, see on kole,” ütleb Eevi peaaegu läbi pisarate. Nii on talle südamesse lõiganud Kaarini sõnad, kuigi rõõmsad ja vallatlevad.
„Jaa, see on küll kole, et ta on nii vana… Aga noorematel ei ole ju raha… Näed, mis kõik raha eest saab. Mõtle, kui kaua ma oleksin pidanud enne teenima, kui oleksin saanud nii palju raha!” vastab Kaarin.
„See ei ole ka aus!”
„Miks ei ole aus? Ma pole seda raha varastanud, ta ise andis. Ma pole ka küsinud, ta ise lubas… Miks see pole aus?”
„See on ebakõlbeline, see on enese müümine.”
„Aga teenimine on ka enese müümine… Ma ei tee ju sellega kellelegi paha. Tõtt-öelda, ma seda vanameest ei salligi, aga kõik need söögid ja joogid ning rõivad, vaat need on toredad. Homme pean enesele otsima korteri, päris iseseisva sissekäiguga toa kusagil vanema inimese juures. Vanahärra maksab kõik, ta ütleb, ta on minule nii kaua hea, kui mina olen temale kindel. Ja mis mul siis viga elada. Tead, nüüd hakkan iga päev istuma kinos. Kas sa oled käinud kinos? Oi, mine! Ma annan sulle raha. Mõtle, ma ei usu, et mulle oleks muidu niisugune õnn sülle jooksnud – ma lihtsalt ei oleks mõistnud sellest kinni haarata. Aga kinos oli just niimoodi, peaaegu niimoodi, nagu minuga juhtus. Tütarlaps on ära eksinud ja vanahärra võtab ta omale kasulapseks. Pärast leiab enesele ilusa noore peigmehe… ja kuidas nad seal siis suudlesid, vahel põgenesid metsa, vahel sõitsid autoga kaugele-kaugele, ja ikka said, mida tahtsid.”
Eevi vaid ohkab. Kaarin jätkab:
„Ära sa usu, et ma eluks ajaks selle vanahärra juurde jään. Olen juba mõelnud.
