ning otsib oma õnne. Küllap temagi õnn kord tuleb, nii nagu filmis sellele tüdrukule tuli.
Ümisedes meeldejäänud viisi, astub Kaarin jälle tänavale. Jalad on kerged ja süda rõõmus. Kuidas elu on siiski tore!
„Kuhu preili ruttab?” küsib vanaldane härra Kaarinit peatades ja talle sõbralikult otsa vaadates.
„Ei kuhugi. Ma tulin kinost.”
„Nii, nii… Ja oli ilus pilt?”
„Otse taevalik!”
„No mida te seal siis nägite? Preili lubab ehk saata. Kuhu preili läheb?”
„Ma ei tea veel.”
„Ehk preili tuleb siis minuga?”
„Kuhu teie lähete?”
„Ma ei tea ka veel…”
„Justkui kinos, kuid see härra seal teadis!” hüüab Kaarin üllatunult.
„Küllap meiegi siis teame… Kas preili on nõus?”
Miks Kaarin ei ole nõus. Kõnni vaevalt mõnikümmend sammu tänaval, ja kohe naeratab õnn. Oli tarvis kõike seda kurjuste janti ja asjata vaeva…
Haaratud õnnetundest, seletab Kaarini silm käiku, kuna härra juhib sammud kõrvalisi tänavaid kaudu ühe nurgapealse suure maja ukseni. Valges kuldnööpidega kuues mees avab ukse ning tervitab tulijaid sügava kummardusega. Peaaegu kui filmis! Vanahärra sosistab valges kuues mehele midagi kõrva, pistab talle siis midagi pihku, mille järel neid palutakse astuda trepist üles. Hele trepp, kirju vaip, punased käsipuud. Pisut küll teisiti kui filmis. Teine härra, mustas sabaga kuues, valge krae ja lips ees, ootab neid ülal trepiotsal. Ka sellele sosistab vanahärra midagi kõrva, mille peale neid sügavate kummarduste saatel juhitakse pika koridori lõppu üksikusse tuppa.
„Ja siin te elate?” pöördub Kaarin oma saatja poole.
„Preili ehk võtab mantli maha?” ootab teener abivalmilt.
Sa jumal, preili! Kaarinile ei ole keegi varemalt öelnud „preili”. Täna õhtul juba teine. Kõik nagu unes. Oli Kaarinil küll tarvis seda kursuste janti!
Teenri lahkudes suleb vanahärra ukse. Kaarin hakkab silmitsema tuba. Nurgas väike kirjutuslaud, seina ääres punane sohva, kõrval paar punast tooli, ees punane laud. Vastasseinas kapp. Voodi, väike kapp ja mõned toolid.
„Siis siin te elate… aga teised toad?” kordab Kaarin uuesti küsimust.
„Kõik ülal ja all ning ümberringi…”
„Tähendab, loss?”
„Peaaegu!” naerab vanaldane härra Kaarini kätt haarates.Samas koputatakse uksele ning sisse astub endine sabakuues härra, pahema käe viiel sõrmel suur kandik kuhjatud söökide ja jookidega.
„Palun!” ütleb ja väljub jälle, kui kõik kandikult lauale laotud.
Kui maitsvad on toidud, kui maitsev on punane viin!
Naerda, ainult naerda tahaks Kaarin… Ainult vanahärra ei lase, ikka suleb suu oma habemes põsega. Oh sa vanahärra, kui hea sa oled…
Järgmisel hommikul ärgates leiab Kaarin end üksi voodist. Ka tuba on tühi. Kuidas ta on saanud voodi, kes tema on lahti rõivastanud, seda Kaarin ei mäleta. Küll pingutab, kuid mitte ei mäleta. Ja kus ta üldse on? Küllap vanahärra majas. On’s see siin tema tuba? Vist küll. Laual vedelevad segipaisatult veel õhtused sööginõud. Mõnel taldrikul näib olevat toitu. Suhu koguneb sülge. Süüa, Kaarin tahab süüa. Kuid kus on Kaarini rõivad, isegi särk puudub seljast. Ei siin ega seal toolil näe Kaarin oma rõivaid. Siis… siis… nagu uduste mägede tagant meenub talle, kuidas ta ise pildus laiali oma rõivad, siia, sinna… igale poole. Ja vaata, seal ripub kleit, seal sukk, seal särk… Miks ta tegi küll nii?!
Parajasti kui ta rõivastunult istub laua ääres ning kustutab nälga, klõbiseb võti lukuaugus. Sisse astub eilne pikas kuues härra.
„Tere hommikust, preili! Kas preili soovib ehk kohvi?”
„Kohvi, kas saab kohvi?”
„Jaa, kui preili soovib…”
„Soovin küll… Kas vanahärra saadab?”
„Just nii, preili.” Teener väljub naeratades.
Siis peaaegu nii nagu filmis, peaaegu… aga siiski, mingid imelikud mälestused segavad… Kehas on imelik tunne, pea on nii raske, teine õlg valutab, nagu hammustatud… tõepoolest hamba jäljed… Jälle meenub midagi, millele ei julge mõelda. Ei, see pole siiski võimalik!
Kohvi tuuakse, ja mitte ainult kohvi, vaid ka kohvisaiu, muna, juustu, võid. Jaa, nii õhukesed lõigati ka kursusel juustuviilud, aga miks neid nii õhukesi?
„Palun, armuline preili.”
„Mis maja see on?” küsib Kaarin, kuna teener millegipärast pärast kohvi lauale asetamist ei välju kohe toast.
„Võõrastemaja, preili.”
„Võõrastemaja… Kas see on eilse vanahärra võõrastemaja?”
„Ei, preili, see on hoopis teise härra võõrastemaja.”
„Aga kuidas eilne vanahärra võis mind siia tuua?”
„Igaüks võib teid siia tuua, kes maksab.”
„Siis vanahärra maksab?”
„Ta juba maksis. Härra palub teid oodata kuni õhtuni, ta tahab tungivalt teiega kõnelda ühe väga tähtsa asja üle. Ta palub teid üldse täna mitte väljuda.”
„Mispärast? Ma võin ju tulla õhtuks tagasi… Aga kes see vanahärra on?”
„Üks väga rikas härra, armuline preili.”
„Rikas?”
„Just nii.”
„Siis tema tahab kõnelda minu tulevikust. Oh need lollid kõik seal lastekodus ja seal kursusel, nüüd nad kõik mõtlevad, et mina olen majateenijaks… Aga vaata, aga oodaku!”
„Siis preili on lastekodust?”
„Muidugi lastekodust, aga juba välja kirjutatud. Ja kursustelt ka juba välja kirjutatud. Kuid ütelge mulle siiski, miks ma pean kogu päeva siin istuma?”
„Vististi härra ei tea kindlat aega, millal tal on võimalik tulla, ja palub seepärast oodata. Eks see ole teie oma huvides. Muidugi, kui te soovite just minna, vägisi ei pea me teid kinni. Kuid siis ei tule härra enam iialgi – nii ta ütles päris kindlasti… ja see härra peab sõna.”
„Siis ma juba ootan,” nõustub Kaarin.
„Tänan! Et preilil poleks igav, toon varsti mõned pildiajakirjad.”
Kui Kaarin jääb jälle üksi, hakkavad mõtted lendama ringi. Mis temast küll saab? Eilne film kuulutab hiilgavat tulevikku, kuid
