style="font-size:15px;"> Tundide lõpuks on Eevi jõudnud kindlale otsusele. Klassijuhataja peab tõeliku olukorra teada saama. Nagu ikka otsustavatel hetkedel, nii nüüdki on Eevi võidelnud endale kindla ja julge enesetunde. Tal ei ole palju öelda, lühikeste läbimõeldud sõnadega kannab ta õpetajale ette ennast vabandavad andmed vahekorrast Eduardiga. Ta toon on nii usutavalt aus, mis lööb õpetaja esimesel hetkel segadusse suurel vahetunnil öeldud sõnade pärast.
„Miks te ei öelnud seda mulle kohe?” küsib õpetaja.
„Mulle tuli teie oletus nii ootamatult,” vastab Eevi.
„Kuid see on nii igapäevane… Aga ma usun teid nüüd, minge koju ja olge endiselt hea oma kasuvenna vastu.”
Eevi märkab, kuidas õpetaja ümber pöördudes otsib kibedalt taskurätti. Kõik, mis tas kolme viimase tunni jooksul kasvatas kibedust ja pettumust õpetaja suhtes, on nüüd üle kuhjatud vastupidiste tunnetega.
Paar päeva enne kooli lõppu saab Eevi lastekodust kirja.
Tal lubatakse jääda suveks linna. Hildaga koos võivad nad õppida sama õmbleja juures. Vaid paariks nädalaks tulgu Eevi maale puhkama, nii kirjutab Ema. Sügavas tänumeeles heidab Eevi sel õhtul voodisse. Ikka rohkem ja rohkem on ta viimasel ajal hakanud mõtlema oma isiklikule elusaatusele. Mis oleks temast saanud ilma hoolekandekorralduseta? Kuhu oleks ta läinud üksiku mahajäetu orvuna kaheksaaastaselt. Isegi nüüd, juba peaaegu täiskasvanuna, vajab ta ikkagi avitavat kätt. Ja kõik teised tema kaaskased, mis oleks nendest saanud üksikuna elus. Võibolla küll, et mitmed langevad tagasi, kust nad on toodud, kuid ikkagi on pakutud neilegi parema elu väljavaateid. Kaarin, vaene Kaarin, Eevil on temast nii väga kahju. Võibolla oleks olnud hoopis parem, kui Kaarin oma ema poleks tundnudki. Eduard ei tea oma ema ja mitmed teisedki ei tea oma ema, nendel on parem.
Erilise innuga asub Eevi õmblejaameti õppimisele. Tema algteadmised ületavad tavalise algaja nõela, kääride ja masina tarvitamise oskuse. Juba mõne nädala pärast usaldatakse Eevi kätte raskemaid töid. Nagu mingisugune aim juhib teda kombineerima ja nägema töö käiku tema kätte usaldatud riidetükkidest. Võib-olla on ta vaid oma ema tütar, võib-olla juhib teda ka mingi alateadlik jõud mineviku allikatest. Kui tema käest kord küsitakse, miks ta on tulnud õppima õmblemist, kuna teda ometi ootab haritlase kergem elu, ei tea ta isegi muud vastata: ta ainult tahab õppida. Iseenesele ei saa ta aga salata, kuidas teda sisemiselt veab just selliselt töötavate hulade poole. Keskkoolivaim on Eevile seni veel võõras. See on Eevi arvates muretute laste vaim. See ei ole töö vaim, vaid kergema elu hankimise vaim. Eevi arvates on keskkoolivaimu teistel kõikidel võimalik kanda, temal mitte. Kellele tugineb Eevi edaspidises elus? Ei kellelegi. Kuni keskkooli lõpuni on tal veel lastekodu, siis enam mitte kedagi peale õpitud töö.
Nagu õige tooni leidnud, muutub Eevi õmblusõpilaste keskel endiselt elurõõmsaks. Kui teised esimestel päevadel teda võõristavad nagu kõrgemat eneste hulgas, on varsti vahe täielikult kadunud. Ilusad suveõhtud veedetakse koos jalutades ning jõel sõudes. Eevi teab rohkem, Eevi tavaliselt jutustab. Varsti on keskkooli-kaasõpilased ja õpetajad õmblusõpilastele samahästi tuttavad kui Eevile. Ainult ühes asjas ei sobi Eevi teistega. Ta otse jäigastub, kui neid külastavad kaaslaste tuttavad noormehed, „sümpatiid”, nagu tüdrukud ise nimetavad. Tavaliselt läheb ta siis üksinda koju või otsib üles Eduardi, kellega koos kas loevad või arutavad muidu oma töömuresid.
Korduvalt ja korduvalt on Eevi lubanud, iialgi mitte sattuda oma ema eksiteele. Igas võõras noormehes, kes püüab temaga kõnelda, näeb Eevi peaaegu oma vaenlast. Ta ei usalda kedagi peale lastekodu poiste, keda ta tunneb. Eduard on talle vend, Eduard on rohkemgi kui vend, Eduardi läbi on äratatud tema sügavad ematunded nõrgema aitamiseks.
12
Eevi lõpetab keskkooli humanitaarharu ainukese cum laude õpilasena ning riigivanema ergutusraha saajana. Kui ta nii lõpuaktusel seisab, välja tõstetuna teiste hulgast, tunneb ta, kuidas midagi temas juubeldab võidu üle iseeneses. Nüüd ei löö teda enam keegi maha! Edasi, samas püüdes edasi astub Eevi…
Aeg pärast kooli lõppu, paar nädalat lastekodu varju all, kujuneb Eevi elus omamoodi sügavamaks elamuseks. Ta teab, need on viimased päevad, vabad toidu- ja rõivastusemuredest. Ta teab, et aitav käsi siit teda kaugemale enam ei küündi kandma. Ta on saanud isegi rohkem kui peaaegu kõik teised tema lähemad kaaslased. Ta ei ole põrmugi murelik oma tuleviku üle, sest ta teab, mida ta tahab ja kuidas ta seda saavutab; teda vaevab rohkem mure jääda elus üksi. Kuigi lastekodu Isa ja Ema end ka edaspidiseks nõuandjaks pakuvad, teab ta, kuivõrd koormatud on need inimesed juba oma kohustuslike ülesannetega.
Lastekodust lahkudes saab Eevi kaasavarana kätte suvedel teenitud karjasepalga ning lubakirja ema päranduse valdamiseks. Ta tunneb end iseseisva elu alustamiseks isegi rikkana. Ema järelejäänud kraam on hästi säilinud, millega edaspidi ta võib oma toa täita. Korraks sähvatab Eevis igatsus asuda jälle elama vanasse lapsepõlvekorterisse, seada kõik asjad vanale kohale. Õmblusmasin kindlasti akna alla, kust võiks alati silmitseda hoovi. Aga miks, küsib samas mõte, miks peab ta silmitsema hoovi, tema ise ju istub ülal. Mingi judin läbistab keha. Ei, ta otsib enesele hoopis võõra toakese kusagil võõras majas.
Asunud jälle õmbleja abiliseks, tutvub Eevi aeg-ajalt emalt pärandatud esemetega. Seal on ka mingid raamatud, isegi täiskirjutatud vihikud, kuid nendesse süvenemise jätab Eevi vabadeks jõulupäevadeks, et tunda täielikku üksildust ja rahu ema mõtete lugemiseks.
Kuna nüüd on veel vabamad päevad, töötab Eevi kogu jõuga, et koguda talveks varuks avaramaid võimalusi. Juba päikese tõusul istub ta õmblusmasina taga ja vuristab kokku kaasavõetud tükitööd. Hiljemini, kui ta asub ülikooli, peab niikuinii loovutama hulga aega loenguteks ja õpinguiks. Ta muutub isegi kärsituks, kui Eduard tuleb tema aega raiskama. Ta mõtleb tihti, et Eduard võiks pigemini kodus istuda ning lugeda. Seda avaldada ta Eduardile siiski ei malda. Eduard õpib juba kolmandas õhtukeskkooli klassis; päeval töötab ning õhtul õpib. Nüüd, suvel on Eduardil õhtud vabad, neid tahab ta veeta koos Eeviga. Siiski sageli, kui Eduard on läinud, tunneb Eevi, kuidas tema siseilm on rikastunud uute mõtetega. Eduard tunneb elu seda külge, mida Eevi ei tunne. Eduard kannab Eevile ette pigemini elu varjukülgi, nagu need paljastuvad kingsepatöökoja seinte vahel. Eduardi kaudu tungib Eevi elu mustusse ja viletsusse, mida ta seni peamiselt on kujutlenud ainult ajakirjanduse ja kirjanduse kaudu. Kõik see paneb Eevis midagi käärima, mis päevadeks kaob küll tööhoo varju, kuid üksildastel tundidel tuleb esile painava koormana. Kui mehed nii kergelt võtavad elu, miks peavad naised üksi kandma kõiki raskusi. Miks peavad üksikud häbi tundma vallaslapse nime pärast, miks lubatakse mõnedel isadel heita enesest oma lapsed? Ometi ei sünni ükski laps ilma isata, miks on ühed lapsed paremad kui teised? Miks?!
Noorte üliõpilaste pidulikul vastuvõtupäeval ülikooli aulas haarab Eevit kogu selle hulgaga ühtekuuluvuse tunne. Rektori sõnad rõhutavad tööd, iseseisvat tööd. Eevi vaatab üle mitmesajapealise kogu, kes kõik kuulavad suure tõsidusega akadeemiliseks eluks esitatavaid kohustusi. Need kõik, üle riigi kokku sõitnud noored, tahavad teha tööd, et jõuda elu lõppsihile, oma huvile vastavale kutsetööle. Neid ei aeta enam tagant nagu keskkoolis, neid kohustab vaba püüd ja saavutatav siht. Eevi tunneb, kuidas iga sõna rektori suust vastab tema sisetundele. Eevi näeb end ümbritsevaist nägudest, kuidas need sõnad vastavad ka teiste akadeemilisse ellu astujate sisetundele.
Et hoida käed ülikoolitööks vabamad, hakkab Eevi õmblema ainult kodus tükitöö alusel. Kui tulud kipuvad liiga vähenema, võtab ta töötamiseks öödki lisaks ning pigistab toidule kuluva summa poole võrra vähemaks. Ülikooli õppemaks viib ära suure osa tagavarakapitalist, seda vähendada igapäevasteks kuludeks ta ei või. Ta peab hoidma kokku, koguma isegi tagasi tagavarast võetud summa, et sellega kindlustada oma edasiõppimisvõimalust.
