ehk ka vanem, araabia laste vanusest oli raske aru saada) poisike hoidis tugevalt ta käest ja vedas teise käe otsas oma nooremat venda. Lee leidis end mingi madala kivikuhjatise juurest kesk kõrbe. Väledalt nagu sisalik lipsas vanem poisike ootamatult kivikuhja sisemusse ja kadus silmist. Hetke pärast oli poisike tagasi, hoides käes mingit veidrat savianumat. Uhkusega, mille poolest tema isa oli erinenud hotelli värava taga passivatest taksojuhtidest, kummardas laps Lee ees ja ulatas talle anuma, öeldes ise midagi arusaamatut araabia keeles. Midagi taipamata võttis Lee anuma, mis tundus keskmist sorti kannu või vaasina, ja kummardus ööpimeduses poisikesele vastu.
Kogu situatsioon näis pärinevat justkui mingist tundmatust dimensioonist. Tähed pea kohal sirasid nagu tuhandeid aastaid tagasi. Midagi erilist ja lummavat oli ses hetkes. Näis, nagu oleks ta osaline mingis muistses, talle arusaamatus rituaalis. Lee surus anuma kaenlasse ja nad kiirustasid läbi tähetiheda kõrbeöö onni juurde tagasi.
Džiibi tuled valgustasid hütiesist ja Thor seisis masina kõrval. Masin töötas.
“Kuhu sa kadusid?” küsis Thor, kui Lee padupimedu-sest autolaternate valgusvihku ilmus. “Ma jõudsin juba ehmuda.”
“Need lapsed tahtsid mulle vist midagi kinkida. Ilmselt on see mingi nende kohalik käsitöö,” ütles Lee.
Vanem poisike jooksis eemal seisva isa juurde, osutas Leele, siis eemale kõrbesse, kust nad olid tulnud, ja seletas midagi. Beduiin tuli viimast korda nende juurde, kummardas veelkord sügavalt ja käega Lee kaenlas olevale saviastjale näidates ütles vigases inglise keeles: “Meie leidma. Vana-vana. Teile. Tänu. Naine minu mitte sureb. Tema vesi. Meie tänu. Maktub.” Kõrbetähed valgustasid stseeni, muutes selle otsekui mingiks muistseks rituaaliks.
“Maktub,” vastas Lee samuti araabia keeles ühe vähese sõnaga, mida ta ses keeles teadis, kergelt araablase suunas kummardades. Nii on. See sügavmõtteline sõna sobis hetke nagu valatud.
Lee ja Thor ronisid autosse ja mees käivitas masina.
“Niipalju kui ma selle mehe kätevehkimisest aru sain, pole tee enam väga kaugel ja sõitma peab sinnapoole, kust ta tuli,” ütles Thor.
Lee nõjatus autoistmele. Ta püüdis silmitseda imelikku astjat oma käes. See ei näinud tõepoolest välja mingi kohaliku käsitöötootena, vaid oli kuidagi iidne ja pragunenud. Kannu moodi eset kattis savist kaas.
“Tohin ma korraks tule põlema panna?” küsis Lee, tundes endas huvi tärkavat.
“Pane, pane, see ei sega mind,” kostis mees vastuseks.
Lee tundis, et mees on pikast päevast väsinud, kuigi ei näidanud seda välja.
“Ah, pole vaja, eks ma hotellis vaata, mis Aladdini imelambi me kingiks saime. Muidu veel lasen siin autos džinni välja,” katsus Lee naljatada.
“Džinn poleks paha, eriti hea oleks, kui ta tulles ka tooniku kaasa võtaks,” naljatles Thor vastu. “Üks džinn toonikuga kuluks sellise päeva lõpuks ära küll.”
Lee raputas anumat. “Miski on siin sees tõepoolest,” tõdes naine. Uudishimu temas tärkas taas.
“Kui seal aga kuldmündid sees peaksid olema, siis teeme pooleks, eks,” muheles Thor. “No said oma kadunud aarde, Indiana Jones kirjus seelikus. Templit ei leidnud, küll aga vana kannu.”
Lee muigas. Mehe soe hääl ütles, et ka tema jaoks polnud päev olnud mitte tühi ajaraisk. Indiana Jones kirjus seelikus, küll nüüd ütles! Ootamatult puhkesid mõlemad naerma. Eemalt paistsid imepisikesed liikuvad valgustäpid.
“Tee!” karjatasid nad nagu ühest suust ja Thor vajutas gaasipedaalile.
“Eks homme rannas näitad mulle, mis aarded selles kannus peidus olid.” Mehe silmis välkus jälle poisikeselik tuluke.
IV peatükk
Öine külaline
Kell oli kolm öösel, kui Thor ärkas. Tema hotellitoa lauatelefon helises tungivalt ja järelejätmatult. Võimalik, et päeval hotelli jäänud sõbrad polnud mõnel rõdul viskijoomist veel lõpetanud ja arvasid, et ta peaks nende seltsi tulema. Thor ei viitsinud. Pikk päev kõrbes tundmatu tüdrukuga oli ta tegelikult üpris korralikult ära väsitanud. Tüdinult tõstis ta toru: “Keskjaam! Mis mureks, mehed?”
“Thor! Sa pead kohe minu tuppa tulema!” kostis torust Lee erutatud hääl.
Mees virgus sekundiga.
“Mis juhtus? Kas midagi on halvasti?”
“Ei, sa pead kohe siia tulema ja ise nägema!”
Naine oli nii silmnähtavalt ähmis, et ei tulnud ilmselt selle pealegi, et helistab võõrale mehele kell kolm öösel ja kutsub teda oma tuppa.
“Kohe, hetk läheb aega,” ütles Thor ja tõmbas teksad uuesti jalga.
Lee, kes polnud ilmselt riideid seljast saanudki, tuhises talle ukselävele vastu.
“Sa ei kujuta ette! See on fantastiline! Sellist asja pole olemas!”
Thor naeratas väsinult. “Ma kartsin, et ses pagana potis olid sul mürgised skorpionid, nüüd on sul tuba neid täis ja sa ise seisad kiljudes telefonilaual ja ma pean su sealt alla tooma.”
“Thor, sa tõesti ei kujuta ette!”
“Ega ei kujuta jah, aga kui sa nüüd rahulikult maha istud ja mulle räägid, siis ehk kujutan, miks sa mind kell kolm öösel üles ajasid.”
Nüüd oli Lee kord jahmuda.
“Oeh! Kell on kolm. Anna andeks, ma …” Täiesti segaduses istus naine voodiservale, millel olid laiali potitükid ja mingid veidrad papüüruseribad.
“Pole hullu midagi, räägi ära, mis sa leidsid. See pidi midagi tõesti vägevat olema, kui sa isegi sellest aru ei saanud, et vahepeal on kaks ja pool tundi mööda läinud hetkest, kui ma su enda arvates tuppa välja puhkama saatsin.”
Lee tõstis häbelikult silmad. Naise plikalik ujedus hajutas kogu mehe öisest äratamisest tekkinud tusameele. Lee osutas käega voodile.
“Saad aru! See pole võimalik! Selles savikannus on mingid iidvanad papüüruseribad, millest osa on kirjutatud Egiptuse muistsete märkidega ja osa …” naine peatus.
“Noo, kas vähemalt mereröövlite aardekaart?” nokkis Thor.
“Sõida seenele oma aardekaardiga! Osal papüürustel on ruunid. Ruunid, mõistad sa!” Lee vaatas meest, aga paraku mees ei mõistnud. Ilmselt oli ta liiga unine.
“No kui ruunid, siis ruunid, mis sellest?”
Lee hüppas püsti ja haaras voodilt ühe kolmest kolletunud papüüruslehest.
“Sa ei saa ikka aru! See tõestab ju seda, mida ma sulle mere ääres rääkisin! Et muistsed Läänemere rahvad olid sidemetes Vana-Egiptuse riigiga juba tuhandeid aastaid tagasi!”
“Ilmselt käisid juba muistsed viikingid Sharm el-Sheikhis oma röövretkedest puhkamas, kui põhjamaal liiga külmaks läks,” naeris Thor. Naise lapselik vaimustus oli nii armsalt naljakas.
Nüüd
