sarnast Lee loetud tekstiga kusagil kuulnud, kuid talle ei meenunud, kus ja mis see olla võinuks. “Madudest, kes linnu söövad, ma küll kuulnud pole. Viikingilaevade ahtris oli maopea. Nemad – viikingid siis – sõid küll linnu ehk siis põletasid neid maatasa.”
“Viikingiaeg klassikalises mõistes on hilisem kui need lehed siin,” arutles Lee.
“Kust sa tead, kui vanad need lehed on?” küsis Thor uue üllatuse ootel.
“Ma arvan, et nad pärinevad kuskil 400.–700. aastast enne meie aega, täpsemalt ei julge praegu veel oletada,” arutles Lee pudedate servadega papüürustükki silmitsedes.
“Jõudsid vahepeal neid tükke salaja kusagil radioaktiivse süsiniku meetodil uurida?” Terve mõistus Thoris kahtles ikka veel kogu selles loos.
“Ei, see, millest ta kirjutab, paneb ise üsna täpselt ajaperioodi paika. Nii pluss-miinus kolmesaja aasta täpsusega. Kui oskaks ja jõuaks edasi lugeda, siis ehk dateeriks täpsemalt.”
“Mina küll ei saanud aru, et seal kirjas oleks miski ajale viidanud.”
“Ta mainib kaht sündmust, millest on ajaloos juttu olnud. Üks on Odini reis Asgardist põhja, mis eeldatavalt leidis aset umbes 500 aastat enne meie aega.”
“Odin oli viikingite ühesilmne peajumal, Asgard aga linn, kuhu sattusid vaprate sõdalaste hinged pärast tublit surma lahinguväljal ja kus nad siis said lõpuks ometi isu täis süüa, juua ja kakelda – vähemalt nii olen mina asjadest aru saanud.”
Kui Thor midagi vanavanematelt koos oma nimega saanud oli, siis oli see viikingiajaloo ja uskumuste tundmine. “Asgardist põhja minek pole üheski legendis minu arvates …”
“Odin oli viimaste uuringute põhjal Musta mere ääres muistses Sküütias elanud aaside suguharu šamaanivõimetega pealik, kes siis, kuskil viienda sajandi paiku enne meie aega toimunud suurte rahvasterändamiste aegu, kui Rooma impeeriumi eelkäijad kihutasid oma maalt välja etruskid ja kreeklaste ja pärslaste vallutused hakkasid laienema tema hõimu asualale, millegipärast emigreerus koos osa oma rahvaga Põhjalasse, täpsemalt Skandinaaviasse.”
“Kust sa seda võtad? Kelle uuringud need olid?” süttis Thoris soov kuidagigi Lee teadmistetulvale vastata. “Mingi järjekordne Erich von Däniken, kes arvab, et UFOd on kõik loonud, mis vähegi luua on andnud?”
Nüüd oli Lee kord muiata. “Sellest tahtis su nimekaim, kuulus maailmarändur Thor Heyerdhal enne oma surma filmi teha. Tema muudel teemadel tehtud uuringud ei anna küll voli teda mingiks von Dänikeniks pidada. Teine detail on veel, mis lubab selle kirjatüki aega määrata – kui ma õigesti aru saan, oli kirjutaja üks kuulsatest Hüperborea neitsitest, kelle käigud Kreekasse lõppesid väidetavalt Pärsia sõdade perioodil 500–400 aastat enne meie aega.”
“Neist neitsitest olen ma midagi kuulnud, see võis olla Kreeka reisil, kuid ma sain aru, et need olid mingid järjekordsed jumalannad, keda Kreekas on musttuhat.”
“Muistsed Kreeka ajaloolased kirjutavad Hüperborea neitsitest, kes tulid kusagilt äärmiselt kaugelt põhjast, tuues Apollole annetusena ohvriks uudsevilja. Ka saadetud Hüperborea kuulsate tarkade juurde nõu küsima, kui Delfi enda kuulsad oraaklid enam vastata ei osanud. Hüperborea asukoha üle on vaieldud, enamik arvab, et tegu oli kas keltide või mingite Skandinaavia hõimudega. Hüperborea neitsid austasid väidetavalt samu jumalaid, keda austati muistses Kreekas. Delfi lähedal on nelja Hüperborea neitsi hauad, kellest kaks olevat legendi järgi enne surma toonud ohvri sünnitusjumalannale.”
“Sünnitavad neitsid?” Thor turtsatas. “Järjest müstilisemaks läheb.”
“Ma usun, et pikal ja tol ajal mitte kõige ohutumal teekonnal võis neitsitega igasugu õnnetusi juhtuda, tolle aja barbaarseid kombeid arvestades. Seepärast lõpetasidki neitsid millalgi enne meie ajaarvamist oma retked Kreekasse ja ohvreid Hüperboreast hakati saatma ilma inimvahenduseta.”
“Tuvipostiga?”
“Ei.” Lee ei märganud isegi seda, et mees noris, nii hõivatud oli ta oma mõtetega. “Ohvrid pandi kokkulepitud kohas piirile, kust selle territooriumi asukad need järgmise piirini toimetasid ja nii edasi kuni Kreekani.”
Mees tajus naise süvenevat hämmingut, ent samas kindlat soovi mõistatus lõpuni harutada. Millegipärast mõjus Lee oma papüüruseribadega veenvalt. Kuigi järgmisel päeval pärast nende ühist kõrberetke ütles mõistus Thorile, et sõpradega rannas vedelemine ja õhtune ärijuttude taustaks viskijoomine oleks kindlam ja turvalisem puhkuseveetmise viis kui mingi poolsegase plikaga kõrbes tont teab mis muistsete märkide tagaajamine, istus ta ometi jälle kord Leega autos. Sõbrad olid teinud päris kahemõttelisi märkusi, kui ta teatas, et otsustas paariks päevaks omapäi Kairosse sõita. Thor ei vaevunud sellele pikemalt mõtlema. Tegu polnud sõpradega, kellega peale äri ja ühiste kord-aastas-puhkusereiside teda midagi väga erilist ühendanud oleks.
Seekord oli masinal juht, sest nii pikaks otsaks nagu Kairo ei soostunud ükski firma autot rentima. Ehk ongi parem, juhuks kui jälle mingi jama teel juhtuma peaks, mõtles Thor. Beduiiniürbis mees ümises midagi rooli taga, tema masin ei sisendanud küll erilist turvatunnet.
Lee ei paistnud beduiini üminat ega isegi Thori märkavatki ja uuris pingsalt papüüruslehti oma käes. Thor kasutas juhust ja uuris tüdrukut. Ümarad rinnad kerge suvepluusi kaeluses kiskusid kõigepealt pilgu endale. Päevitunud jalad, mida hele suveseelik väga ei katnud. Sügavkuldsed näole langevad jonnakad juuksed. Thor pidi tunnistama, et nähtu äratas huvi – mitte üksnes muistsete kirjamärkide vastu.
VI peatükk
Egiptuse Banderas
Kairo muuseumi ees auto peatus. Tungides läbi tänavakaubitsejate spaleeri, kes turistidele pealetükkiva järjekindlusega oma nodi pähe määrida katsusid, ja turismigruppide, kes hoolsate lipukeste või vihmavarjudega vehkivate giidide järel tatsasid, sisenesid nad muuseumi tohutusse hoonesse.
“Kust sa kavatsed siin mingi eksperdi leida?” päris Thor muuseumi ees toimuvast Paabeli segadusest pisut rahulikumasse õhkkonda jõudes.
“Lihtsalt küsin, kas siin leidub mõni,” vastas Lee enesekindla muretusega. “Kui üldse kuskil, siis just siin majas peaks töötama ju parimad Egiptuse kirjamärkide eksperdid. No sa vaata ümberringi, siin on kõik nurgad ja nurgakesed, kivitükid ja kujud nendesamade märkidega kaetud.”
Ometi osutus Lee optimism enneaegseks. Muuseumi tõmmule infoletinoormehele ei suutnud nad kuidagi selgeks teha, et vajavad egiptuse vana kirja eksperti. Noormees pakkus neile visa järjekindlusega giidi. Lee oli peaaegu vihastamas, kui Thor lõpuks teatas: “No las nad annavad siis selle giidi. Esiteks pole ma selles muuseumis käinud ja teiseks ütlesid sa ise, et siin on kõik kohad neidsamu märke täis. Kui see giid vähegi tasemel on, peaks ta suutma seda kirja ju lugeda.”
“Ehh, filmides on kõik ju lihtne. Professor X, kes juhuse tahtel muistse saladuse leiab, helistab lähimast ülikoolist kohale ülikooliaegse sõbra, tunnustatud professor Y, kel on saladuse lahendamiseks olemas just puuduolev osa teadmistest, ning kui nende kahe teadmistest veel vajaka jääb, hangitakse viie minutiga kindlasti mingi ekspert …”
“No mis sa norutad, tüdruk, ise ju ütlesid, et me pole siin mingis klišeelikus Ameerika filmis, vaid meil on päris ehtne oma muistne aare, mida otsida. Eks me siis nüüd vaata, mis temaga pihta hakata, kui meil parasjagu kampa professoreid varnast võtta pole.”
Giid oli noor, ilueedi tüüpi meesterahvas,
