lugupidavalt vanemale mehele. Ilmselgelt oleks talle rohkem meeldinud grupp Rootsi koolitüdrukuid, kes sädistades nende taga muistsete kujude vahel kõndis.
“Mis haridus teil on?” alustas Lee, kui nad olid esimeses saalis ära vaadanud Alam- ja Ülem-Egiptuse ühendanud vaarao Menese olemasolu vanima, kilbikujulise kivikinnituse.
“Kairo ülikool, olen lõpetanud kunstiajaloo ja giid olen selleks, et jätkata õpinguid mõnes Ameerika ülikoolis,” teatas giid uhkusega hääles.
Thor tabas hoobilt, mis pilguga giid teda klassifitseeris, ja Leed pani muigama, kui kergelt võttis mees omaks igapäevase, eduka juhtivas ametis Euroopa mehe rolli. Või polnud see osa mehest, mis tema enda jaoks igapäevane, nende kahe tõesti ebatavalise tutvusepäeva jooksul leidnud hetke, et mõjule pääseda. Nüüd oli mehe helesinistes silmades terasekarva juhipilk ja käitumises selline kindlameelsus, et Lee paratamatult samuti kraadi võrra aupaklikumaks muutus.
“Kas te suudate lugeda märke, mis on kirjas sellel papüürusetükil?” Thor osutas vitriinis lebavale suvalisele kirja-märkidega papüürusele, mis pisut sarnanes Lee kotis oleva papüürusega.
“Loomulikult, härra, selliseid papüürusi pidime me lugema sadu, et diplomit saada, siin on kirjutatud, et – näete, see siin tähistab vaaraod, tema nimi on kirjas kartušis.” Giid osundas ovaalsele sõõrile, mis ümbritses märgigruppi kesk märkteksti.
“Vaarao selle ja selle valitsemise ajal on toimunud suur üleujutus, mille …”
“Selge.” Thor katkestas autoriteetsel toonil giidi sorava jutu, mille õigsust neil polnud nagunii võimalik kontrollida. “Kui pikk on teie tänane tööpäev?”
Giid näis üllatuvat. Segaduses vaatas ta kõigepealt Leed, siis Thori.
“Me lihtsalt tahaksime teid täna õhtul kuhugi õhtust sööma kutsuda,” teatas Thor häälel, millega juhatas ilmselt ettevõtte nõukogu koosolekut. Giid püüdis banderaslikult naeratada, ent tema hämming säilis.
“Me usaldame teie maitset koha valikul, me ise pole kohalike oludega kuigi hästi kursis, alles jõudsime Kairosse.”
Giidi egiptlaslik kõik-müügiks-olek taastus selle peale kiiresti. Näis, nagu kalkuleeriks ta hetke, millisele oma restoraniomanikust sõbrale rikkad Euroopa kliendid kõige suurema kasuga maha parseldada.
“Õhtusöök Niilusel! Väga romantiline! Imekaunis laev, muusika, tantsijad …” Ilmselt oli giid välja valinud kalleima paketi talle teada olevatest.
“Okei, okei, öelge meie autojuhile, kuhu me peame sõitma, me käiks enne ajaviiteks püramiidide juurest ka läbi, kui me juba siia tulime.”
Thoril kukkus peibutise osa mängimine vägagi loomulikult välja. Egiptlase silmad põlesid kõige selgemas saagiahnuses, kui ta neid lugupidavalt auto juurde saatis ja ukse nende taga kinni pani.
Autos turtsatas Lee naerma.
“Kas sa igapäevaelus oledki selline, nagu praegu olid?” ei saanud ta pärimata jätta.
“Milline siis?” küsis mees, kaval naerukurd taas silma-nurgas.
Lee vaatas meest tema helesinises suvepluusis ja teksapükstes ning püüdis Thori ette kujutada ülikonna ja lipsuga.
“Tähtis ja asjalik,” narris Lee. “Sa oskad väga tähtsalt asjalik olla, nagu just veenduda võisime.”
Thor naeris. “Ilmselt olen ma seda rolli siis pisut harjutanud. No nii viisteist aastat.”
Nende ümber kihas Kairo hullumeelne liiklus, mida beduiinist autojuht näis väga loomulikuna võtvat. Ta tuututas, kiilus end kahe rea vahele kolmandaks, et mööda pääseda, karjus aknast midagi keset teed toppama jäänud juurviljakäruga eesliajajale.
“Ja millega sina oma neid päevi täidad, kui sa just mõnd muistset aaret ei otsi?” päris Thor jutujätkuks.
“Reklaame teen,” vastas Lee lihtsalt.
“No seda ma arvasingi, et miski loomeinimeste värk,” arutles Thor. “Sind kuskil kontoris kella üheksast viieni ei suudaks vist mingi jõud kinni hoida.”
“Ega vist suudaks jah. Ma läheksin ilmselt hulluks, kui teaksin oma kõiki kuu aja toimetusi päeva- ja tunnipealt ette,” teatas Lee siiralt.
Thor jäi mõttesse. “Eks äri juhtimine on kohati suhteliselt nüri tegevus jah, olen sellest juba ammu aru saanud. Teed, kuna tead, et sinust sõltub sadade inimeste palk ja igapäevaelu. Aga oma loomingulisus on ka äris. Mõnikord. Ja ma ei ütle, et see elu, mida ma elan, mulle ei meeldi.”
“Millisesse hotelli me sõidame?” küsis autojuht ootamatult.
Lee haaras telefoni, kuigi poleks tahtnud Thori mõtisklust katkestada. Oma välisele avatusele ja muhedale seltskondlikkusele vaatamata oli mees tegelikult kinnine ning näis seetõttu pisut salapärane. Kui miski Leed inimestes ja asjades üldse võlus, siis oli see salapära.
“Saite mulle toa?” küsis ta telefoni.
Lee oli poolelt teelt helistanud sõbrannadele, kes Kairo ekskursioonilt just tagasi sõitma hakkasid, ja palunud nende reisisaatjal panna kinni tuba üheks ööks.
“Mida tonti sina Kairos teed, sa ei pidanud ju tulema,” oli Maarja telefonis imestanud.
“Ütleme, et mõtlesin ümber, hiljem seletan. Teil oli ju normaalne hotell? Ma arvan, et seesama, kus ma ise aasta tagasi Kairo reisi ajal olin. Sama firma ju. Tuba oli muidu OK?”
Lee pelgas Thori juuresolekul küsida, kas toas oli üks või kaks voodit. Kaht tuba küsida tundunuks raiskamisena. Nüüd palus ta mõttes kõiki kohalikke jumalaid, et Maarja ja Ireene poleks sattunud Egiptuses nii tavalisse, ühe suure voodiga kaheinimesetuppa. Niigi olid nad Thoriga juba kaks päeva liiga lähedal olnud. Kahe inimese kohta, kes vaid kaks päeva teineteist tundsid, tõepoolest liiga lähedal.
“Täitsa normaalne tuba,” ei andnud Maarja soovitud vastust. “Vannituba oli pisut kitsavõitu, aga pesta sai ja sooja vett tuli ka.”
Ah, tühja, mõtles Lee, piiludes silmanurgast Kairo kirevat tänavamelu autoaknast jälgivat meest. Ta paistab nii normaalne, seni vähemalt on olnud, vaevalt et mingeid pingeid tohiks tekkida. Ta ütles autojuhile hotelli nime.
VII peatükk
Öö Niilusel
Egiptuse Banderas ootas neid juba laeva viivate väravate juures.
“Viimased piletid sain, sellele laevale on väga suur nõudmine,” kiitis ta iseennast, loomulikult suurema tasu lootuses.
Nad läksid laeva. See oli tüüpiline lõbusõidulaev, millega turiste Niilusele õhtusöögile viidi. Keskmiselt korralik Rootsi laud. Rahvas alles kogunes. Lee ei läbenud enam oodata, vaid otsis käekotist papüüruslehe ning laotas selle enda ja giidi vahele lauale. Kuti silmad läksid suureks, veelgi suuremaks kui päeval, kui nad teda õhtusöögile olid palunud.
“See on ju ehtne!” jahmatas ilmselt piisavalt palju turistidele tehtavaid papüürusvõltsinguid kohanud mees. “Kust te selle saite?”
Tema silmis tõusid Thori ja Lee aktsiad veel mitu pügalat, sest ehedat muinaskunsti tulid Egiptusesse hankima
