Lee oli tema ette asetanud, ja mehe suujoontest oli näha, et ta tõepoolest veerib. Mõned read tekstist üle käinud, tõstis liba-Banderas uuesti pilgu, sel korral aga peegeldus sealt sulaselge hirm.
“Sellist papüürust pole ma kunagi varem kohanud, sellist teksti meile ülikoolis ei õpetatud. Siin on juttu millestki väga erilisest, aga ma tõesti ei saa väga täpselt aru. Ja siin on osa märke, mida ma kunagi kusagil näinud pole. Mõistke – egiptuse hioroglüüfkirja märgid võivad tähendada korraga mitut asja. Ma peaks seda teksti pikemalt ja põhjalikumalt uurima, ehk isegi näitama oma professorile.”
“Millal sa saaksid meid oma professoriga kokku viia?” jätkas Thor, võttes pikast seletamisest välja vaid neid huvitava. “Homme?”
“Oi, ma ei tea! Homme ehk ei saa, aga paari päeva pärast.”
Seda pilku, mis nüüd ilueedist giidi silmadesse tekkis, tundis Thor väga hästi. Sel hetkel algas äri. Tema vastas hinnati panuste suurusi. Seda mängu oli mees viisteist aastat mängima pidanud.
Lee tahtis midagi öelda, ent Thor toksas jalaga laua all keelavalt naise jalga.
“Ole kena, kallis, mine vaata, mis nad põhiroaks pakuvad, et teaks, kas salatit üldse tasub võtta,” ütles mees naisele mahedalt naeratades inglise keeles. Et giid mõistaks, millest nad räägivad.
Lee ilmest käis sõna “kallis” juures üle trotsivine, kuid ta kuuletus. Sellisel toonil kõnetati tütarlapsi, kelleks Lee polnud end kunagi pidanud. Thori suust kõlas see toon jälle millenagi, mida naine polnud varem taibanud mehega seostada – edukas vanem mees ja tema noorem sire saatjanna. Selge, kelleks teda sellisel toonil öelduga määratleti. Mine-sa-õige, tahtnuks naine vastu sähvatada, kuid Thor saatis talle üle õla järele poisikeselikult kelmika pilgu. “Said oma autos naerdud “tähtsa ja asjaliku” eest,” näis ütlevat mehe välkkiire silmategemine. Vilksatus oli nii põgus, et Lee polnud kindel, kas ta seda ette ei kujutanud. Giidi poole tagasi pöörates olid mehe silmad endiselt terasekarva ja kalkuleerivad ning ilme läbitungimatu.
Kusagil alustas oma numbrit kõhutantsija. Lee jäi teda hetkeks silmitsema. Heledapäine, ilmselt slaavi verd neiu püüdis kehastuda araablannaks, et lõbustada suurt parve Jaapani turiste, kes olid võtnud sisse kohad kohe lava ümber. Rõhutatult seksikate liigutustega plaatinablond ja suurerinnaline naine saatis nende laua poole, mis ilmselt tänu giidi ülipüüdlikkusele asus parima vaatega saaliosas, looritatud pilke.
Alles nüüd märkas Lee, et nad on siin laevas ainus paar, kõik ülejäänud istusid laudades gruppidena, ning tahtis ta seda tunnistada või mitte, aga saalis polnud teist nii silmahakkavalt esindusliku väljanägemisega meest kui Thor. Hõbehallid oimukohad, tugevad, kuid mitte töömehe moodi ülimusklis käsivarred, päevitunud nägu, millest peegeldus kindlameelne ja jõuline olek – polnud vaja mingit ülikonda ega lipsu, et mõista, millisesse ühiskonnaklassi mees tegelikult kuulus. Just sellesse klassi, mida taolised tantsukiisud kõige palavikulisemalt jahtisid.
Lee mõistis esimest korda, et tantsijanna pilguheit tekitas temas soovimatu võpatuse. Tahtis ta endale tunnistada või mitte, aga seni vaid “veider seikluskaaslane” olnud Thor omamoodi meeldis talle. Esimest korda Thori eemalt vaadates jõudis naise pähe ka teine küsimus – sellises vanuses ja selliste võimalustega mehed polnud enamasti üksikud. Kas tema jaoks peaks midagi tähendama see, milline on mehe tegelik taust, positsioon ja perekonnaseis? Lee raputas end mõttest lahti ja asus laualt taldrikule suupisteid tõstma.
Kui Lee kahe salatitaldrikuga laua juurde tagasi jõudis, pidasid kaks meest – heledas särgis sinisilmne ja tõmmu pruunisilmne – ikka veel läbirääkimisi.
“Lee, ta palus luba see tekst endaga kaasa võtta, et õhtul omaette uurida. Sellest ma loomulikult keeldusin. Nüüd soovib ta märke enda jaoks ümber kirjutada. Kas me lubame seda?”
Lee mõtles hetke. Kuigi tegu oli vaid esimesega kolmest savianumas olnud egiptuse kirjamärkidega lehest, keelas sisehääl teda libeda selli olekuga giidi liialt usaldamast. Tumedasilmsesse mehesse oli tekkinud mingi libe pugejalikkus. Ju ta mõistis, mis väärtus on paberil nende käes. Ta mõistis ehk juba sedagi, et paberi tegelik väärtus pole mitte tema vanus ja ehtsus, vaid sellel kirjas olev tekst. Nüüd soovis ta teksti sisu teada saada enne neid, kellele tekst kuulus.
“Olgu, kirjutagu kolm esimest märgirida,” otsustas Lee. “Alguses on vaid sissejuhatus. See näitab meile, mis tasemel vennaga on tegu. Kas sa professori suhtes leppisid kokku?”
“Homme kell kuus. Kutt tuleb meile ise hotelli järele ja juhatab teed, kus professor elab. Ta juba helistas.”
“Sa ütlesid, kus hotellis me oleme?” Lee püüdis oma ilme ja häälega mitte reeta egiptlasele oma tegelikke emotsioone. Thor poleks pidanud avaldama nende hotelli sellele libedale vennale, kellest paistis kilomeetri kaugusele, et ta on valmis “tõelise Ameerika elu” nimel müüma nii oma ihu kui ka hinge.
“Ta oleks seda meie autojuhilt nagunii saanud küsida, kui ma ka poleks öelnud,” ühmas Thor. “Need araablased saavad ju omavahel nagunii kõik asjad aetud, ilma et me neist silpigi aru saaks.”
“Hmm, muide, kas sa sellele oled mõelnud, kuhu me ööseks oma autojuhi paneme või kas ta üldse on nõus siia veel päevaks jääma ja mis see meile maksma läheb?” tekkis Leel järsku korraga terve hulk küsimusi.
Thor rehmas käega. “Selle pärast ära sina nüüd küll oma peakest vaeva, küll ma selle selliga sotid selgeks teen. Mul pole elus nii põnev olnud. Eluaeg olen raha teeninud, nüüd võib endale ju lubada väikese seikluse, eriti kui see ise otse sülle jookseb.” Kaval sädemeke mehe silmis otsis naise silmi. Lee aga oli juba ametis papüüruslehelt kirjamärke kopeeriva giidi käeliigutuste pingsa jälgimisega ega paistnud öeldut märkavatki.
“Kust sa seda kõike tead, mida need päevad mulle rääkinud oled?”
Thor ei jõudnud ära imestada, kui palju erinevaid teadmisi mahub ühte keskmist viisi kleenukesse kolmekümnendates aastates heledapäisesse naisinimesse. Nad olid jätnud giidi omapäi lauda ja tantsisid mängu alustanud laevaorkestri saatel. Selleks et omavahel mõned sõnad vahetada, oli Thor teda tantsima paludes öelnud. Ometi olid need esimesed sõnad, mis mees pärast mõnd vaikuseminutit ütles.
“Enamasti saame seda, millele keskendume. Mul pole ei ettevõtteid ega aktsiaid, küll aga pisut teadmisi.” Lee tõstis oma silmad hetkeks mehe omadesse. “Mulle meeldib lugeda raamatuid, mis räägivad ajaloo erinevatest mõistatustest, ning asju omavahel kokku viia.”
Naise häälde ilmus unelev toon. Nii oli Thor kuulnud naisi rääkivat uuest autost, kleidist või majast, mida nad soovisid. Temalt soovisid. See naine ei soovinud temalt midagi. Tema puhul oli Thoril imelik tunne, nagu ei suudaks ta naisele nagunii pakkuda seda, mida viimane vajas.
“Kahju, et ma ei ela 19. sajandil, mil enamik saladusi oli veel avastamata,” avas Lee pärast mõttepausi suu nagu Thori mõtte jätkuks.
Muusika läks kiiremaks, reaalsus taastus, Thor juhtis kindla liigutusega naise laua suunas tagasi.
“No näed, ka 21. sajandisse on mõni saladus jäänud, nagu selgub, tuletagem meelde meile sülle sadanud savipotti nende sinu kirjamärkidega.”
Lauale lähenedes märkasid mõlemad, kuidas giid midagi väga intensiivselt mobiiltelefoni rääkis ja lõpetas kõne hetkel, kui nad lauast kuulmiskaugusele jõudsid.
VIII peatükk
Püramiidi laul
Et
