hääle ära ja keerasin ringi. „Tere, Harry. Jäin veidi mõttesse.”
„Mõtlemine on ohtlik tegevus.”
Niipalju kui mina aru sain, elas Harry Jacobs jõude. Vaid kahel korral pikkade aastate jooksul olin küsinud, millega ta elatist teenib, ja mõlemal korral vastas ta, et mitte millegagi, kui vähegi võimalik. Pensionäriks oli ta liiga noor. Minu hinnangul oli ta viiekümnendate teises pooles, kuid vaevalt sai ta mingit palgalist ametit pidada, sest ta näis kulutavat kogu oma aja kirele, mida ta tundis võiduajamiste vastu.
Me kohtusime esimest korda siis, kui olin kaheksateistkümneaastane verisulis amatöördžoki ja tema lubas mul ühe oma ratsuga minna elu esimesse starti. Ma ei osanud oodata, et sellest tuleb pikk ja kindel sõprus, eriti kuna ma jäin stardis magama, ei suutnud võistluse jooksul oma positsiooni parandada ja lõpetasin viimasena, teistest pikalt maas. Kuid Harry ei pannud seda pahaks, vaid patsutas mulle hoopis julgustavalt õlale. Sestpeale olime nii-öelda vankumatud hipodroomisõbrad, mis sest, et mul polnud aimugi, kus ta elab, ja kahtlustan, et temal oli sama vähe aimu, kus elan mina.
„Teeks ühe napsi?” küsis ta.
„Teeks hea meelega, Harry, aga ma pean reportaaži andma ja nad lastakse kohe koplist välja. Teine kord.”
„Oh teid tööinimesi,” naeris ta. „Teie ikka ei mõista, mis on tähtis ja mis mitte.”
Imestasin taas kord, kust küll tema raha tuleb. Tal oli üpris suure talli jagu võidusõiduhobuseid nii võiduajamisteks kui ka takistusvõistlusteks, ja rahast, mida tuulutada kogu Inglismaa hipodroomide eraloožides, ei paistnud samuti puudust tulevat.
Tõttasin edasi kommentaatorikabiini poole ja jõudsin pärale just õigeks ajaks, et asuda kirjeldama neljanda jooksu hobuseid, kes olid trassi äärde ilmunud ja liikusid ühe miili distantsi stardipaiga poole.
„Esimesena läheb Jetstar, punases jakis, valgete õlarihmadega. Järgneb Superjumbo, valges, punase ringi ja musta mütsiga.” Heitsin pilgu märkmetele ja ühtlasi kokkuvolditud Racing Postile, kus olid andmed džokide rõivastuse kohta. „Tema järel tuleb Rogerly, sinistes ja valgetes ruutudes ning triibulise mütsiga, edasi favoriit Scusami, kellel on kollane jakk, helesinised tähed ning sama värvi müts.” Nägin, kuidas Clare kerges galopis mööda rada liikus ja mõtlesin endamisi, mis küll toimub tema helesinise džokimütsi all. „Järgmisena Lounge Lizard, roheline valgete triipudega, ning rea lõpetab Tournado, roosa, epoletid ja müts tumerohelised; algamas on John Holmes Constructioni võiduajamine, distants üks miil, Lingfieldi tänase võistluspäeva nael.”
Lülitasin mikrofoni välja.
Kuus võistlejat miilipikkusel ringrajal. Tühi-tähi.
Vajutasin puldil nuppu ja monitoriekraanile ilmus algava võistluse panuste seis.
„Scusami on endiselt favoriit, tema hind on kahanenud, seis viis nelja vastu. Superjumbol ja Rogerlyl on viis kolmele. Tournadole jääb viis ühe vastu, Lizardile kuus ühe vastu, pakkumiste autsaider on Jetstar seisuga kakskümmend viis ühe vastu.”
Klõpsasin mikrofoni uuesti välja ja lülitasin monitori stardis tiirutavatele hobustele.
Väga paljude osalejatega võiduajamiste puhul, nagu näiteks Grand National, pühendasin ma eelmisel õhtul mõne tunni võistlejate värvide uurimisele, kuid tavaolukorras tutvusin nendega mõni minut enne starti. Kui üritaksin kuue või seitsme jooksu värve meelde jätta, läheksid nad mul peas lihtsalt segamini.
Niisiis õppisin ma värvid pähe jookshaaval ega oleks suutnud neid arvatavasti kümme minutit pärast finišit enam kirjeldada. Alustasin iga jooksu kommenteerimist klaari peaga ning starti kogunevate võistlejate kirjeldamine oli osa mu kutseoskuste lihvimisest ja vajalik teave tribüünidele kogunenud publikule. Nüüd jälgisin ma monitoriekraanil tiirutavaid hobuseid, panin järgemööda igaühele näpu peale ja ütlesin kõvasti tema nime. Suurema hulga võistlejate puhul oleksin endale aja andmiseks läinud ehk paraadi vaatama, aga kuuega … käkitegu.
„Latri taha asuv Scusami,” teadustasin rahvale, „on jätkuvalt favoriit seisuga viis nelja vastu, Rogerly on tõusnud üksinda teisele kohale seisuga kolm ühele, Superjumbo tema järel, seitse kahele; nende järel viis ühele.”
Klõpsasin monitoripildi tagasi hobustele ja jätkasin nende näpuga näitamist ning kõva häälega nime ütlemist.
„Hakatakse latritesse minema,” sõnasin.
Kõrvaklappidest kostis Dereki hääl: „Mark, lähed eetrisse viie sekundi pärast. Neli. Kolm. Kaks …” Kuni ta luges, nimetasin mina veel kiirelt hobuseid, keda juba stardilatritesse juhiti. Derek jõudis nullini ja ma tegin hetkelise pausi, et mitte sattuda satelliidipildi vaatajate ette poole sõna pealt.
„Veel kaks on jäänud,” ütlesin ma. Lülitasin monitori korraks panustele. „Scusami on endiselt favoriit, kuid on veidi vajunud, seis on kuus neljale, Rogerly püsib kolm ühel. Latrisse läheb Superjumbo.”
Võtsin veepudelist väikese lonksu.
„Nii, kõik on stardijoonel. Valmis. Läks!”
Tühi-tähi, no tõepoolest. Isegi mu vanaema oleks võinud selliseid jookse kommenteerida.
Scusami tuiskas latrist välja esimesena ja vaieldamatu liidrina ei andnud oma kohta kordagi käest. Lühidalt suutis teda lõpusirgel ohustada vaid Superjumbo, ent pruukis Clare’il Scusamit ainult veidi tagant sundida, kui ratsu viivitamatult ja jõuliselt reageeris. Clare kasutas piitsa ainult ühe korra, juhtides hobust käte ja kandadega, ning tulemuseks oli kindel võit kolme pikkusega, teised järgnesid hanereas.
„Ma teen sulle sellest ka koopia,” ütles Derek mulle kõrva. „Milline ratsu! Võiks Guineasil kenasti sisse tuua.”
„Aga võib ka olla, et konkurendid tekitasid temast parema mulje, kui ta on,” märkisin ma. Kuid tegelikult olin ma Derekiga nõus. Viimati teen ka ise eelkihlvedude turul väikese investeeringu. Võiduajamine 2000 Guineas pidi toimuma alles mais ja paljugi, mis kaheksa kuuga juhtuda võib.
Tegelikult juhtus paljugi juba järgmise kaheksa tunniga.
Lingfield oli mu koduhipodroom ja ehkki viimane jooks algas alles kakskümmend viis minutit pärast viit, jõudsin ma koju juba poole seitsmeks. Ning mul oli meeles kaasa võtta Dereki DVD kahe salvestusega.
Istusin sohvale ja vaatasin neid uuesti ning uuesti.
Erinevus keskpärase ja suurepärase džoki vahel seisneb peamiselt kaaluga mängimises ning ajastamises. Kõik džokid seisavad jalustes püsti ja on ettepoole kummargil, et kanda kaal ratsu õlgadele, ning kõik džokid liigutavad end hobuse liikumisest sõltuvalt veidi edasi-tagasi, kuid parimad suudavad nende liigutuste abil ratsust viimase välja võtta. Nad mitte ei reageeri hobuse tegevusele, vaid dikteerivad seda.
„Käte ja kandade” abil finišisse kihutamine – see tähendabki eelkõige oma kehakaalu paindlikku kasutamist ja alles teises järjekorras otseselt käte ning kandade tööd. Enamik džokisid, eriti tavalistel, tasase distantsi võiduajamistel, ratsutab nagunii liiga madalal, et oma ratsut korralikult kannustada ja ratsmeid hoidvad käed liiguvad koos hobuse peaga edasi-tagasi.
Vaatasin veel kord salvestuselt, kuidas Clare Scusamil tolle pärastlõuna neljanda jooksu võidu poole kappas. Kui Superjumbo viimase furlong’i algul teda ohustama kippus, andis Clare ratsu küljele vaid ühe piitsanähvaka ja tegi seejärel klassikalise finiši – selg all, käed liikumas
