Vererada. Felix Francis

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vererada - Felix Francis страница 7

Vererada - Felix Francis

Скачать книгу

polnud see päris nii mõeldud, kuid ikkagi – nii järsku vastust ei olnud ma oodanud.

      Mis mu armsa kaksikõega juhtunud oli?

      Ta vajutas gaasi ja võttis paigast, nii et kruus tuiskas. Ei käeviibet ega isegi mitte pilku.

      Kui jõudsin korterisse, helises koridoris telefon ja väike ekraan näitas, et see on Clare, kes helistab oma mobiililt.

      Mõtlesin, et huvitav küll, millega ta mind veel solvata või haavata soovib. Ilmselt on välja mõelnud mingi okkalise kommentaari, et see nüüd mu hinge paisata.

      Lasin telefonil heliseda.

      Lõpuks lülitus telefon automaatvastajale ja ma seisatasin pimeduses, et sõnumit kuulata. Kuid sõnumit ei tulnud. Clare oli kutsumise lõpetanud.

      Siis hakkas mu enda mobiil taskus vibreerima, kuid ma lasin sellelgi lülituda häälesõnumile.

      Ma ei tahtnud temaga rääkida. Valus oli juba niigi. Ja kui ta helistab selleks, et vabandust paluda, milles ma küll kahtlesin, siis võib ta ka oodata. Veidi aega end süüdi tunda ei tee talle paha.

      Panin tule põlema ja vaatasin kella. See näitas kõigest 9.20. Selle asemel, et nautida mõnusat õhtusööki oma armsa õe seltsis, arutada uudiseid ja vahendada perekondlikku keelepeksu, olin ma vaevalt poolteist tundi pärast lahkumist tagasi kodus.

      Tundsin ennast näruselt ja tüssatuna.

      Läksin oma elutuba-köök-söögituba-kabinetti.

      Võib-olla oli Clare’il minu elamise suhtes õigus. Vahest oli tõesti aeg edasi minna.

      Leidsime selle kunagi üliõpilasmajutusega tegeleva firma kaudu ja ausa pilguga ringi vaadates tuli möönda, et teatav tudengiatmosfäär hõljus siin praegugi.

      Kunagi olin ma omanikule augu pähe rääkinud, et ta veidi remonti teeks, kuid sellest oli kaheksa aastat möödas ja odav värv oli pleekinud ja pragunenud. Teadsin, et peaksin paluma tal üritust korrata, kuid ei suutnud suruda alla vastumeelsust kogu selle vaeva ees, mida põhjustaks oma varanduse ringitõstmine. Parem juba kannatada ära mõni pragu seinas ja tasapisi kollakaks tõmbuv lagi.

      Istusin laua taha ja avasin sülearvuti. Logisin sisse Racing Posti kodulehele ja vaatasin läbi järgmise päeva Newsbury võiduajamise andmed. Pidin seal üles astuma Channel 4 kommentaatorina.

      Kui väga ma ka ei üritanud keskenduda võistlejatele, uurida nende vormi ja teha märkmeid, ikka kiskusid mu mõtted tagasi Clare’i ja meie õhtusöögivestluse juurde.

      Kuidas ta ometi võis nii rumal olla? Ja milleks? Kas ma siis tõesti uskusin, et ta takistas hobustel võitmast vaid mingi imeliku mängu tarvis, mille eesmärk oli ennast treenerite ja omanike seas kehtestada? Siin pidi ikka midagi enamat olema. Päris kindlasti pidi siin mängus olema ka raha.

      „See on keeruline,” oli ta öelnud.

      Kindel see.

      Telefon helises taas ja jälle ma ignoreerisin seda. Olin kindel, et see on Clare, kuid ma olin vihane ja ärritunud ega suutnud temaga kõnelda. Helin katkes ja nagu eelmiselgi korral, mingit sõnumit ei järgnenud.

      Sundisin ennast tagasi järgmise päeva Newbury võiduajamise juurde ja kammisin kõik kaheksa jooksu tunni aja jooksul üksikasjaliselt läbi. Neist kaheksast pidi Channel 4 edastama vaid kolme, kuid kuna ma endiselt püüdsin oma sissetulekuid täiendada mõningate võidusummadega, otsisin ma hobuseid, kes internetitotalisaatori seisu järgi otsustades võinuks korralikult sisse tuua.

      Ühel konkreetsel ratsul nimega Raised Heartbeat, kes pidi võistlusse minema kolmandas jooksus, oli võidukoefitsient 7,5. Teiste sõnadega, kui paneksin tema peale sada naela, siis tema võidu korral saaksin tagasi seitsesada viiskümmend, selle sees ka panustatud sada. See võrdus lihtmurdsüsteemis suhtega kolmteist kahe vastu. Olin kindel, et see ratsu alustab homme suhtega kuus ühe vastu või isegi viis ühe vastu. Kui ma praegu panustaks tema võidule ja homme kaotusele, ei riskiks ma õieti millegagi. Kui ta võidab, võidan minagi veidi, kui mitte, ei kaota ma midagi.

      Olin seda võtet märkimisväärse eduga kasutanud juba mõnda aega. Aga see polnud päriselt lollikindel. Ratsu võis turul triivida, muutes mu pakkumise allahinnatuks. Võisin ka sel juhul panustada tema kaotusele, et piirata oma võimalikku altminekut, kuid see tähendanuks igal juhul raha kaotust – nii tema võidu kui ka kaotuse korral.

      Kuid oma töö tõttu jälgisin ma samu hobuseid päevast päeva, nädalast nädalasse, isegi aastast aastasse ja tundsin neid nii hästi kui üldse võimalik. Kogemus näitas, et koefitsiendi liikumise osas oli mul pihtasaamisi rohkem kui möödalaske.

      Logisin oma arvele ja panin Raised Heartbeatile sada naela – et võita kuussada viiskümmend.

      Kui mul on õigus ja võiduvõimalus väheneb näiteks seisule viis ühe vastu, siis mängin ma ka kaotuse peale, mis tähendab, et sõlmin kellegagi kihlveo, mida võites teenin sada naela, kuid kaotades jään ilma viiesajast naelast. Nüüd – kui ta võidab, võidan panuse pealt kuussada viiskümmend ja maksan kaotatud kihlveo pealt viissada, millega ma kokkuvõttes teenin sada viiskümmend naela. Kui ta aga kaotab, jään ilma oma sajanaelasest panusest, kuid kihlveoga võidan kelleltki teiselt sada asemele, millega ma jään nulli. Seega mitte võit igal juhul, kuid igal juhul kaotuseta.

      Telefon helises veel kord. Vaatasin kella. See näitas 11.10. Tundsin tahtmist vastata, kuid olin meie sõnavahetusest alles toibumas ega soovinud uut raundi. Räägin temaga hommikul, kui me mõlemad oleme veidi maha rahunenud.

      Vajutasin arvutikaane kinni ja läksin läbi koridori magamistuppa.

      Ainus suurem muudatus, mis ma pärast Clare’i Newmarketisse kolimist tegin, oli see, et asusin väiksemast magamistoast ümber suuremasse. Nüüd lamasin ma unetult kaheinimesevoodil ja mõtlesin nende kuude peale, mis me siin kahekesi veetsime.

      Ilma mingi kahtluseta oli see mu elu kõige õnnelikum aeg. Me olime pääsenud õudusest, mida endast kujutas elu meid nii võimukalt keelava-käskiva isa järelevaatamise all, et ta ei lubanud meil isegi sõbra juures vana-aastaõhtut veeta, kusjuures me olime juba üle kaheksateistkümne. Ning kui me ta käsku eirasime ja ikkagi peole läksime, leidsime tagasi tulles eest lukus ja riivis ukse. Me lasime kella ja kolkisime ust, kuid sisse ta meid ei lasknud ning me pidime öö mööda kössitama Clare’i Minis lahkumisplaane pidades.

      See korter siin tundus meile alguses muinasjutulossina. Siin võisime jätta tule põlema, ilma et keegi meie peale karjuma oleks tulnud, siin ei pidanud me aru andma iga ärkvel oldud minuti kohta.

      Oh, kuidas ma neid muretuid päevi taga igatsesin!

      Võib-olla peaksin siiski Clare’ile helistama?

      Panin öölambi põlema ja vaatasin kella. Kolmveerand kaksteist. Oli see helistamiseks liiga hilja? Tema viimasest katsest oli tubli pool tundi möödas. Kas ta juba magab?

      Ma siiski helistasin, eeldades, et kui ta tahab olla segamata, siis on tal alati võimalus telefon välja lülitada.

      Telefon lülitus kohe häälsõnumile.

      „Clare, Mark siin,” ütlesin ma. „Mul on kahju, et see õhtu nii põhjalikult nässu läks. Helista mulle hommikul. Armastan sind. Head ööd.”

      Lõpetasin kõne ja lülitasin telefoni välja. Mul oli vaja magada ja ma ei tahtnud, et ta

Скачать книгу