vastas Clare. „Aga on ette tulnud.”
„Kui sageli?”
Clare ajas huuled prunti.
„Kolm või neli korda. Võib-olla viis.”
„Aga miks?”
„Ma ütlesin. See on keeruline.”
Ma ei osanud enam midagi kosta. Talle nagu poleks kogu see asi üldse korda läinud. Kui Briti ratsaspordiamet saaks teada, et ta on kolm, neli või viis korda hobuse „peatanud”, siis võetaks talt surmkindlalt litsents ja keelataks eluks ajaks mistahes hipodroomile jalga tõsta.
Aga teda ei paistnud see põrmugi häirivat.
„Ära mitte kunagi enam nii tee,” ütlesin ma oma kõige autoriteetsemal toonil.
„Ja mis sa peale hakkad, kui teen?” õrritas Clare mind vastu.
„Palun, Clare. Ära tee enam. Kas sa siis ei mõista? Ma armastan sind ja ma ei taha näha, kuidas sa hävitad kõik, mis sa saavutanud oled.”
Vaatasin ringi, ega keegi meid pealt ei kuula.
„Ära mängi isakest,” ütles Clare.
Jäin tummaks.
„Ma olen pidanud küünte ja hammastega endale teed rajama,” sõnas ta minu poole naaldudes tundeküllaselt. „Mitte midagi ei anta muidu. Naisdžoki – häh! Ärge tehke nalja! Pooled võiduajamisega seotud meestest arvavad, et meie selle ameti peale ei kõlba, sest see on meeste töö, teine pool koosneb aga vanadest kiimakottidest, kes fantaseerivad meie kitsastesse pükstesse surutud tagumikest ja piitsa viibutavatest kätest. Ma olen pidanud nende kõigi ees koogutama ja roomama ja verd köhima, et jõuda niikaugele, kus ma praegu olen, ja nüüd viimaks on võim minu käes.”
„Ja selles ongi asi?” küsisin ma. „Kes kelle võimu all on?”
„Aga täpselt. Võim nende kuradi treenerite ja omanike üle.”
Võim, mõtlesin ma, on suur ja ohtlik jõud. Kuidas see vana tarkusetera käiski? – Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Absoluutne võim ja piiramatu kontroll teiste üle viisid natsideni ning läks vaja tervet maailmasõda, et võim nende kangestunud sõrmede vahelt välja väänata.
„Ma arvasin, et tunnen sind,” ütlesin ma aeglaselt, „aga ei tunne.”
„Ma olen muutunud,” vastas ta, „ja karastunud. Ma pidin mööda libedat teed ülespoole ronima, sellal kui teised mulle kaikaid kodaraisse loopisid. Minule edu juhuslikult sülle ei langenud.”
Me mõlemad saime aru, mida ta mõtles.
Juhtus, et olin õigel ajal õiges kohas.
Kaheksa aastat oli möödunud päevast, kui RacingTV hobusetutvustaja sai Fontwell Parki võiduajamistel mõni minut enne eetrisse minekut südamerabanduse. Varututvustaja, kellegi noore lootustandva treeneri kõrgesti austatud abikaasa, osutus aga põhitutvustaja armukeseks, kes nõudis kategooriliselt, et ta kiirabiautoga haiglasse kaasa võetaks.
Mina olin seal ainult külaline, ja seda põhjusel, et olin ühel heategevuslikul oksjonil tõstnud ettevaatamatult käe ja ostnud endale õiguse veeta päev RacingTV meeskonna seltsis. Nüüd avastasin end taas kätt viibutamas, et vabatahtlikult tegutsema asuda.
„Kas te hobuseid tunnete?” küsis ähmis produtsent, kiskudes peast oma niigi hõredaid juukseid.
„Tunnen,” vastasin mina.
Ma tõesti tundsin neid. Nagu mu õde nii tabavalt oli märkinud, kippusin ma kuidagi pidetu olema ja nende kahe aasta jooksul, mis olid möödunud mu lühikesest karjäärist Lambournis, ei olnud ma endale kindlat ametit leidnud. Selle asemel olin otsustanud teenida elatist elukutselise totalisaatoril mängijana ning veetnud seetõttu suurema osa oma ajast hobuseid tundma õppides. Ma tundsin neid ikka päris hästi.
„Ainult esimene jooks sel juhul,” ütles produtsent. „Ma kutsusin asendaja, aga ta ei jõua enne kahte.”
Seejärel tutvustasin ma kaamera ees ladusalt kõiki hobuseid ja tegin isegi täppiläinud vihje võitjale. Kui asendaja kohale jõudis, tuli tal lihtsalt terve pärastlõuna istuda ja pealt vaadata, kuidas ma vihjasin õige võitja ka kolmes järgnevas jooksus.
„Mida te homme teete?” küsis produtsent, kui nad oma kraami kokku pakkisid.
„Ei midagi,” vastasin ausalt.
„Meie läheme Wincantoni. Tööotsa soovite?”
Sestpeale ei olnud mingit tagasivaatamist. Võistluskommentaatoriks sain taas juhuslikult, kui Windsori võiduajamiste rajakommentaator maanteel suurde avariisse sattus ja mind teda asendama paluti.
Nüüdseks olid asjad nii, et jagasin ennast kolme tegevuse vahel, olin rajakommentaator, RacingTV hobuseekspert ja lõpuks võiduajamisi edastava Channel 4 telepildi kommenteerija.
Clare oli sellegipoolest veendunud, et mul ei ole „päris” töökohta ja et ma lähen varsti üle millelegi muule.
Võib-olla oli tal õigus.
„Mulle meeldis vana sina palju rohkem,” ütlesin talle.
„Jumal küll!” pahvatas ta. „Ära hakka jälle peale. Ma elan maailmas, kus kõik võistlevad. Minu töö ongi võistelda. Ma pean seda tegema. Muidu litsutakse mind laiaks.”
„Kas sa pead võistlema absoluutselt kõiges?”
„Mida sa mõtled?” küsis ta.
„Mul on viimasel ajal lihtsalt selline tunne, et alati, kui me juttu ajame, on see nagu võistlus, mis käib punktide peale.”
„Ära ole naeruväärne.”
Ma ei kavatsenud temaga vaidlema hakata. Sellel polnud mõtet. Iga mu sõna peale torkaks ta vastu. Kaotus ei tulnud kõne allagi, välja arvatud juhul, nagu näha, kui kaotus oligi eesmärk.
Maksin arve ja me kõndisime parkimisplatsile.
„Kas ma saan sind kuidagi veenda, et sa seda enam ei teeks?”
Clare vaatas mulle otsa. „Ilmselt mitte.”
„Ma võin ülemustele ette kanda.”
„Ma ei usu, et sa seda teed.”
„Ära selle peale oma pead panti pane,” ütlesin ma.
„Mark, ära mängi jobukakku. Sa tead suurepäraselt, et ei hinga kellelegi sõnagi. Esiteks heidab see sulle endale halba varju. Nii et hoia lihtsalt silmad ja suu kinni.”
„Oma töö juures ma seda siiski teha ei saa.”
„Siis pead silma mõttes kinni pigistama.”
„Ausõna, Clare, kui sa peaksid seda veel kunagi tegema minu kommentaari ajal, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi.”
Ta avas oma hõbedase Audi TT ukse.
„Ma ei kaota sellega midagi.”
