isa, võis arvata, et ta peab mind röövliks ja helistab politseisse.
Selle asemel võtsin mobiiltelefoni ja helistasin neile.
Kuulsin, kuidas telefon koridoris helises ja kuidas isa seejärel magamistoas toru võttis.
„Jah?” küsis ta väga unise häälega.
„Paps,” ütlesin ma, „Mark helistab. Ma olen ukse taga. Kas sa võiksid alla tulla ja mind sisse lasta?”
„Mida sa tahad?” küsis ta ilmse ärritusega.
Kuulsin, kuidas ema eemalt küsis, kellega ta räägib.
„Isa, tule palun alla ja tee eesuks lahti.”
„Mark,” kuulsin teda emale ütlevat. „Ta on väljas ja tahab sisse saada.”
Ma ei kuulnud, mida ema vastas, kuid isa tuli tagasi liinile. „Okei,” ütles ta, „ma tulen alla.” Tema hääletoon andis mõista, et ta teeb mulle sellega suure teene.
Kui ta vaid teaks.
Kuidas küll, mõtlesin ma, ma neile ütlen, et Clare on surnud.
Kasutasin politseinike võtet ja keetsin neile mõlemale tassitäie kuuma magusat teed.
Ema istus tugitoolis, kõigutas ennast ette-taha ja nuttis, taskurätt vastu nina surutud, sellal kui isa väljendas koos leinaga ka viha, peamiselt minu vastu, otsekui võiks sõnumitooja solvamine muuta sõnumi sisu.
„Kuidas see juhtus?” nõudis ta kogu oma ägeduses keset elutuba seistes.
„Ma ei tea,” ütlesin ma.
„Kuradi päralt, aga sa peaksid teadma!” röögatas ta. „Miks sa politseinikelt ei küsinud?”
„Ma küsisin, aga nad ei osanud öelda.”
„Mõttetus!” karjus ta mulle. „Sa lihtsalt ei küsinud õigesti.”
„Kas see muudaks midagi?” karjusin ma vastu. „Ükskõik, kui täpselt me teame, mis juhtus, tagasi see teda ei too.”
Ema lasi kuuldavale nuuksatuse ja ma läksin teda lohutama, sellal kui tema lollpeast abikaasa toas ringi marssis, sõrmi vaheldumisi välja sirutades ja rusikasse surudes. Mulle tundub, et lein rabab inimesi erinevalt. Isa puhul oli selge, et ta otsis põhjust, mille peale plahvatada – et saaks kedagi süüdistada ja rünnata.
Tõtt öelda soovis mingi osa minust sedasama.
„Me võiksime parem helistada Jamesile, Stephenile ja Angelale,” ütlesin ma. „Enne kui nad seda raadiost kuulevad.”
„Sina teed seda,” käsutas isa.
Oo, suur tänu, mõtlesin ma.
„Küsin nende kõigi käest, ega nad siia ei tahaks tulla. On see okei?”
„Jah,” ütles ema nuuksete vahele.
Arvasin, et isal on midagi öelda, kuid tema mõtted olid ilmselt mujal ja ta ainult noogutas vaikides.
Läksin ta töötuppa ja kasutasin akna all suurel tammisel töölaual asuvat telefoni, et edastada surmasõnum oma vendadele ja õele, kõiki järgemööda üles ajades.
„Jumal küll, Mark,” ütles mu vanem vend James, „kui kurb.”
Ta ütles seda toonil, nagu oleks tegemist pigem minu kui tema kaotusega, milles oli oma tõetera. Nagu ma aru hakkasin saama, oli kaksikõe kaotamine umbes nagu kaotada pool iseendast.
Nad kõik nõustusid Oxtedi tulema, ehkki Stephani puhul tähendas see tervet päevateekonda, sest ta oli oma naise Tracyga puhkusel Lõuna-Prantsusmaal Saint-Tropez’s.
„Tulge niipea, kui võimalik. Me peame kokku tulema.”
Ma ei teadnud ise ka täpselt, miks ma neile seda ütlesin. Kas me ikka pidime kokku tulema? Seda juhtus meiega vaevalt minevikuski. Kui Clare kõrvale jätta, oli Stephen mu õdedestvendadest noorim, kuid temagi oli must kuusteist aastat vanem. Minu mälus ei olnud säilinud pilti temast meie ühises kodus, sest ka Stephen oli pesast esimesel võimalusel välja lennanud, nagu me kõik.
Kõigi nende aastate jooksul olime kord või paar jõuludeks kokku tulnud, kuid kohtumised ei olnud kunagi sotsiaalses mõttes edukad, need madaldasid meid pigem meelekibeduse ja vastastikuste süüdistusteni, kui ülendasid rõõmu ja heasoovlikkuseni.
Viimane kord, kui kõik viis Shillingfordi last ühe katuse all viibisid, oli kahe aasta eest ühes Londoni hotellis, kus me pühitsesime ema ja isa kuldpulmi.
Nüüd ei ole meid enam kunagi viis.
Istusin isa laua taga ja võitlesin uuesti pisaratega. Kuid võtsin ennast kokku, et teha viimane telefonikõne, mis läks Lisale, Channel 4 laupäevahommikuse võiduajamisprogrammi Morning Line produtsendile. Teadsin, et tema ei ole enam voodis. Ta on Newmarketi hipodroomil ja seab end valmis veidi enne kaheksat algavaks otseülekandeks.
Ta võttis vastu juba pärast teist helinat. „Lisa kuuleb,” teatas ta.
„Mark siinpool,” vastasin ma.
„Ohoh, sina nii vara üleval,” imestas ta. „Ja pole isegi sinu saatepäev. Kas sa täna Newburys ei olegi?”
„Osalt sellepärast ma helistangi,” ütlesin ma. „Kas sa saaksid Neville’ile öelda, et ma ei saa täna Newburysse tulla?”
„Aga ütle talle ise,” vastas Lisa kerge naljanoodiga hääles.
„Lisa, mu õde on tapetud.”
„Ega ometi Clare?” küsis ta.
„Jah, Clare,” vastasin ma. „Oled tänahommikusi raadiouudiseid kuulnud?”
„Jaa,” ütles Lisa aeglaselt.
„Clare ongi see naine, kes rõdult alla kukkus.”
„Püha taevas.” Ta vaikis hetke. „Kas me võime seda kasutada?”
Ajakirjanik jääb alati ajakirjanikuks.
„Võite,” ütlesin ma. Milleks ma siis talle helistasin?
„Mingeid üksikasju?”
„Ei mingeid peale nende, mida sa uudistest juba kuulnud oled. Ja ole heasoovlik.”
„Loomulikult,” vastas ta. „Mark, ma tunnen sulle südamest kaasa. Ja jäta Neville minu mureks.”
„Tänan, tee seda. Ja Lisa – keegi teine ei tea veel.”
„Selge,” ütles ta. „Tänan.”
Politseinik jõudis meie juurde kella kaheksaks, kuid ta ei olnud mitte Surrey jaoskonnast, vaid Londonist.
„Härra Shillingford?” küsis ta, kui talle ukse avasin.
„Jah.”
„Uurija seersant Sharp,” ütles ta, näidates oma töötõendit.
