tuled?”
„Mõtlesin, et võin tagapingis istuda.”
Ükskõik, kas ma töötasin parajasti Channel 4 või RacingTV meeskonnas, päeva esimene töökohustus oli ikka osavõtt tootmisnõupidamisest, kus arutati läbi jooksude järjekord. Nõupidamine toimus ülekandebussis vähemalt kolm tundi enne ülekande algust.
Produtsent, seekord siis Derek, alustas esialgse jooksujärjekorra koopiate väljajagamisest. Tol pärastlõunal pidi RacingTV üle kandma kõik seitse Windsoris toimuvat jooksu, pluss seitse jooksu umbes saja miili kaugusel põhjas asuvalt Leicesteri hipodroomilt. Leicesteri stardi tutvustaja võttis koosolekust osa videolingi kaudu.
Programm pidi otse-eetrit täitma kella kahest kuueni, niisiis seisis ees neli tundi kvaliteetset adrenaliini. Kui asjad läksid omadega metsa ja irdusid kavandatust, pidime meie kõigest hoolimata edasi töötama. Otseülekandele on omane, et su viga muutub ajalooks selsamal hetkel, kui sa selle teed, ja ühtki eksimust ei saa tagasi võtta. Ei saa öelda „stopp, võtame siit uuesti” nagu salvestatud programmi puhul, mida võib parandada ja lihvida täiuseni.
Kokku toimus tol pärastlõunal kolm võiduajamist, kuid kolmandat, Hamiltoni oma, kandis üle teine satelliidikanal. Ehkki igas võistluspaigas jäi kahe stardi vahele pool tundi, olid ajad nii sätitud, et ajavahemikus 2.10 kuni 5.30 anti kõigi kolme peale kokku start iga kümne minuti tagant, mis oli kena senikaua, kuni kõik toimus vähegi õigel ajal.
Kui hobune teel stardilatrisse valla pääses või raua kaotas, kui jaluserihmad või valjad katkesid, võis viivitus kogu järjekorra segamini pöörata, nii et jooksud hakkasid eri paikades toimuma ühel ajal. Ja see oli produtsendile tõeline peavalu.
Jooksu kommenteerimisele lisandusid võitnud treenerite ja džokide intervjuud, trofeede tutvustamine, tähtsamate osaliste varasemate võistluste videomeenutused, samuti stardi tutvustajate kommentaarid. Ja kuskilt tuli leida aeg kindla arvu reklaamipauside ja eelolevate võiduajamiste promomise jaoks.
See polnud just hullumaja, kuid kõrgepinge igal juhul, ja kui kolm minutit enne kuut kostis kõigi kõrvaklappidest produtsendi assistendi käsklus „Side lõpp!”, mis tähendas saate lõppu ja otse-eetrist lahkumist, lasime kuuldavale kollektiivse kergendusohke.
Derek palus koosolijailt tähelepanu. „Windsoris tuleb Clare Shillingfordi mälestuseks minutiline leinaseisak.” Kõik pöördusid instinktiivselt ringi, et mulle otsa vaadata. „See toimub enne esimest jooksu kell 2.25, hobuste starti asumise järel. Minuti algusest ja lõpust antakse märku tugeva sireeniga. Iain, juhata see asi sisse, kuid ära selle minuti jooksul räägi, sest mikrofon jääb avatuks. Samal ajal näitame tribüünilippu, mis on pooles vardas ja sulab neljakümne sekundi pärast Clare’i pildiks. Kui püsime graafikus, tuleb see kõik kenasti pärast Leicesteri esimest jooksu. Kui Leicester hilineb ja Windsori leinaminut on nende jooksu ajal, võtame minuti linti ja mängime selle otseülekande pähe maha vahetult pärast Leicesteri jooksu lõppu. Iain, uuesti kõnelema hakkamise märgiks on teine sireen, ja pärast mõnd sõna läheme otsejoones reklaamipausile. Selge?” Iain noogutas. „Ja täielik vaikus, kõigilt palun, terve see minut, ei mingit taustajuttu.”
Taustajutt kostis pidevalt meie kõigi kõrvu spiraaljuhtmega kõrvakutistajast, mis meenutas salaagentide omi. Produtsent, tema assistent, režissöör – kõik rääkisid, andes vihjeid tutvustajaile, juhiseid operaatoritele ja pildimiksijatele või lugedes sekundeid videoklippide ja reklaamipauside eetrisseminekuni.
Me kõik olime õppinud kogu seda loba kuulates tähele panema üksnes endale vajalikku. Tõeliselt professionaalse reporteri tunnuseks oli oskus kuulata taustajuttu ja sellele reageerida, olles samal ajal oma tekstiga otse-eetris. Vaid parimad meist suutsid intervjuud tehes ja intervjueeritava vastuseid kuulates ühtlasi kuulata ning vajalikul määral arvestada ka taustajuttu.
Derek võttis ka järgneva päevakava läbi, jagades tööülesandeid ja täpsustades kõiki arvukaid tiitreid, see tähendab pildile lisatavaid informatsiooniribasid pakkumiste seisu, hobuste ja džokide nimedega, üksikasjadega loobujate kohta ja nii edasi ja nii edasi. Tiitrite tippimiseks ja valmispanekuks, et need produtsendi nõudel viivitamatult eetrisse saata, pidid kaks abilist ülekandebussi tagaotsas täiskoormusel tööd rabama.
Ning siis tuli markeerida ja läbi rääkida veel eelmiste sõitude videoklipid ehk VL-id, mis kõik pidid enne ülekande algust eetrisse minekuks valmis ja sorteeritud olema. VL tähendas videolinti ja termin jätkas oma elu, hoolimata sellest, et nüüdisajal ei salvestatud mitte lindile, vaid arvuti kõvakettale.
Televisiooni võlujõud võimaldas mahutada kaks eri võiduajamispäeva, üks Leicesteris ja teine Windsoris, ühe võistluspäeva ajaraamidesse.
VL-ide oskusliku kasutamise abil oli võimalik näidata võistlejate paraadi sellal, kui nad tegelikult olid teel starti. Windsoris viibivate treenerite intervjuud sai salvestada Leicesteri jooksude ajal ja ette mängida siis, kui nad olid hõivatud hobuste saduldamisega.
Sageli juhtus nii, et ainsad päriselt otse-eetrisse minevad lõigud kogu ülekandes olid jooksud ise, ja see oli absoluutselt kohustuslik. Ülejäänu polnud tähtis. Pärast esimest jooksu tehtud intervjuusid võis näidata kogu pärastlõuna jooksul, kui juhtus sobiv hetk olema, ja kui ei juhtunud, võis need ka kõige täiega ära jätta. Kõik muu tiirles paika needitud jooksuaegade ümber nagu pusletükkide meri, täites kokkuvõttes neli tundi uskumatult kiiresti lendavat ülekandeaega.
Veetsin esimese osa pärastlõunast bussis, istudes Dereki selja taga ja jälgides minu jaoks uudset vaatepilti produtsendist, kes juhib oma vägesid kahel eri võitlusväljal, klapitades asju kokku, nagu kiviaia laduja klapitab kive, luues ebaühtlase suurusega tükkidest sidusa ja tugeva struktuuri. See oli kunst ja Derek oli selle ala parimaid.
Kohe pärast Windsori kolmandat jooksu ronisin ülekandebussi pimedast urkast ereda Berkshire’i päikese kätte.
Kõndides läbi esmaspäevaselt hõreda rahvahulga paraadiväljaku poole, mõistsin ma, et mõne jaoks on teise inimese lein segadusse ajav ja tülikas asjaolu. Väga paljud, kaasa arvatud mõned üsna head tuttavad, pöörasid pilgu kõrvale või kiirustasid eemale, otsekui oleksid kartnud katki teha mind ümbritsevat kujuteldavat kurbusemulli. Ja isegi need, kes minuga juttu tegid, näisid ennast tundvat ebamugavalt.
Arvan, et peamine ebamugavustunde põhjustaja ei olnud mitte surm kui selline, vaid kuuldus enesetapust. Iseenda tapmine on millegipärast justkui häbiväärsem kui kellegi teise tapmine.
Hakkasin juba kahetsema, et olin hüljanud ülekandebussi turvalise eraldatuse, kuid mul oli üks asi ajada. Ma otsisin neljandas jooksus üles astuva Scusami treenerit Geoff Grubbi.
„Helde jumal, Mark. Mida sina siin teed?” küsis keegi, haarates mu käest, kui tast möödusin. „Arvasin, et oled Oxtedis.”
See oli mu onupoeg Brendan Shillingford, seesama, kes tegutses treenerina vanaisa tallis Newmarketis.
„Ma töötan RacingTV-s. Või justkui peaksin töötama, aga tegelikult ei tea ma isegi, miks ma siin olen. Mul oli lihtsalt vaja nende juurest korraks eemale saada.”
Brendan noogutas. Ta tundis oma sugulasi hästi.
„Nägin eile Jamesi ja Stephenit Uncle Joe kõrtsis. Nad rääkisid, et asi oli ikka päris kole. Kuradi lugu.”
„Tjah,” vastasin ma. „Seda ta on.”
„Matuste kohta olete midagi otsustanud?”
„Ei ole veel. Politsei peab enne loa andma. Uurimistoimik avati alles täna hommikul.”
