ongi koroner juba teatanud, et võime matuste peale mõtlema hakata. Võib-olla pole uudis lihtsalt minuni jõudnud.”
„On sul aimu, miks ta seda tegi?” päris Brendan.
„Mitte kõige vähematki,” ütlesin ma. „Me olime Clare’iga viimastel kuudel pisut võõraks jäänud. Aga ma tean, et ta kohtus kellegagi, kelle isikut ta ei tahtnud avalikuks teha. Võib-olla on asi kuidagi sellega seotud.”
„Kellega ta siis kohtus?” küsis Brendan.
„Ma ei tea. Otsin just sellepärast Geoff Grubbi, et võib-olla tema teab.”
„Sa raiskad aega,” sõnas Brendan ja sundis ennast naeratama. „Geoff teab ainult neid asju, mis on kasulikud neljale jalale ja sabale.”
„Aga ma küsin ta käest ikkagi. Tervita Gilliani,” ütlesin lahkudes.
„Teata siis, millal matused on,” hõikas ta mulle järele. „Oleks vaja ette teada, ma pean emale-isale lennukipiletid organiseerima, nad on Marbellas. Ja parem oleks, kui see ei oleks tuleva nädala neljapäev, reede ega laupäev. Siis on Cambridgeshire’i võiduajamised.”
Hea, et meenutasid, mõtlesin ma. Tuli tagada, et isa ega vennad ei hakkaks matusepäeva kindlaks määrama ilma võiduajamiste kalendrit arvestamata.
Leidsin Geoff Grubby siis, kui ta parajasti kaalukojast välja tõttas, väike võistlussadul käsivarrel.
„Geoff,” ütlesin ma. „On sul aega paar sõna rääkida?”
„Ainult paar,” ütles ta sammu aeglustades. „Ma pean Planters Inni ära saduldama.”
„Tulen kaasa, tee peal räägime,” ütlesin ta kõrvale asudes.
„Tunnen Clare’i pärast südamest kaasa. See tekitas kuradi palju jama, pean ütlema. Pidin kõigile oma ratsudele erinevad džokid otsima.”
Minu arust oli see kõiki asjaolusid arvestades siiski väiksemat sorti jama, aga ma ei hakanud seda ütlema.
„Geoff, ma tean, et Clare kohtus viimasel ajal kellegagi.”
„Kohtus kellegagi?” kordas Geoff.
Võib-olla oli Brendanil õigus, kui ta ütles, et ma raiskan aega.
„Jah,” vastasin ma. „Kohtus, saad aru, mingi mehega.”
„Aa, saan aru,” noogutas Geoff.
„Ega sa ei tea, kes see võis olla?”
„Mina see küll ei olnud,” ütles ta tõsimeeli.
„Seda muidugi,” nõustusin ma. Ma poleks isegi nanosekundiks suutnud uskuma jääda, et mu õel on armulugu Geoff Grubbiga. Ta võis olla silmapaistev hobuste koolitaja, kuid inimestega ei osanud ta üldse suhelda. „Aga ehk sa tead, kes siis?”
Ta raputas pead. „Kahjuks mitte.”
„Ega sa ei ole näinud kedagi Clare’i poole minemas või sealt tulemas?” Clare elas Geoffi tallide külge ehitatud korteris.
Uus pearaputus. „Ei mäleta küll.”
„Ega tema elamise juures vahel mõnd autot ei seisnud?”
„See sportauto oli tema enda oma.” Kasutu info.
„Aga mõnda teist ei näinud?”
„Mõnikord võis olla, aga mitte pidevalt,” ütles ta. „Igatahes mitte ühtki sellist, mis mulle meelde oleks jäänud.”
See ei tähendanud, et tal oleks halb mälu olnud. Geoff võis mulle detailselt ette laduda oma kasvanduse iga liikme viimase kui võidujooksu – ja mitte ainult sellel aastal, vaid üldse, kogu ratsu eluea jooksul toimunutest. Ta lihtsalt ei märganud mitte midagi, mis ta ümber sündis, kuni sellel ei olnud seost hobuste koolitamisega.
„Ega sul midagi selle vastu ei ole, kui ma tulen ja tema korteris ringi vaatan?”
„Ole lahke,” vastas ta. „Üür on makstud kuu lõpuni. Kas paned ta asjad kokku?”
„Ilmselt. Mina või keegi teine meie perekonnast.”
„Varuvõti on hobusekasvanduse kontoris.”
„Tänan,” ütlesin ma. „Proovin tulla selle nädala jooksul.”
Ta kiirustas edasi saduldusbokside poole ja ma saatsin teda pilguga.
Clare oli olnud neli viimast aastat tema talli esidžoki ja nad moodustasid tugeva paari. Küsisin endalt, kas ka Geoff kuulus nende hulka, kelle üle Clare end kehtestada tahtis. Kuid ta ei võistelnud ainult Geoff Grubbi hobustel. Nii nagu teisedki džokid oli ka tema sellal, kui Geoffil polnud hobuseid starti saata, võistelnud teiste meeste ratsudel.
Ja ma teadsin, et Bangkok Runner kuulus kellelegi teisele.
Seadsin ennast uuesti ülekandebussi ja ülejäänud osa võistluspäevast läks graafiku järgi. Startidega mingeid erilisi viivitusi ei olnud ja Derek oli rahulik, mis tähendas, et ka kõik teised olid rahulikud ja töötasid sujuvalt koos.
Mina seevastu ei teinud midagi kasulikku, olin lihtsalt kõrvaltvaataja. Mõtlesin, kas peaksin lahkuma ja koju minema. Kuid see ei oleks mu enesetunnet parandanud. Siin oli mul vähemalt midagi vaadata, mis mu mõtted Clare’i juurest eemale viis.
Süütunne on psüühikat hävitav emotsioon ja poole eelmisest ööst olin ma lebanud unetult, meeleheite ja kahetsuse sügavikku vahtides. Miks ma ometi ei vastanud? Kuidas ma küll võisin teda ignoreerida just sel ainsal hetkel, kui tal mind kõige rohkem vaja oli?
„Leicesteri võistlusrajal on koer,” teatas Derek kõrvakutistaja kaudu, jälgides samal ajal sissetulevaid kaadreid. „Kas saaks suure plaani?”
Rajal jalutavad koerad, ehkki haruldased, kulusid „meeleolukaadriteks” alati ära ning tõendasid, et tegelikult nad ei põhjustagi viivitusi ega keera ajagraafikut tuksi. Suurem jagu ratsutamisfännidest armastas oma koeri sama palavalt kui hobuseid ja et lisada ülekandele üks väike „ah, kui nunnu”, polnud paremat vahendit kui üks üksik kutsu.
Võistlused jätkusid oluliste tõrgeteta. Jälgisin ülekandemonitori kaudu, kuidas Iain Ferguson minu rollis koplis külalisi intervjueeris ja hobustest rääkis. Ta tegi seda hästi. Isegi liiga kuradi hästi, mõtlesin ma. Pean tähelepanelik olema või muidu antakse see töö päriselt talle, ja seda ei soovinud ma sugugi.
Ma armastasin oma tööd, eriti nautisin ma vaheldust, mida pakkus hobuste tutvustamine kordamööda Channel 4-s ja RacingTV-s, samuti rajakommentaari andmine. Ja mul ei olnud mingit kavatsust lasta kellelgi ükskõik milline neist ameteist üle võtta. Pigem löön oma mõtteis kiiresti korra majja ja asun tagasi tööle, kuni see mul alles on.
Produtsendi assistent luges sekundeid reklaamipausini. „Kaks minutit nelikümmend sekundit,” teatas ta ja kõik lasid ennast lõdvaks, sest see jupp oli valmis miksitud ja läks eetrisse otse RacingTV peamajast Oxfordi lähedalt. Reklaamipausid olidki kogu neljatunnise ülekande ainsad eetrivabad hetked ja ülekandebussi meeskond kasutas pausi kohvi võtmiseks, kemmergus käimiseks ja lihtsalt kangeks jäänud jalgade sirutamiseks.
„Kuidas
