tugitoolis istus. Isa oli ülakorrusel riietumas ja seltskonnaga oli liitunud mu vanem õde Angela koos abikaasa Nicholasega, nad olid just saabunud oma kodust Hertfordshire’ist. Tegin vajalikud tutvustamised ja seersant seadis end meie vastu istuma.
„Tunnen teile kaotuse pärast kaasa,” sõnas ta viit ootusärevat nägu vaadates. „Kas keegi teist oskab öelda, miks pidanuks preili Shillingford lõpetama oma elu enesetapuga?”
4
„Enesetapuga?” hüüatas isa. „See ei saa küll tõsi olla.”
„Kardan, et saab,” sõnas seersandist uurija. Ta avas oma portfelli ja võttis sealt läbipaistvad plastkaaned, mille vahel oli üksainus paberileht. „See leiti hotellist preili Shillingfordi toast.”
Uurija sirutas kausta välja ja mina kui lähim istuja võtsin selle vastu, mis oli ka loogiline, sest kaante vahel olev kiri kujutas endast lühikest käsitsi kirjutatud kirja Hiltoni logoga märkmepaberil ja oli adresseeritud mulle.
Kallis Marky!
Tänan sind tänase õhtusöögi eest. Anna andeks, et see nii õnnetuks kujunes. Sul on õigus – sul on alati õigus. Ma ei tea, mis minuga viimastel kuudel juhtunud on. Palun ära mõtle minust halvasti.
Palun anna andeks
Allkirja ei olnud, kuid ma tundsin käekirja ära, ja pealegi ei kutsunud mind Markyks keegi peale Clare’i. Pisarad voolasid mu palgeil ojadena ja ma ei suutnud neid peatada. Andsin kirja edasi Angelale, kes samuti nuuksatas.
„Milles teil õigus oli?” küsis uurija.
„See puudutas tema sõitu eile Lingfieldis,” vastasin ma sõrmedega nägu pühkides.
Korraga ei tundunud see enam nii olulisena.
„Kas ta ütles õhtusöögi ajal midagi, millest võis järeldada, et tal on probleeme?”
„Ei,” vastasin ma. „Pigem vastupidi. Ta oli täis indu täna Newmarketis taas rajale minna. Ning ta lootis, et võidab esimese naisdžokina maikuus Classicu. Ma ei suuda uskuda, et ta ennast tappis.”
„Ei tapnudki,” ütles isa akna alt otsustavalt. „Clare käis alles eile siin ja ütles, et tuleb kahe nädala pärast uuesti. Miks ta oleks pidanud seda ütlema, kui ta oleks heietanud enesetapumõtteid? Täielik mõttetus.”
„Ja veel,” lisasin mina, „ta ei söönud eile õhtul peaaegu midagi, sest ei tohtinud täna kaalu ületada. Miks ta oleks sel juhul sellest hoolinud?”
Mobiil mu taskus hakkas värisema. Minu ametis pandi kõlavalt lärmavaid telefone väga pahaks ja olin sellega ennevanasti liigagi sageli vahele jäänud. Nüüd seisis ta mul püsivalt vibreerimisrežiimil.
See oli Sarah, keda emand Clare oli nimetanud minu mittepäris-tüdrukuks.
„Vabandage mind hetkeks,” ütlesin ma ja läksin koridori.
Võtsin toru. „Halloo.”
„Kallis Mark, ma vaatan praegu Morning Line’i. Ma ei suuda uskuda. Kallis, kallis, mul on nii kahju.” Ta nuttis.
„Aitäh helistamast,” vastasin kuidagi ebakohaselt. „Ma olen vanemate pool ja siin on olukord üksjagu raske.”
„Nii et sa Newburysse ei jõua, eks ole?”
„Ei,” ütlesin ma. „Anna andeks.”
„Olgu peale. Ma helistan sulle hiljem,” lausus Sarah.
„Teeme nii. Olgu.”
Ta lõpetas kõne ja ma jäin korraks koridori mõtlema. Mida oli Clare õieti öelnud? Millal sa ükskord mõistad, et ta ei jäta Mitchelli kunagi maha? Ta ei saa seda endale lubada.
Mitchell oli Sarah’ abikaasa – Mitchell Stacey – ja temast palju vanem. Tegemist oli Inglismaa juhtiva takistussõidutreeneriga, kelle koplis East Ilsley külas, Newburyst põhja pool, A34 ääres oli üle kaheksakümne tipptasemel ratsu.
Nüüd oli möödunud juba viis aastat sellest Doncasteris veedetud reedeõhtust, mille me ettevaatamatult lõpetasime voodis teineteisele kustumatut armastust vandudes.
Me mõlemad olime tulnud kahepäevasele ülemaalisele ratsude jõulukrossile. Mina olin rajakommentaator ja Mitchelli hobused võistlesid mõlemal päeval. Ta peatus Sarah’ga samas hotellis kus minagi ja me kõik, suur seltskond võidusõidurahvast, sõime üheskoos õhtust. Mitchell ja teised läksid kohe pärast sööki magama, mis minu arusaamist mööda oli ratsutreenerite üldine komme, meie Sarah’ga võtsime aga hakatuseks veel ühe pudeli punaveini, seejärel ühe või kaks öönapsi ja kõik see lõppes kirgliku seksiga minu numbritoas.
Sestsaadik olime pidanud leppima juhuslike näpatud tundidega siin ja seal, sekka terve öö või koguni kaks, kui Mitchell mitmeks päevaks mõnele oksjonile oli sõitnud, ja mina olin maksnud kohutavaid telefoniarveid Sarah’ mobiilile helistamise eest.
Me olime kokku leppinud, et kohtume pärastlõunal Newbury võiduajamistel ja läheme seejärel hoolikalt valitud diskreetsesse motelli Hungerfordi lähedal – et lisada meie visalt jätkuvale ohtlikule romaanile järjekordne põgus salakohtumine.
Mulle meenus teinegi Clare’i tarkusetera: Ütle talle, et kas nüüd või ei kunagi ja et sul on ootamisest kõrini. Sa raiskad oma elu.
Kas ma raiskan?
Ma olin kolmekümneühene ja Sarah oli minust neli aastat vanem. Mitchell seevastu oli kuuekümnendates ja juba kaks korda abielus olnud. Kuidas ta kahekümne ühe aastase Sarah’ lõpuks ära rääkida suutis, jäi mulle mõistatuseks, kuid sellel võis vabalt olla tegemist mehe päratu rikkusega, mille ta suurelt osalt oli pärinud lapsena oma vanaisalt, ekstsentriliselt õlimagnaadilt.
Ühiseid lapsi neil ei olnud – Sarah rääkis mulle, et enne nende kohtumist oli Mitchell ennast steriliseerida lasknud –, kuid varasematest abieludest oli olemas kolm poega ja Sarah käitus kohusetundliku kasuemana. Noorim neist hakkas kooli lõpetama ja Sarah oli mulle lubanud, et kui see on juhtunud, tuleb ta Mitchelli juurest ära ja kolib minu juurde. Aga tegelikult oli see lihtsalt viimane pikas lahkuminekutähtaegade nimekirjas ja Clare’il võis õigus olla: Sarah ei kavatsegi Mitchelli juurest ära kolida. Ta ei saa seda endale lubada.
Aga kas see läks mulle korda? Kas asjade praegune seis üldse häiris mind? Vana nali – olin otsustusvõimetu, kuid nüüd pole ma selles enam kindel – näis nagu minu pealt maha kirjutatud. Seksi sai üsna sageli ja see oli rahuldust pakkuv, kuid ühtlasi nautisin ma üksi elamisega kaasnevat vabadust.
Muidugi, jäi veel hirm vahelejäämise ees. Mitchell Stacey oli ratsutamismaailmas vägagi mõjuvõimas kuju ja ma polnud sugugi kindel, kas mu töö mulle siis ka alles jääb, kui ta saab teada, et olen salamisi võrgutanud tema naise. Aga kas see oht oleks väiksem, kui teeksime kõik avalikuks ja Sarah tema juurest minu juurde tuleks? Ilmselt mitte. Otsustasin, et kõige targem on vana viisi edasi lasta ja mitte vahele jääda.
Õemees Nicholas tuli elutoast mind otsima. „Politseinik tahab sulle veel mõne küsimuse esitada.”
„Vabandust. Tulen kohe.”
Uurija seersant Sharp viibis meie juures veel kaks tundi, esitas proosalisi küsimusi ja tüütas
