välja küsimuse, mis keerles meie kõigi peades.
„Võib-olla sellepärast, et selle perekonna liige olla ei ole alati kerge,” ütles Helen mõnevõrra taktitult.
Kartsin, et isa tema selja taga plahvatab.
„Pea suu, sa rumal naine,” möirgas ta Helenile peaaegu kõrva.
Helen puhkes sealsamas nutma ja James tõttas oma naist lohutama, teda ühtlasi kaitsta üritades.
„See on tõsi,” ütles ta, „Helenil on õigus. Me muudkui võistleme.”
Jah, minu meelest ka.
Sest nii oli meid kasvatatud. Klassi parim, klassi parim, sa pead püüdma saada oma klassi parimaks. See taoti meisse lastena sisse. Kool, ülikool, kõrgem teaduskraad, töökoht Citys. See oli meie isa jaoks nagu mantra.
Ta oli rabatud ja raevus, kui me Clare’iga teatasime, et meil pole mingit soovi minna vendade ja õe eeskujul Oxfordi või Cambridge’i või üldse mingisse ülikooli, vaid me kavatseme suunduda otsejoones hobuste ja võiduajamiste maailma.
Ei maksa arvata, nagu oleks see iseenesest tähendanud Shillingfordide perekonnatraditsioonide hülgamist. Enne tagasitõmbumist oma Lõuna-Hispaania villasse oli mu onu, isa noorem vend, Newmarketis treener, ta oli mitmekordne Classicu võitja, ning oma talli oli ta pärinud meie vanaisalt. Kaks onupoega tegutsesid samuti võiduajamiste alal, üks oli perekonnatallis treener, teine võistlushobuseid transportiva firma omanik. Tegelikult olid Shillingfordid Newmarketi ja selle ümbruskonna ratsutamismaailmas päris lugupeetud perekond, kelle seast Charles II aegadest peale, kui asutati džokiklubi, oli võrsunud nii omanikke kui ka treenereid ja sekka mõni džokigi.
Just mu isa oli see, kes võttis teise suuna ja sai esimeseks teadaolevaks Shillingfordiks, kellel oli akadeemiline kraad, pealegi veel esmaklassiline, omandatud Oxfordis Mertoni kolledžis.
Kuid polnud kahtlust, et meie suguvõsa tervikuna, tegutses ta siis Citys või hipodroomil, põdes tugevat kaasasündinud võistlustungi. Clare’i puhul oli see päris kindlasti nii ja ta oli seda Haxted Millis minuga õhtust süües ka öelnud.
Mina olin Shillingfordide klannis nähtavasti ainus, kellele ei olnud sündides kaasa antud põletavat vajadust olla parimatest parim. Kuid isegi mina võisin teatavatel asjaoludel võistlusindu täis minna ja mulle ei meeldinud põrmugi, kui mõni ütles, et ma ei ole absoluutselt parim võistluskommentaator, ehkki teadsin, et ma tõesti ei ole.
„Võib-olla meie viisime ta niikaugele,” ütles James süngelt.
„Täielik nonsenss,” kuulutas isa ja hakkas uuesti sammuma. Seekord siiski mitte mõttetult edasi-tagasi, ta tegi haagi toanurgas asuva joogikapi juurde. „Pean ühe napsi võtma,” ütles ta, kallas solinal klaasi kõva klõmmu ja viskas selle ühe lonksuga hinge alla.
Vaatasin kella. See näitas alles kolmveerand viis, kuigi tundus palju rohkem. Olin olnud üleval peaaegu neliteist tundi ja enne seda maganud väga vähe.
Minagi võinuks ühe napsi võtta, kuid ma ei öelnud seda.
Ühes asjas kaldusin isaga nõustuma: ka mina ei osanud näha, kuidas võinuks perekond viia Clare’i enesetapuni. Jah, me olime kõik suured võistlejad ja suured trügijad, kuid just Clare oli suurem võistleja ja trügija kui ülejäänud kokku. Ning ta oli sel viisil ka edu saavutanud.
Olin alati arvanud, et endalt elu võtnud inimesi sundis selleks tagant ebaõnn ja tõrjutus, mitte edu ja üleüldine armastus. Samal ajal ma teadsin, et see ei kehti alati ja igal juhul. Suutsin meenutada mitut kõmulist ja avalikkust šokeerinud enesetappu, mis tõendasid, et pealtnäha rõõmsa, õnneliku ja tohutuid saavutusi omava inimese maski taga varjas ennast meeleheitlik ja lootusetu sisemine mina.
Kogu tõde seisnes selles, et mitte kunagi ei või teada, mis toimub teise inimese sees.
Peamine küsimus, mis mind visalt vaevas, oli see, kas Clare’i surm oli seotud minu ülesastumisega Bangkok Flyeri teiseks jätmise asjus ja sellele järgnenud Clare’i ülestunnistusega, et ta tõesti tegi sohki.
Tema kiri näis seda kinnitavat, kuid samal ajal ta ükskõikne, peaaegu blaseerunud reaktsioon õhtusöögilauas ei klappinud kuidagi oletusega, et see asi valmistas talle sellist hingepiina, et ta ennast kahe ja poole tunni pärast rõdult alla heitis. Nii või teisiti, praegu ei olnud õige aeg ega koht seda uut tõika arutellu sisse tuua, otsustasin ma.
Perekonnad ei ole surmaks kunagi valmis, eriti veel mõne oma kõige noorema liikme surmaks. Minu pere oli käitunud tõeliste Shillingfordidena – üksteist maha karjudes ja mitte sallides ühtki arvamust peale enda oma. Tõelist väärikust näitas üles üksnes Nicholas ja ma taipasin, et tema ongi ainus, kes mulle kogu sellest seltskonnast meeldib.
Lõpuks põgenesin ma sellest perekondlikust süüdistusesalvest, tuues ettekäändeks, et kuna meile kõigile nagunii magamistube ei jätku ja kuna mina elan kõige lähemal, on mul kõige kergem tulla-minna.
Lühidalt, ma lahkusin nii kiiresti kui võimalik.
5
Esmaspäeval läksin tagasi võiduajamistele ja tagasi tööle. Tundus loogiline just nõnda käituda.
Olin terve pühapäeva üksinda kodus istunud, tundes end armetult, vastanud osavõtlike inimeste saadetud sadadele ekirjadele ja tegeldes umbes viiekümne häälsõnumiga oma telefonides. Kuidas ma küll soovisin, et Clare oleks reede õhtul mulle sellise jätnud.
Miks ma ta kõnedele ei vastanud?
Esmaspäeva hommikuks oli vajadus inimliku kontakti järele kasvanud vastupandamatuks ja mõte sellest, kuidas ma lähen tagasi Oxtedi oma perekonna juurde, täitis mind õudusega. Koguni sel määral, et olin endale külge valetanud ootamatu vastiku palaviku, mis aitas mul neid vältida terve pühapäeva.
„Oled ikka kindel, et sa ei saa tulla?” küsis ema, kui talle hommikul helistasin.
„Üsna kindel,” vastasin nina kinni hoides. „Ma ei taha papsi nakatada.”
See oli kindel käik. Me mõlemad teadsime, et paps vältis paaniliselt kõiki külmetushaigusi põdevaid isikuid. Tal olid sundmõtted paljude asjade kohta. Kuidas ema tema kõrval viiskümmend kaks aastat vastu oli pidanud, seda ei suutnud ma ette kujutada.
„Ma ei arvanud, et sa täna siia tuled,” ütles Derek mu selja tagant, kui ma poolest tosinast trepiastmest üles RacingTV skanneri juurde ronisin. Mustade akendega ülekandebuss seisis Windsori võiduajamisraja tallide lähedal parkimisplatsil. „Kutsusin Iain Fergusoni hobuseid tutvustama.”
„Minu poolest okei,” vastasin. „Aitan siis lihtsalt, kus oskan. Ega ma ausalt öeldes väga innukas ei olegi.”
„Küllap vist,” ütles Derek. Ta vaikis veidi. „Tead, vanapoiss, ma tunnen Clare’i pärast tõsiselt kaasa. Ausalt öeldes ei suuda hästi uskuda.”
„Tänan, Derek,” vastasin ma. „Mina ei suuda samuti. Pool aega ma mõtlen, et elu peab ikkagi normaalselt edasi minema ja sealsamas, järgmisel minutil, tunnen, et mis mõtet on üldse siin sekeldada. Hingevaev on kõige hullem – süda valutab, et ma ei saa aega tagasi keerata ja teda tagasi tuua.”
Pisarad olid lähedal ja seda oli häälest tunda. Tunnete väljanäitamine ajab inimesi segadusse ja võin öelda, et Derek ei teadnud päris täpselt, kuidas olla.
