keegi meist ei osanud talle öelda ainsatki põhjust, miks pidanuks Clare hotelli kuueteistkümnenda korruse rõdult ennast surnuks kukutama.
„Olete kindel, et see on hüvastijätukiri?” küsisin ma, kui ta oli paberilehte ka Jamesile näidanud. „Siin ei räägita surmast sõnagi.”
Ta ei vastanud midagi, kuid tema näoilmest võis välja lugeda, et tema arvates klammerdusin ma õlekõrre külge. Võib-olla klammerdusingi.
„Kardan, et surnukeha on tarvis ametlikult identifitseerida,” ütles ta koridoris.
Nicholas oli otsekohe nõus.
„Oleks parem, kui tegu oleks veresugulasega,” lausus uurija, „mitte hõimlasega.”
„Kas seda DNA abil ei saaks teha?” küsisin ma.
„Jah, see on kindlasti võimalik. Kuid see võtab aega.”
Ja raha, mõtlesin ma.
„Koroner tahaks esmaspäeva hommikul esimese asjana alustada ametlikku uurimist ja selleks hetkeks on tal vaja identifitseerimistõendit.”
„Politseinik, kes öösel mulle teatama tuli, ütles, et te olete sada protsenti kindlad – see on Clare. Ja ta ütles, et sündmusel oli tunnistajaid. Kes?”
Vastamine tundus uurijale vastumeelt olevat.
„Kes?” käisin ma peale.
„Hiltoni ballisaalis oli olnud heategevusüritus. Enamik külalisi lahkus enne preili Shillingfordi allakukkumist.” Ta pidas vahet. „Kuid mõned olid pärast pidusööki baari läinud. Ta kukkus neile peaaegu otsa, kui nad taksot ootasid.”
Oh issand.
„See pidulik õhtusöök,” jätkas mees, „oli korraldatud vigastatud džokide sihtasutuse toetuseks.”
Muidugi, mulle meenus üleskutse osta ürituse pileteid, kuid nagu tavaliselt olin selle asja nii viimasele minutile jätnud, et kui ma otsusele jõudsin, olid need juba müüdud.
„Sellesse rühma kuulus Reg Nicholli nimeline mees, endine politseikomissar, kes, nagu ma aru saan, on praegu võiduajamiste turvateenistuse ülem. Just tema kinnitaski, et tegemist on preili Shillingfordiga.”
„Ja ikkagi ei saa ma aru, mida Clare seal ülepea tegi,” ütlesin ma, „ammugi sellest, miks ta toa broneeris. Mul on endiselt tunne, et tegemist on tohutu eksitusega ja Clare on oma kodus Newmarketis, elus ja terve.”
„Kardan, et tegemist ei ole eksitusega, söör. Ilmneb, et teie õde peatus hotellis eelneva broneeringuta. Keegi oli ära öelnud ja preili Shillingford võttis vabanenud toa, makstes krediitkaardiga kell …” Ta heitis pilgu märkmikku. „… kell 10.20 õhtul.”
Tund ja kümme minutit pärast minu juurest lahkumist. Ta pidi Haxted Millist enam-vähem otsejoones hotelli sõitma. Kuid miks?
Lõpuks otsustati, et James läheb koos uurija seersant Sharpiga ametliku tuvastamise rõhuvat kohustust täitma ja Nicholas on talle toeks.
Ma ei suutnud otsustada, kas peaksin kaasa minema või mitte. Osa minust tahtis seda, näha Clare’i veel viimast korda, kuid samal ajal oli mul hirm. Viisteist korrust on pikk maa ja ma ei tahtnud mõeldagi, kuidas see tema kehale mõjunud võis olla. Kuid samavõrd masendas mind mälestus viimasest korrast, mil teda elusana nägin – vihasel pilgul ja kõrvale vaatamata restorani juurest minema sõitmas.
Pärastlõuna venis mööda. Ema läks voodisse, isa aga tallas elutoas lõputult edasi-tagasi sammudes põrandavaipa sügava vao. Helen ja Angela tõmbusid kööki ja otsisid meile pisut süüa, mina aga seadsin ennast väiksesse elutuppa, et jälgida Channel 4 võiduajamiste ülekandeid Newmarketist ja Newburyst.
Programm algas lühikese meenutuslõiguga Clare’ist, näidati tema võite paljudel hobustel. Newmarketi hipodroomi lipud olid pooles vardas ja enne esimest võiduajamist peeti isegi minutiline leinaseisak, kusjuures paljudel fännidel olid silmad märjad.
Jälgisin jookse, kuid suutsin neile pühendada vähem kui poole oma tähelepanust. Miks oli Clare läinud Londoni kesklinnas asuvasse hotelli? Miks ta ennast tappis?
Olin nii hajevil, et mulle ei meenunud minu sajanaelane panus Raised Heartbeatile enne, kui ratsu Newburys stardilatrisse asus. Nagu ma eelmisel õhtul ennustanud olin, oli tema panuste seis kahanenud kolmteist kahelt viis ühele, kuid kuna ma olin arvuti koju jätnud, ei saanud ma enam vedada kihla tema kaotusele. Minu raha pidi lihtsalt panusteturule minema ja seal õnne katsuma.
Ratsud tormasid latritest välja ühekorraga ja ma märkasin, et olen asunud võiduajamist vaimus kommenteerima. Kuid sealjuures, nagu alati, püsis üks silm tahtmatult ratsul, kellele olin panustanud. Just sel põhjusel ei mänginud ma peaaegu kunagi kaasa neil jooksudel, mida ma ise kommenteerisin, see oli lihtsalt liiga segav.
Raised Heartbeat õigustas oma nime, pannes mu südame kiiremalt põksuma, kui ta favoriidi kõrval lõpusirgel endast viimase andis ja alles viimastel jardidel napilt alla jäi.
Minu sada naela oli läinud, kuid see oli väike häda võrreldes sellega, et mu kaksikõde oli läinud.
Istusin seal päris kaua ja nutsin.
Nutsin leinast, kuid ka masendusest. Surm on nii lõplik, nii pöördumatu. Surma juures ei ole „võta tagasi” nuppu nagu arvutil.
Miks, oh miks ometi ma ei vastanud, kui Clare mulle helistas? Võib-olla oleksin saanud õnnetuse ära hoida.
Stephen ja Tracy saabusid Saint-Tropez’st kell neli, just siis, kui kurnatud ja põrutatud James ning Nicholas surnukuurist tagasi jõudsid.
Mul polnud vaja küsida, kuidas läks, ning äkitselt oli mul hea meel, et olin otsustanud maha jääda.
James ainult noogutas mulle ja kadus rõivaruumi. Mõtlesin, et ilmselt hakkas tal paha.
„Kuradi kole,” ütles Nicholas. „Lihtsalt kuradi kole. Aga see oli tema. Kindel.”
Ega ma tegelikult lootnudki, et tegu võiks olla eksitusega, kuid juba teada tõe kinnitamine mõjus sellegipoolest rusuvalt, eriti emale, kes oli tulnud alla saabujaid tervitama.
Istusime uuesti elutuppa maha, seekord teed jooma, välja arvatud isa, kes keeldus istumast ja jätkas kõrgete akende all oma edasi-tagasi marssimist.
Mitte keegi meist ei osanud ette kujutada, miks oleks Clare pidanud endalt elu võtma. Arutlesime tema võimalike murede üle, kuid vastuseid ei leidnud.
„Ma keeldun absoluutselt uskumast, et ta tegi enesetapu,” teatas isa otsustavalt. „See pidi olema õnnetus.”
„Või mõrv,” ütles Stephen.
Kõik jäid talle üksisilmi otsa vaatama, isegi isa katkestas sammumise.
„Ära räägi rumalusi,” ütles ta. „Miks pidanuks keegi tahtma Clare’i tappa? Kõik armastasid teda.”
Aga kes oleks võinud arvata, et keegi tahab tappa John Lennonit? Teda armastati samuti.
„Aga see kiri,” lausus Helen mõtlikult. „Minu meelest sarnanes see küll hüvastijätukirjaga.”
Nägin, kuidas Heleni
