Vererada. Felix Francis

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vererada - Felix Francis страница 16

Vererada - Felix Francis

Скачать книгу

ajajärgul vahtisid vist küll kõik üle õla ja telemaailmas veel eriti.

      „Pausi lõpuni kakskümmend sekundit,” teadustas assistent. Kõik asusid tagasi oma kohtadele. „Viis, neli, kolm, kaks, üks.” Assistent vaikis ja kogu meie emalaev liugles täpselt õigel hetkel tagasi sõiduvette.

      „Neli minutit side lõpuni,” kostis meie kõrva assistendi hääl.

      Kell oli täpselt seitsme minuti pärast kuus ja kõik selle päeva võistlused olid võisteldud. Iain tegi kokkuvõtet, näidati järgemööda kõigi jooksude lõpuhetki, Iain kommenteeris kaadri tagant, keskendudes peamiselt võitjate tulevikuväljavaadetele.

      „Kaks minutit side lõpuni,” teatas assistent.

      Iain jätkas pausi tegemata oma juttu, kuulates samal ajal assistenti, kes ei teadustanud mitte ainult kogu saate lõpuni, vaid ka iga VL-i lõpuni jäävat aega.

      „Iain, oled eetris viie sekundi pärast,” ütles Derek taustajutuga liitudes.

      „Kolmkümmend sekundit side lõpuni,” ütles assistent samal ajal. „Neli, kolm, kaks, üks, läks, Iain.”

      „Sellega on meie tänane ülekanne lõppenud,” ütles Iain, kui tema naeratav nägu oli iga televaataja ekraanile ilmunud. „Olge peagi taas RacingTV lainel, kui algab otseülekanne võiduajamistelt Ameerikas New Yorgis Belmont Parkis.”

      „Kakskümmend sekundit.”

      „Homme toome taas teieni otseülekande Folkestone’i võiduajamistelt, samuti kuus takistussõitu Newton Abbotist.”

      „Kümme sekundit. Üheksa, kaheksa …”

      „Teiega oli Iain Ferguson Windsorist ja ma soovin teile kena õhtut.”

      „… kaks, üks, side lõpp,” luges assistent, Iain vaikis, ülekandemonitorile ilmusid tiitrid ja kõlas tunnusmuusika.

      „Kõigile suur tänu,” ütles Derek. „Nõupidamine homme hommikul kell üksteist Folkestone’is. Ja Iain, kas sa saad enne kojuminekut bussi juurest läbi astuda?” Derek klõpsas mikrofoni välja ja sirutas end toolis tahapoole, sirutades käed kõrgele üle pea. Ta haigutas laialt. „Jumal küll, ma olen nii väsinud.”

      Mina samuti, mõtlesin ma kaasa haigutades, kuigi erinevalt temast ei olnud ma päev otsa tööd rabanud. Minu puhul oli asi pigem kolmes järjestikuses öös, mil ma polnud õieti magada saanud.

      Derek keeras ennast toolil ringi. „Mis sa homsest arvad?”

      Graafiku järgi oli homme minu kord Folkestone’is hobuseid tutvustada. „Olen valmis peale minema, kui sa tahad.”

      „Tegelikult ma mõtlesin, et me võiksime selle nädala lõpuni Iainit kasutada,” lausus ta. „Seda võidakse sinu poolt kuidagi tundetuks pidada, kui sa nii kiiresti tööle tagasi tuled. Aga kuidas oleks, kui sa teeksid laupäevasesse Newmarketi ülekandesse terve lõigu Clare’i mälestuseks?”

      „Channel 4 juba palus mult midagi sellist,” ütlesin ma. „Salvestan selle neljapäeval ja see läheb eetrisse laupäeval Morning Line’is, samuti pärast lõunat. Ma peaksin nendega vist kokku leppima, enne kui teise samasuguse teen.”

      „Ei ole tarvis,” ütles Derek. „Las siis meie lõigu teeb Iain.”

      Mulle hakkas tunduma, et Iainilt palutakse palju rohkem kui tarvis.

      „Aga sa võid Channel 4-lt igal ajal küsida, kas tohiks kasutada sama materjali.” Telekanalite vahelist koostööd tuli ette harva, kuid see polnud ka päris tundmatu asi.

      „Võib-olla. Aga Iaini tehtud lõik annab meile veidi teise vaatenurga.” Ta vaikis. „Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii, nagu välja kukkus.”

      „Pole hullu,” vastasin ma. „Need on tundlikud asjad.”

      Ja täpselt nii see oligi. Oleksin tema asemel käitunud samamoodi.

      „Mis sa arvad, kas mul lubatakse kasutada RacingTV Oxfordi arhiivi, kui ma oma mälestuslõiku teen?” küsisin ma.

      „Ma olen kindel, et lubatakse,” vastas Derek. „Ja meil on see uus indekseerimissüsteem installeeritud.”

      „Just seda ma tahaksingi kasutada.”

      „See on imetabane värk. Kirjutad „džoki” alla lihtsalt Clare’i nime, siis klõpsad „võitja” peal ja see annab sulle täieliku nimekirja kõigist tema võidetud jooksudest, peale selle kõik ülejäänud võistlejad, võidusummad, distantsid, panused, kõik. Sinul pole vaja muud, kui klõpsata ükskõik millisel nimekirja real ja ta mängib sulle salvestuse ette. See on täiesti suurepärane asi.”

      „Väga hea,” ütlesin ma.

      „Kusjuures sa ei peagi selle jaoks Oxfordi minema. Sa pääsed kõige selle juurde sama hästi ka ülekandebussist. Muidugi mitte praegu, ühendus on maas, aga näiteks homme Folkestone’ist. Link on üleval kella kümnest ja siis on ülekande alguseni kolm tundi puhast aega.”

      „Suur tänu,” ütlesin ma. „Aga ma vist lähen ikkagi Oxfordi. Siis on mul päev otsa aega.”

      „Kuidas heaks arvad,” ütles Derek üsna ükskõikselt. Ilmselt oli ta arvanud, et mul on Clare’i võiduvideote kokkuotsimiseks kolmest tunnist küllalt ja peale selle teadis ta hästi, et minu juurest Exenbridge’ist oli Folkestone’i palju vähem maad kui Oxfordi.

      See kõik oli tõsi, kuid tõsi oli ka see, et ma ei tahtnud, et Derek mul pidevalt üle õla vahiks, kui ma andmebaasis toimetan. Sest tegelikult huvitasid mind palju rohkem need jooksud, mille Clare oli sihilikult kaotanud.

      6

      Kui meenutada tuntud vanasõna, siis sarnanes see nööpnõela otsimisega heinakuhjast.

      Viimase nelja kuu jooksul, takistusteta võiduajamiste tipphooajal, oli Clare võistelnud peaaegu iga päev, sageli neli-viis korda, ja mõnikord õhtusel võistlusel veel lisaks.

      Andmebaasist ilmnes, et juunist alates oli Clare osalenud neljasaja kahekümne üheksal võiduajamisel ja tulnud võitjaks kolmekümne seitsmel korral, kaasa arvatud tema elu viimane sõit möödunud reedel Lingfieldis Scusami seljas.

      Mida oli Clare õieti vastanud, kui ma temalt küsisin, kui sageli on ta hobust võitmast takistanud? Kolm-neli korda, või viis. Ja mida ta oma kirjas ütles? Ma ei tea, mis minuga viimaste kuude jooksul lahti on.

      Oletasin seega, et need kolm-neli või ka viis korda olid toimunud viimaste kuude jooksul. Muud ei jäänud üle, kui võtta kõik nelisada kakskümmend üheksa salvestust ette ja hakata neid järjest läbi vaatama, jättes vahele kolmkümmend seitse, mis ta võitis. See tegi kolmsada üheksakümmend kaks. Seadsin ennast mugavamalt stuudio tooli ja valmistusin pikaks istumiseks.

      Kuid kõigepealt vaatasin uuesti tema reedest sõitu Bangkok Flyeril, et endale täpselt mällu suruda, mida ma õieti otsin. Mida rohkem ma vaatasin, seda ilmsem kõik oli. Olin kindel, et mul ei teki raskusi samade võtete märkamisega teistes jooksudes. Ainus, mida tegelikult vaadata tuli, oli viimane kaheksandikmiil.

      Ühtlasi vaatasin järele, kes on Bangkok Flyeri treener. Nendest hobustest, keda ma regulaarselt jälgisin, teadsin ma tavaliselt

Скачать книгу