on vaja kolida.”
„Ma loodan, et see juhtub aastate pärast. Aga kui see päev käes on, küll me selle asja siis lahendame.”
„See on nii sinu moodi,” ütles Clare oma pika vasaku nimetissõrmega mu rinnakorvi poole osutades. „Ikka supsti pea liiva alla ja kogu lugu.”
„See ei ole aus,” ütlesin ma.
„On küll,” vastas ta võitlusvalmilt. „Sa lükkad alati kõik edasi. Sellepärast sa eladki ikka alles tolles koledas üürikorteris Edenbridge’is.”
„Kunagi see meeldis sulle,” viiksatasin ma.
„Meeldis, kui ma olin üheksateist, aga elu läheb edasi. Sa oleks pidanud endale juba ammu maja ostma. Sa teenid praegu küllalt hästi selle jaoks.”
Tal oli õigus. Tavaliselt tal oligi.
Meie road saabusid ja mõnda aega sõime vaikides.
„Kuidas su armueluga on?” küsis Clare viimaks.
„Pole sinu asi,” vastasin naerdes. „Ja sinu omaga?”
„Absoluutselt suurepärane. Mul on uus mees. Juba kolm kuud. Milline armastaja!” Ta muigas ja pahvatas siis naerma. Polnud kahtlust, see mees tegi ta õnnelikuks.
„Kes ta on?” küsisin ma ettepoole naaldudes.
„Nüüd ei ole see sinu asi,” ütles ta.
„No kuule, Clare. Kes ta on?”
„Ma ei ütle,” vastas ta tõsiselt ja vedas näpuga üle huulte, nagu tõmblukku kinni tõmmates. Siiski avas ta need sealsamas, et pista suhu tükike turska. „Kas sa ikka käid Sarah’ga?”
„Jah,” vastasin.
Clare vaatas oma taldrikut ja raputas pead.
„Ja mida sa sellega öelda tahad?” küsisin ma.
„Mark, sul on viimane aeg endale päris oma tüdruk otsida.”
„Tema ongi.”
„Ei ole. Sarah on ühe teise mehe naine.”
„Ta tegeleb selle probleemiga,” ütlesin ma ennastõigustavalt.
„Ta tegeleb selle probleemiga juba viis aastat. Millal sa ükskord taipad, et ta ei jäta Mitchelli maha? Ta ei saa seda endale lubada.”
„Anna talle aega.”
„Issand, Mark, kui nõrk sa oled. Tee ometi midagi. Ütle talle, et kas nüüd või mitte kunagi ja et sul on ootamisest kõrini. Sa raiskad oma elu ära.”
„Sina muidugi tead,” ütlesin ma. „Sest su enda armuelu pole just Mills & Booni romaanide stiilis kulgenud.” Clare oli käinud üsna paljude „kõlbmatute noorte meestega”, nagu mu isa neid üsnagi suuremeelselt nimetas, kusjuures nad kõik polnud isegi noored. „Lõppude lõpuks, mis õieti lahti on?”
„Ma juba ütlesin, pole sinu kuradi asi,” nähvas ta vastuseks ja varasem lõbusus oli tema häälest kadunud. „Aga vähemalt ma ei ela vale sees.”
„Või nii?”
„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta võitlusvalmilt.
„Ah, ei midagi.”
Sõime jälle natuke aega vaikides.
Miks me viimasel ajal muudkui tülitseme? Lastena olime nii lähedased, et meil ei olnud teineteise mõtete lugemiseks isegi tarvis kõnelda. Aga viimasel ajal oli meie kaksikutelepaatia kuidagi hajunud, vähemalt minu poolt vaadatuna. Murdsin pead, kas tema suudab endiselt mu mõtteid lugeda. Kui jah, siis loetu talle ilmselt ei meeldinud.
Ettekandja tuli taldrikuid ära viima.
„Soovite magustoitu?” küsis ta.
„Ei, ainult kohvi,” vastas Clare. „Musta.”
„Mulle palun ka.”
Ettekandja lahkus ja me istusime taas piinlikus vaikuses.
„Tegid Scusamiga võimsa sõidu,” ütlesin ma.
„Jah,” vastas Clare, silmad maas.
„Kas sa usud, et ta võib Guineasil võita?”
„Kahtlen. See Peter Williamsi täkk, Reading Glass, on kõva pähkel. Aga Scusi on muidugi tubli ja oleks väga lahe võita klassikasõidus esimese naisena.” Ta tõstis igatseva pilgu. „Ikkagi aasta aega.”
„Aga sa sõidad temaga?”
„Võib-olla,” vastas ta mõtlikult. „See sõltub Geoffist.” Scusamit treenis Geoffrey Grubb Newmarketis.
Kohv toodi lauale.
„Bangkok Flyerist on kahju,” ütlesin ma.
Clare ei öelnud sõnagi ja vahtis oma kohvitassi.
„On ju?” üritasin edasi.
„Ma unustasin, et sina oled kommentaator.”
„Nii et sa ei salga?” küsisin ma.
Vaikus.
„Miks, Clare?”
„See on keeruline.”
„Mis siin keerulist saab olla?” küsisin uskumatult. „Sa tegid lihtsalt sohki.”
„Ära räägi rumalusi,” vastas ta kiirelt üles vaadates. „Ma ei teinud mitte sohki, vaid ma ei võitnud.”
„Ära hakka juuksekarva lõhki ajama,” lõikasin vastu.
„Ohoo, kus tuli nüüd õudne isa välja.”
„Räägime tõsiselt.”
„Ei tea miks?”
„Sest see on tõsine asi,” ütlesin ma. „Sa võid litsentsist ilma jääda ja teenistusest koos sellega.”
„Ainult siis, kui keegi aru saab.”
„Mina sain.”
„Jah, aga mis sa selle teadmisega peale hakkad?”
Istusin ja vaatasin teda. Oleksin võinud kihla vedada, et ta teadis vastust.
„Mitte midagi. Aga kui sa seda veel teed, siis kindlasti märkab keegi teine.”
„Siiani ei ole keegi märganud.”
Vaatasin talle jahmunult otsa.
„Kas sa tahad öelda, et see ei olnud sul esimene kord?”
„Muidugi mitte,” vastas Clare naeratades.
„Clare!”
Naaberlauas
