et viimasel furlong’il andis ta ratsule tagantkätt kolm piitsahoopi, kuid otsekaamera pildilt võis näha, et tegelikult oli tegemist n-ö õhku tulistamisega või parimal juhul väga pinnapealsete nähvakatega, sest ta käsi aeglustus järsult vahetult enne piitsa kokkupuudet kehaga. Nagu Scusami seljas nii ka siin oli ta selja alla lasknud ja tema õlad liikusid korralikult, kuid väga vähe sellest jõudis käteni, ning õladki liikusid pigem üles-alla kui edasi-tagasi.
Kuid kõige kõnekam oli asjaolu, mis oli esimesena mu tähelepanu äratanud ja tema sõitu uurima sundinud. Clare’i keha liikumine oli ülepea vale. Selle asemel, et julgustada hobust sammu lisama, nagu Scusamil ratsutades, mõjus tema tegevus vastupidiselt. See oli võrreldav automootoriga, kus küttesegu ei plahvata mitte siis, kui kolb liigub alla, vaid siis, kui see liigub üles, nii et tagajärjeks on hoo pidurdumine ja mitte kiiruse suurenemine.
Nii olid lood Clare’i ratsutamisega, mille tagajärjel Sudoku Bangkok Flyeri hõlpsalt kinni püüdis ja temast möödus.
Kuid Clare oli siiski väga osav. See oli omamoodi kunsttükk – jätta mulje, nagu sõidaks ta kõike välja pannes, tehes tegelikult risti vastupidist.
Tõtt-öelda peitus ainus põhjus, miks ma midagi kahtlustama hakkasin, ühes mängus, mida me lastena ponide seljas ratsutades mängisime.
Me nimetasime seda sohitegemise mänguks. See seisnes poni pidurdamises nii, et väljast paistis, nagu kihutaks me iga hinna eest finiši poole. Me harjutasime seda päevade kaupa, nii et isegi meie eakas vanaonu ei saanud aru, mis toimub, kusjuures ta oli aastakümneid tegutsenud võiduajamiste ametnikuna kogu maal.
Keegi midagi ei pärinud, Lingfieldi ametnikud ei märganud järelikult midagi, samuti hipodroomi ajakirjanikud, sest kui ma pärast viiendat jooksu pressiruumist läbi astusin, ei esitanud keegi mulle ühtki ebameeldivat küsimust.
Mina üksi olin taibanud, et Clare mängis Bangkok Flyeril täiesti ilmselt sohitegemise mängu.
2
Jõudsin Haxted Milli õigeks ajaks, kella kaheksaks, ja valisin vaikse nurgalaua restorani sees, ehkki serveeriti veel ka piki Edeni jõge sirutuval terrassil. Päev võis septembri kohta küll ebaharilikult soe olla, kuid pärast päikese loojumist hakkas temperatuur kiiresti langema.
Kümme minutit pärast kaheksat laekus Clare kulunud teksades ja roosas polosärgis.
„Vabandust hilinemise pärast, Mark,” ütles ta ja võttis mu vastas istet.
„Pole lugu. Mida sa jood?”
„Mullivett.”
„Võid siia ka ööbima jääda, kui kangemat tahad.”
„Ei, aitäh,” vastas ta. „Ma pean õhtuks tagasi olema. Hommikul vaja tööle sõita, võiduajamised.”
„Newmarketis?”
Ta noogutas. „Mul on kolm ülesastumist, sealhulgas üks Cesarewitch Trialil.”
„Mina olen Newburys, nii et ma vaatan sind telekast.”
Ettekandja tõi menüüd ja ma tellisin suure pudeli gaseeritud vett.
„Ära lase ennast segada, kui tahad midagi krõbedamat võtta,” märkis Clare.
„Ma ei lasegi. Küllap ma toidu kõrvale võtan veini.”
Uurisime natuke aega vaikides menüüd.
„Kuidas emal-isal läheb?” pärisin ma.
„Ah, üsna jõledalt, nagu ikka. Nad on nii vanaks jäänud.”
Ettekandja naasis veega ja valas meie klaasid täis.
„Kas olete valmis tellima?” küsis ta.
„Ma võtan ainult tursa,” ütles Clare, „ilma juurikateta.”
„Salatit ei taha?” küsisin ma.
„Ei, pole vaja. Ma ei tohi homme kaaluda rohkem kui üheksakümmend kaheksa naela ja kolmteist untsi.”
„Vau. Seda pole palju.”
„Liiga kuradi vähe.”
„Mina võtan lihalõigu,” sõnasin ma kannatlikult ootavale ettekandjale. „Keskmiselt küpsetatud, aga ilma kartulita.” Vaevalt oleks ma saanud neid rahulikult süüa, kui Clare näljase näoga pealt vaatab. „Ja klaas punast bordood, palun.”
Ettekandja võttis menüüd ja lahkus.
„Tegelikult oli see esivanemate juures käik üsna masendav,” tähendas Clare.
„Miks nii?”
„Paps on kogu oma sära kaotanud ja mamps pole palju parem. Jumala eest, paps läheb iga päevaga aina pahuramaks.”
„Aga nagu sa ütlesid, nad on vanaks jäänud. Paps saab järgmisel kuul seitsekümmend kaheksa ja mamps on ainult paar aastat maas.”
Vanemad olid neljakümnendate keskel, kui meie ootamatult saabusime. Meil oli veel kolm õde-venda.
„Vanaksjäämine on ikka piin,” ütles Clare. „Mina otsustasin mitte vanaks saada.”
„Parem saada vanaks kui mitte saada.”
„Arvad?” kehitas Clare õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada, et ma ükskord ei saa enam ratsutada. Ma ei tahaks siis enam tundigi elada.”
„Lester Piggott oli ligi kuuskümmend, kui lõpetas.”
„Tjah, ma tean,” lausus Clare. „Ja Scobie Breasley oli viiskümmend kaks, kui võitis teist korda Derbyl. Ma vaatasin järele.”
Oh issand, mõtlesin ma, ta muretseb tõesti oma vanuse pärast, ise on alles kolmkümmend üks. Minu kogemus ütles, et niipea, kui džoki hakkab mõtlema erruminekule, ta üsna varsti seda teebki. Mõni rääkis, et ratsutab veel aastakest viis, kuid lõpetas juba viie kuu või viie nädala pärast, kui mitte varemgi.
Ettekandja tõi mu veiniklaasi ja pakkus meile leiba, millest me mõlemad ära ütlesime.
„Ja maja näeb ka üsna vana välja,” lisas Clare.
„No aga peabki ju nägema,” märkisin ma. Viilukivisse raiutud aastaarvu järgi otsustades oli maja valminud aastal 1607.
„Saad aru küll, mis ma mõtlen,” ütles ta. „See vajab väikest hella hoolitsuskuuri.”
„Aknaraamid üle värvida,” noogutasin nõustudes. „Aga paps on pisut liiga vana, et seda ise teha. Õieti pole tal endal väga vigagi, aga redelitel turnimine ei ole enam päris see, tema vanuses.”
„Minu meelest peaksid nad ära kolima,” lausus Clare otsustavalt. „Väiksemasse korterisse või vanadekodusse. Ma ütlesin neile seda.”
„Vean kihla, et rõõmuhõiskeid selle peale ei kostnud.”
„Ei kostnud,” nõustus ta. „Paps oli vihane, nagu tavaliselt. Aga nad peaks praktilisemad olema. See maja on liiga suur. Minu arvates peaks nad minema vanadekodusse
