otak õlal nagu ennegi. Seekord ei kulunud tal Üksildasse Torni jõudmiseks kaks, vaid kolm päeva, ning kui ta lõpuks põhjaneeme pritsmeid pilduva ja kohiseva mere kohal Torni silmas, oli ta puruväsinud. Tornis oli niisama pime, nagu ta mäletas, ja niisama külm, nagu ta mäletas, ning Kurremkarmerruk istus oma kõrgel toolil ja kirjutas nimesid üles. Ta heitis Gedile pilgu ja ütles teda tervitamata, otsekui Ged ei oleks vahepeal ära käinudki: „Mine magama; väsinud inimene on rumal. Homme võid Loojate tegude raamatu lahti teha ning sealt nimesid õppida.”
Talve lõpul läks Ged tagasi Suurde Majja. Seal sai ta nõiaks ning seekord võttis Arhimaag Gensher tema ustavustõotuse vastu. Sestpeale uuris ta kõrgemaid kunste ja nõiasõnu, läks pettekujutluste loomiselt edasi tõelise võlukunsti juurde ning õppis, mida tal oli vaja teada võlurisaua ärateenimiseks. Raskused loitsusõnade lausumisel kadusid kuude jooksul ning käteosavus tuli tagasi, ometi ei õppinud ta enam nii kergesti nagu enne, sest hirm oli talle pika ja ränga õppetunni andnud. Siiski ei toonud isegi töö suurte loomis- ja vormimisloitsudega, mis on kõigist loitsudest kõige ohtlikumad, kaasa mingeid halbu tagajärgi või ootamatusi. Ged hakkas mõnikord juba mõtlema, kas tema valla päästetud vari on nõrgaks jäänud või kuidagi maailmast põgenenud, sest see ei tulnud enam tema unenägudesse. Aga südamepõhjas teadis Ged, et see oli narr lootus.
Ged uuris Meistritelt ja iidsetest teadmisteraamatutest kõike, mis suutis, sääraste olendite kohta, nagu oli tema valla päästetud vari, aga ta ei saanud palju targemaks. Ühtegi niisugust olevust ei olnud kirjeldatud ega otseselt mainitud. Parimal juhul vihjati vanades raamatutes siin-seal nähtustele, mis võisid sarnaneda varielajaga. See ei olnud inimese hing ega ka Maa Vanade Vägede sünnitis, aga ometi näis tal nende vägedega mingi seos olevat. „Lohede loos”, mida Ged luges väga hoolikalt, oli lugu ühest ammusest loheisandast, kes oli sattunud mingi Vana Väe, kusagil põhjamaal asuva rääkiva kivi võimusesse. „Kivi käsul,” oli raamatus kirjutatud, „lausus ta sõnad surnud inimese hinge kutsumiseks manalast, aga Kivi tahe moonutas tema loitsu ning koos hingega tuli veel midagi, mida ei olnud kutsutud, ning see õgis tema sisemuse ja kõndis tema kujul ringi, hävitades inimesi.” Aga raamatus ei olnud öeldud, mis see oli, ega jutustatud ka lugu lõpuni. Ja Meistrid ei teadnud, kust säärane vari võis tulla – eitusest, oli Arhimaag öelnud; maailma valelt poolelt, ütles Muutmismeister; ja Kutsumismeister ütles: „Ma ei tea.” Kutsuja oli tihti haiguse ajal Gedi juures istunud. Ta oli morn ja tõsine nagu ikka, aga Ged tajus tema kaastunnet ja armastas teda. „Ma ei tea; tean ainult üht: sellise asja sai välja kutsuda ainult suur vägi ning võib-olla ainult üks vägi, ainult üks hääl – sinu hääl. Aga mida see omakorda tähendab, ma ei tea. Sina saad seda teada. Sa pead teada saama või surema ning võib juhtuda surmast hullematki…” Ta rääkis vaikselt ja tema Gedile suunatud pilk oli sünge. „Poisipõlves mõtlesid sa, et maag on see, kes võib kõike teha. Nii mõtlesin ka mina kunagi. Nii mõtlesime me kõik. Aga õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema…”
Kui Ged kaheksateistkümneaastaseks sai, saatis Arhimaag ta Vormimismeistri juurde õppima. Sellest, mida õpitakse Immanentses Hiies, mujal palju ei räägita. Öeldakse, et seal ei loitsita, aga ometi on see paik ise tervenisti üks loits. Mõnikord nähakse selle Hiie puid, mõnikord mitte, ning need ei asu alati Roke saare samas osas ega samal kohal. Öeldakse, et Hiie puud on ise targad. Öeldakse, et Vormimismeister õpib oma ülimat võlukunsti just selles Hiies, ning kui puud kunagi peaksid surema, sureks ka tema tarkus, ning siis tõuseks vesi ja uputaks Meremaa saared, mille Segoy ennemuistsel ajal sügavustest tõstis, kõik maad, kus elavad inimesed ja lohed.
Aga need kõik on kuuldused; võlurid sellest ei räägi.
Kuud möödusid ning lõpuks pöördus Ged ühel kevadpäeval tagasi Suurde Majja, ilma et tal olnuks aimugi, mida tal veel teha kästakse. Uksel, mille juurest läheb rada üle väljade Roke künka juurde, ootas teda keegi vanamees. Ged ei tundnud teda alguses ära, kuid mälu pingutades meenus talle mees, kes oli ta viis aastat tagasi saabumispäeval kooli sisse lasknud.
Vanamees naeratas, tervitas teda nimepidi ja küsis: „Kas sa tead, kes ma olen?”
Ged oli juba varem mõelnud, miks räägiti alati Roke Üheksast Meistrist, kuigi tema teadis ainult kaheksat: Tuulemeister, Käemeister, Taimemeister, Laulumeister, Muutmismeister, Kutsumismeister, Nimemeister ja Vormimismeister. Näis, et inimesed pidasid Arhimaagi üheksandaks meistriks. Kui aga valiti uut Arhimaagi, kogunesid teda valima üheksa meistrit.
„Minu arvates oled sa Meisteruksehoidja,” ütles Ged.
„Olengi. Ged, sa said õiguse Rokele tulla, lausudes oma nime. Nüüd võid sa minu nime lausumisega taas vabaduse võita.” Nõnda sõnas vana mees naeratades ja jäi ootama. Ged seisis tummalt.
Ta teadis muidugi tuhandeid võtteid, oskusi ja vahendeid asjade ja inimeste nimede väljauurimiseks; see oskus kuulus Rokel õpitu hulka, sest ilma selleta poleks võlukunstiga midagi kasulikku korda saadetud. Aga maagi ja meistri nime teadasaamine oli midagi muud. Maagi nimi on paremini peidetud kui heeringas meres, kiivamalt valvatud kui lohekoobas. Piilumisloitsule vastatakse tugevama loitsuga, kavalamad võtted ei anna tulemusi, riukalised küsimused tõrjutakse riukaliselt eemale ning jõud pööratakse selle kasutaja enda vastu.
„Su uks on kitsas, Meister,” ütles Ged lõpuks. „Ma pean vist väljas niidul istuma ja paastuma, kuni jään nii kõhnaks, et saan sisse lipsata.”
„Istu, kaua soovid,” vastas Uksehoidja naeratades.
Ged läkski natuke eemale, istus Thwilburni kaldale lepa alla ning laskis otakil jões hullata ja kaldamudas krabisid jahtida. Päike loojus hilja ja heledana, sest kevad oli juba täies jõus. Suure Maja akendes hiilgasid laternatuled ja virvavalgus ning pimedus valgus künkajalamile Thwili linna tänavatele. Öökullid huikasid katuste kohal ning nahkhiired vilksatasid jõe kohal hämaruses, Ged aga istus ikka veel ja mõtles, kuidas tal õnnestuks küll Uksehoidja nime teada saada – kas jõuga, riugastega või võlukunstiga. Mida enam ta mõtles, seda võimatumaks ta pidas, et viie aasta jooksul Rokel õpitud nõiatrikkide seas võiks olla see, millega ta sääraselt maagilt nii suure saladuse teada oleks saanud.
Ta heitis niidule pikali ja magas tähtede all, otak taskus. Kui päike oli tõusnud, läks ta ikka veel paastudes Maja ukse juurde ja koputas. Uksehoidja tegi lahti.
„Meister,” ütles Ged, „ma ei saa sinu nime sinult võtta, sest ma ei ole piisavalt tugev, ma ei saa sinu nime sinult ka välja meelitada, sest ma pole küllalt tark. Seetõttu olen ma valmis siia jääma ning õppima või teenima või mida sa iganes tahad, kui sa just juhtumisi ühele mu küsimusele ei vasta.”
„Küsi.”
„Mis su nimi on?”
Uksehoidja naeratas, ütles oma nime ning Ged astus nime korrates viimast korda Majja.
Kui ta sealt jälle lahkus, oli tal seljas raske tumesinine mantel, kingitus Alam-Torningi maakonnalt, kuhu ta teele asus, sest seal vajati võlurit. Tal oli ka tema enda pikkune pronksotsaga jugapuust sau. Uksehoidja tegi talle lahti Suure Maja sarvest ja vandlist tagaukse, jättis temaga hüvasti ning Ged läks mööda Thwili tänavaid laevale, mis teda hommikusel sätendaval merel ootas.
5. Pendori lohe
Rokest läänes, kahe suure maa Hoski ja Ensmeri vahel asuvad hulgakesi koos Üheksakümmend Saart. Rokele kõige lähem on Serd, kõige kaugem Seppish, mis on juba peaaegu Pelnishi meres, ning polegi kunagi päris selgeks saadud, kas neid on tõesti üheksakümmend, sest kui lugeda ainult mageveeallikatega saari, võib saada kokku seitsekümmend, kui aga lugeda kokku iga kari,
