nägi tema liigutust, mõistis selle tähendust ning karjatas ahastavalt. Pechvarry kummardus alla tema juurde ning ütles: „Isand Raudkull päästab ta, naine! Ära nuta! Raudkull on nüüd siin. Tema suudab meie poja päästa.”
Kuuldes ema halamist ja nähes Pechvarry suurt usku endasse, mõistis Ged, et tal ei ole võimalik neile pettumust valmistada. Ta ei usaldanud oma arvamust ning mõtles, et kui palavikku saaks alandada, oleks last võib-olla võimalik päästa. Ta lausus: „Pechvarry, ma teen, mida ma suudan.”
Ta pesi väikest poissi jaheda vihmaveega, mis toodi värskena õuest, ning alustas palaviku peatamise loitsu. Loits ei mõjunud ega moodustanud tervikut ning äkitselt tundus Gedile, et laps sureb tema süles.
Ged koondas otsekohe ja endale mõtlemata kogu oma väe ning saatis oma hinge lapse hingele järele, et see koju tagasi tuua. Ta hõikas lapse nime: „Ioeth!” Arvates, et tema sisekuulmine tabas nõrga vastuse, läks ta edasi ja hõikas uuesti. Siis nägi ta väikest poissi kaugel eespool tumedast nõlvakust, mingi suure künka nõlvast kiiresti alla jooksmas. Polnud kuulda ühtki häält. Künka kohal säravaid tähti ei olnud ta silmad kunagi enne näinud. Ometi teadis ta tähtkujude nimesid: Viljavihk, Uks, Pöörduja, Puu. Need olid tähed, mis ei looju kunagi ning mida ei pane iialgi kahvatuma köitev päev. Ta oli sureva lapse kannul liiga kaugele läinud.
Seda mõistes leidis ta end üksi tumedalt künkanõlvalt. Tagasiteele asumine oli raske, ränkraske.
Ta keeras aeglaselt ringi. Aeglaselt astus ta ühe jalaga sammu künkanõlvast üles, seejärel tõstis ta teise jala. Ta liikus sammhaaval, sundides end iga sammu astuma. Ja iga järgmine samm oli eelmisest raskem.
Tähed ei liikunud. Kuival järsul nõlvakul ei olnud tuuleõhkugi. Tema üksi liikus aeglaselt mäkke ronides hiiglaslikus pimeduseriigis. Ta jõudis mäetippu ning nägi seal madalat kiviaeda. Aga teisel pool aeda seisis tema vastas vari.
Varjul ei olnud inimese ega elaja kuju. See oli vormitu ja vaevumärgatav, kuid sosistas talle midagi, kuigi selles sosinas polnud sõnu, ning sirutus tema poole. Ja vari seisis elavate poolel, Ged aga surnute poolel.
Gedil tuli valida, kas minna mäest alla surnute kõrbemaadele ja hämaratesse linnadesse või astuda üle aia tagasi ellu, kus teda ootas see vormitu kurjus.
Ged hoidis hingesaua pihus ning tõstis selle kõrgele. Selle liigutusega voolas temasse jõud. Kui ta hakkas üle madala kiviaia otse varju peale hüppama, lõi sau äkitselt heledalt särama ja täitis selle hämara paiga pimestava valgusega. Ged hüppas, tundis, et kukub, ja siis ei näinud ta enam midagi.
Pechvarry, tema naine ja nõid nägid aga järgmist: noor võlur vakatas keset loitsu ja hoidis last natuke aega liikumatult süles. Siis asetas ta väikese Ioethi hellalt õlgmadratsile, tõusis püsti ja seisis vaikides, sau käes. Äkitselt tõstis ta saua kõrgele ning see lõi valges tules leegitsema, otsekui oleks ta välgunoolt oma haardes hoidnud, ning kõik onnis leiduvad esemed joonistusid selle hetkelise lõõsa paistel kummaliselt ja selgelt välja. Kui nende silmad ei olnud enam pimestatud, nägid nad, et noormees lebas kummuli muldpõrandal õlgmadratsi kõrval ja madratsil lamas surnud laps.
Pechvarryle näis, et ka võlur on surnud. Tema naine nuttis ning ta ise oli täielikus segaduses. Lausuja oli aga kuulnud ühtteist võlukunstist ja sellest, milliseid radu võib tõeline võlur käia, ning ta kandis hoolt, et külma ja elutuna lebavat Gedi ei peetaks surnuks, vaid koheldaks kui haiget või transis inimest. Ged viidi koju ning üks vana naine jäeti vaatama, kas tema unele järgneb ärkamine või on ta uinunud igaveseks.
Väike otak peitis enese maja sarikate vahele nagu ikka võõraste inimeste tulekul. Ta jäi sinna ootama, vihm aga rabistas vastu seinu, tuli hakkas hääbuma ja aeglaselt kulgev öö uinutas vana naise koldeaugu kõrval tukkuma. Siis ronis otak alla ja tuli kangena ja liikumatuna voodis lebava Gedi juurde Loomake lakkus oma kuiva lehepruuni keelega kaua ja kannatlikult peremehe käsi ja randmeid. Ta kükitas Gedi pea juures ja lakkus mehe oimukohta, armilist põske ja limpsas hellalt tema suletud silmi. Ja selle õrna puudutuse mõjul hakkas Ged aeglaselt virguma. Ta ärkas ega teadnud, kus ta oli olnud või kus ta oli, või mida kujutas endast teda ümbritsev hallikas kuma, mis oli maailma naasev koiduvalgus. Siis tõmbus otak tema õla juures kerra nagu ikka ja jäi magama.
Kui Ged hiljem selle öö peale mõtles, siis mõistis ta, et kui keegi ei oleks teda sellel hinge ekslemise ajal puudutanud, kui keegi ei oleks teda mingil moel tagasi kutsunud, oleks ta võinudki olla kadunud hing. Tegemist oli ainult tumma looma vaistliku tarkusega, mis sunnib teda viga saanud kaaslast kergenduse toomiseks lakkuma, kuid Ged nägi selles tarkuses midagi oma väega võrreldavat, midagi, mis ulatus niisama sügavale nagu võlukunst. Sellest ajast peale uskus ta, et tark on see inimene, kes ei pea end kunagi teistest elusolenditest eraldi seisvaks, olgu neil siis kõnevõime või ei, ning hiljem püüdis ta kaua õppida vaikivate loomade silmist, lindude lennust ning puude laiadest aeglastest liigutustest nii palju kui suutis.
Ta oli nüüd esimest korda viga saamata surnuriiki läinud ja sealt tagasi tulnud, ning see on elavast peast jõukohane ainult võlurile, aga selle käigu juures riskib isegi kõige suurem maag. Aga ta oli tulnud tagasi hirmu ja kurbuse juurde. Kurbust tundis ta oma sõbra Pechvarry pärast, hirmu iseenda pärast. Ta teadis nüüd, miks Arhimaag oli kartnud teda teele saata ning mis oli tumestanud ja varjutanud isegi maagi pilku tema tuleviku nägemisel. Sest see oli pimedus ise, mis oli teda oodanud, nimetu olevus, mis ei kuulunud maailma, vari, mille ta oli valla päästnud või loonud.
Vaimuvallas, surma ja elu lahutaval piiril oli see teda nende pikkade aastate vältel oodanud. Seal lõpuks oli vari ta leidnud. Nüüd oli vari tal jälil, püüdis talle lähemale pääseda, võtta endale tema jõu, imeda endasse tema elu ja rüütada end tema ihuga.
Varsti pärast seda nägi ta unes mingit karu moodi kogu, millel ei olnud pead ega nägu. Talle tundus, et see kobas ust otsides maja seinu. Midagi säärast ei olnud ta unes näinud sellest ajast saadik, kui varju tekitatud haavad olid paranenud, ärgates tundis ta nõrkust, tal oli külm ning armid näol ja õlal tõmblesid ja tuikasid.
Nüüd saabusid halvad ajad. Kui ta varju unes nägi või ka kõigest sellele mõtles, tundis ta alati ühesugust külma hirmu: mõistus ja vägi jätsid ta maha ning ta tundis end rumala ja eksinuna. Tema argus ajas teda marru, aga sellest ei olnud mingit kasu. Ta otsis kaitset, aga kaitset ei olnud; varjul ei olnud ihu, see polnud elus, kuid see polnud ka hing, sel ei olnud nime ega olemust peale selle, mille Ged ise oli talle andnud – hirmsa, päikesepaistelise maailma seadustele allutamatu võimu. Ged teadis ainult seda, et varju tõmbas tema poole ning tema looduna püüdis see tema kaudu oma tahtmist maksma panna. Ta ei teadnud aga seda, mis kujul vari tuleb, sest sel ei olnud veel reaalset kuju, ega ka seda, kuidas või millal see tuleb.
Ta seadis oma maja ja saare ümber kõik nõidusetõkked mis vähegi võimalik. Sääraseid loitsuseinu tuleb pidevalt uuendada ning Ged mõistis peagi, et kui ta kulutab kogu oma jõu nende kaitsetõkete peale, ei ole saarlastel temast mingit kasu. Mida sai ta teha kahe vaenlase vahel, kui lohe oleks Pendorilt siia lennanud?
Ta nägi jälle und, aga seekord oli vari unenäos majja sisse pääsenud, kükitas ukse kõrval, sirutus pimeduses tema poole ja sosistas sõnu, millest Ged aru ei saanud. Ta ärkas õudustundega ning saatis õhku virvavalguse, mis valgustas majakese kõiki nurki, kuni ta enam kusagil ühtki varju ei silmanud. Siis pani ta puid koldeaugus miilavatele sütele ning istus tule paistel, kuulas, kuidas sügistuul rookatust näperdas ja kõrgemal suurte raagus puude võrades vingus, ning mõtles kaua. Tema südames oli ärganud vana viha. Ta ei kavatsenud taluda seda abitut ootamist, seda väikesel saarel istumist ja kasutute luku- ja valveloitsude pomisemist. Ometi ei saanud ta lihtsalt lõksust pageda: see oleks tähendanud saareelanike petmist ja nende jätmist kaitsetuna lähedal asuva lohe meelevalda. Jäi üle ainult üks võimalus.
