Gedi ning kosuda isegi selsamal hetkel Gedi nõrkusest, ebakindlusest ja hirmust.
Seda polnud võimalik taluda. Ta pidi usaldama juhust ning pagema sinna, kuhu juhus teda viis. Esimese külma hahetusega tõusis ta üles ning kiirustas tahmuvate tähtede all Serdi sadamakaile, olles otsustanud minna esimesele lahkuvale laevale, kus teda kaasa võtma nõustutakse. Ühele galeerile laaditi turbiõli, laev pidi päikesetõusul Havnori Suursadamasse sõitma. Ged palus laevaülemat, et see ta kaasa võtaks. Võlurisau on enamasti alati laevadel isikutunnistuseks ja tasuks. Ta võeti meelsasti pardale ning tunni aja pärast asus laev teele. Gedi tuju paranes, kui nelikümmend pikka aeru esimest korda kerkisid, ning trummi rütmilised helid kõlasid tema kõrvus julgustavalt.
Ometi ei teadnud ta, mida ta Havnoris peale hakkab või kuhu ta sealt põgeneb. Põhi ei olnud halvem kui mõni teine ilmakaar. Ta oli ka ise põhjast pärit, võib-olla leiab ta mingi laeva, mis teda Havnorist Gontile viib, ning seal saab ta võib-olla uuesti Ogioniga kokku. Võib-olla aga leiab ta hoopis laeva, mis sõidab kaugele Rajale, nii kaugele, et vari kaotab ta käest ning loobub teda taga ajamast. Peale niisuguste ähmaste ideede ei olnud tema peas mingit plaani ning ta ei osanud valida ühtki teed, mida mööda minna. Ta pidi ainult põgenema…
Need nelikümmend aeru kandsid laeva sada viiskümmend miili üle talvise mere, enne kui teise päeva päikeseloojak kätte jõudis. Laev randus Hoski saare idakaldal, sest Sisemere kaubagaleerid hoiavad ranna lähedale ja sõidavad võimaluse korral ööseks sadamasse. Et väljas oli veel valge, läks Ged kaldale ning hulkus sihitult ja mõttessevajunult mööda sadamalinna järske tänavaid.
Orrimy on vana, tugevast kivist ja tellisest ehitatud linn, nida ümbritsev müür pidi Hoski saare sisemaa seadusetute lääniisandate eest kaitsma; kaubalaod dokkides meenutavad kantse, kaupmeeste tornidega majad on kallaletungi puhuks kindlustatud. Ometi näisid need raskepärased häärberid tänavatel hulkuvale Gedile läbipaistvana otsekui loor, mille taga asus tühi pimedus, ning temast mööduvad, oma asju ajavad inimesed ei tundunud talle reaalsete olenditena, vaid üksnes hääletute varjudena. Päikeseloojakul läks Ged tagasi sadamakaile ning isegi seal, päevalõpu tuules ja voogavas punases valguses paistsid meri ja maa talle ühtviisi ähmaste ja vaiksetena.
„Kuhu tee viib, võluriisand?”
Keegi hõikas teda äkitselt selja tagant. Ringi pöördudes nägi Ged hallide rõivastega meest, kellel oli käes raske sau, mis polnud aga võlurisau. Kapuuts varjas võõra nägu punase valguse eest, aga Ged tundis, kuidas nähtamatute silmade pilk tema pilguga kohtus. Ta astus võpatades tagasi ning tõstis oma jugapuusaua enda ja võõra vahele.
Mees küsis leebelt: „Mida sa kardad?”
„Seda, mis minu järel käib.”
„Ja siis? Mina ju ei ole sinu vari.”
Ged seisis vaikides. Ta teadis, et oli see mees kes ta oli, see, keda Ged kartis, ta tõesti ei olnud; ta ei olnud vari, vaim ega gebbeth. Keset kuiva vaikust ja maailmale laskunud varje oli mees isegi hääle ja mingi reaalsuse säilitanud. Võõras heitis nüüd kapuutsi peast. Tal oli kummaline kipras kiilaspea ning kortsuline nägu. Kuigi seda ei oleks saanud tema hääle põhjal öelda, paistis ta olevat vana mees.
„Ma ei tunne sind,” ütles halli mantliga mees, „ometi arvan, et me ei kohtunud juhuslikult. Kuulsin kunagi üht lugu noorest armilisest mehest, kes võitis endale pimeduse abil suured valdused, isegi kuningavõimu. Ma ei tea, kas see on sinu lugu. Üht ma sulle aga ütlen: kui sa vajad mõõka varjudega võitlemiseks, siis mine Terrenoni hoovi. Jugapuusauast sulle ei piisa.”
Ged kuulas ning tema mõtteis segunesid lootus ja umbusk. Võluvõimetega inimene veendub peagi, et vähesed kohtumised tema elus on juhuslikud, toogu need siis head või halba.
„Millisel maal asub Terrenoni hoov?”
„Osskilis.”
Seda nime kuuldes nägi Ged hetkeks mingi mälutriki tõttu rohelisel rohul musta kaarnat, kes kõõritas teda lihvitud kiviga sarnaneva silmaga ja ütles midagi, kuid sõnad olid tal meelest läinud.
„Sellel maal on pisut pahaendeline kuulsus,” lausus Ged, silmitsedes ikka veel meest hallis ning püüdes otsusele jõuda, mis inimene see on. Miski tema käitumises laskis aimata nõida, isegi võlurit, kuid julgest esinemisest hoolimata jättis ta veidralt löödud mehe mulje, otsekui olnuks ta haige või kellegi vang või ori.
„Sa oled pärit Rokelt,” vastas mees. „Roke võlurid nimetavad igasugust nende võlukunstist erinevat võlukunsti pahaendeliseks.”
„Kes sa ise oled?”
„Rännumees, ühe Osskili kaupmehe esindaja; olen siin asja pärast,” ütles halli mantliga mees. Kui Ged enam rohkem ei pärinud, soovis ta noormehele rahulikult head ööd ning hakkas mööda kitsast astangulist tänavat üles minema.
Ged ei suutnud otsustada, kas hoolida sellest endest või ei, ning vaatas põhjakaarde. Punane valgus hääbus kiiresti nii mäekülgedel kui ka tuulisel merel. Saabus tihe hämarus ning hämaruse kannul tuli öö.
Äkilise otsuse ajel läks Ged kiiresti mööda sadamasilda kaluri juurde, kes parajasti oma paati võrke lappas, ning hõikas: „Kas sa tead siin sadamas mõnda laeva, mis läheb põhja poole, Semelisse või Enladesesse?”
„See Osskili pikklaev seal teeb võib-olla Enladeses peatuse.”
Ikka veel kiirustades läks Ged suure laeva juurde, millele kalur oli osutanud – see oli kuuekümne aeruga pikklaev, sale nagu madu, tema kõrget kumerat käila ehtisid nikerdused ja panustatud lotomerikarbi kettad, aeruaukude katted olid värvitud punaseks ning kõigile oli musta värviga visandatud Sifli ruun. Laev nägi välja sünge ja kiire, see oli mereleminekuks valmis ning kogu meeskond oli pardal. Ged otsis üles laevaülema ja palus, et see ta laevaga Osskili viiks.
„Kas sa maksta saad?”
„Ma oskan pisut tuult mõjutada.”
„Ma olen ise ilmategija. Kas sul midagi anda ei ole? Raha?”
Alam-Torningi saarlased olid tasunud Gedile oma taskukohaselt vandlitükkidega, mida Saarestiku kaupmehed kasutasid ning Ged oli võtnud ainult kümme tükki, kuigi talle taheti anda rohkem. Ta pakkus neid nüüd Osskili laevaülemale, kuid see raputas pead. „Meie ei kasuta neid vahetusühikutena. Kui sul pole millegagi maksta, ei ole mul pardal sinu jaoks ruumi.”
„Kas sul käsi on vaja? Ma olen galeeril sõudnud.”
„Jaa, meil on kaks meest puudu. Otsi endale siis pink,” ütles laevaülem ega pööranud talle enam tähelepanu.
Ged pani saua ja raamatukoti pingi alla ning temast sai kümneks kibekülmaks talvepäevaks selle põhjamaise laeva sõudja. Nad lahkusid Orrimyst päevatõusul ning sel päeval mõtles Ged, et ta ei suuda oma tööga toime tulla. Tema vasak käsi oli vanadest õlahaavadest pisut vigane ning Alam-Torningi ümbruse väinades sõudmisest hoolimata ei olnud ta valmis pika galeeriaeru halastamatuks ja kestvaks tõmbamiseks trummipõrina rütmis. Üks vahetus aerudel kestis kaks-kolm tundi, siis asusid pinkidele teised mehed, kuid tundus, et puhkepausi ajal jõudsid lihased üksnes kangeks jääda, ning siis tuli aer taas kätte võtta. Teine päev oli veelgi hullem, kuid pärast seda karastas töö teda ning ta sai päris kenasti hakkama.
Selle laeva pardal ei olnud säärast seltsimehelikkust, nagu ta oli kogenud Varju pardal oma esimesel reisil Rokele. Andradese ja Gonti laevade meeskonnaliikmed on partnerid, kes töötavad ühise kasu nimel, Osskili kaupmehed aga kasutavad
