küll varjatult või tõe ka hoopis enda teada jätta, aga kui ta midagi ütleb, siis nii see ka tõesti on. Sest selles seisnebki tema kunst. Seepärast jäid inimesed imestunult uskuma, et neil ei pruugi enam hirmu tunda, ja siis valdas neid rõõm. Nad tunglesid noore võluri ümber ja palusid, et ta oma loo uuesti räägiks. Inimesi tuli juurde ja ka nemad palusid, et ta veel kord räägiks. Kui öö saabus, ei olnud tal enam vaja rääkida. Teised jutustasid tema eest ja paremini. Juba olid külalaulikud tema loo ühe vana viisiga kokku sobitanud ja laulsid „Raudkulli laulu”. Lõkked ei põlenud ainult Alam-Torningi saartel, vaid ka lõuna- ja idapoolsetes valdades. Kalamehed hõikasid uudist paadist paati, see levis saarelt saarele: „Kurjus on tagasi tõrjutud, lohed ei tule kunagi Pendorist kaugemale!”
Sel ööl, sel ühel ööl tundis Ged rõõmu. Ükski vari ei pääsenud talle ligi nende säravate tänutulede paistel, mis põlesid igal künkal ja rannal, see ei pääsenud läbi teda ümbritsevate naervate tantsijate ringidest, kes laulsid talle kiidulaulu ja vehkisid tuulises sügisöös tõrvikutega, nii et üürikesed tihedad sädemepahvakud tuulepuhangus edasi kandusid.
Järgmisel päeval sai Ged kokku Pechvarryga, kes ütles: „Ma ei teadnud, et sa oled nii võimas, kõrgeauline isand.” Tema hääles kõlas hirm, sest ta oli söandanud Gediga sõbraks saada, kuid selles oli ka etteheidet. Kuigi Ged oli surmanud lohesid, ei olnud ta päästnud väikest last. Pärast seda tundis Ged uue jõuga seda rahutust ja kärsitust, mis oli ajanud teda Pendorile ning sundis nüüd Alam-Torningist lahkuma. Ja kuigi vallarahvas oleks hoidnud teda seal rõõmuga kogu tema ülejäänud elu, kiitnud teda ja kiidelnud temaga, lahkus ta järgmisel päeval majast mäekünkal, kaasas üksnes raamatud, sau ja õlal istuv otak.
Ta sõitis minema paari noore Alam-Torningi kaluri paadiga, kes tahtsid, et neil oleks see au olla tema paadimeesteks. Kui nad sõudsid kõikvõimalike paatide vahel, mida on täis Üheksakümne Saare idaväinad, vee kohale nõjatuvate majade akende ja rõdude all, mööda Neshi sadamasildadest, Dromgani vihmastest karjamaadest ja Geathi lehkavatest õliladudest, käis kuuldus tema kangelastegudest kõikjal tema ees. Kui ta möödus, vilistasid inimesed „Raudkulli laulu”, võistlesid öömaja pakkumises ja palvetes, et ta lohedest räägiks. Kui ta lõpuks Serdi jõudis ja palus, et ühe paadi ülem teda Rokele viiks, kummardas mees ja ütles: „See on mulle privileeg, kõrgeauline võlur, ja au minu laevale!”
Nii keeras Ged Üheksakümnele Saarele selja, aga juba siis, kui laev Serdi sisesadamast välja sõitis ja purje heiskas, hakkas idast puhuma tugev vastutuul. See oli imelik, sest talvine taevas oli selge ning hommikul oli tõotanud tulla pehme ilm. Serdilt Rokele oli ainult kolmkümmend miili ning nad purjetasid edasi ja jätkasid purjetamist ka siis, kui tuul veelgi tugevnes. Väikesel laeval, nagu enamikul Sisemere kaubalaevadel, oli kõrge fokkpuri ja ahtripuri, mida sai keerata nii, et need vastutuult püüdsid, ning laevaülem oli osav meremees ja oma vilumuse üle uhke. Nii rühkisid nad kord põhja, kord lõunasse löövides ida poole. Tuul kandis endaga pilvi ja vihma, puhus iilidena ning muutis nii tihti suunda, et valitses tõsine purje ümberpöördumise oht. „Isand Raudkull,” ütles laevaülem noorele mehele, kes seisis tema kõrval aukohal laeva ahtris, kuigi oli väga raske säilitada väärikust tuules ja vihmas, mis tegi nende mantlid armetult läbimärjaks. „Isand Raudkull, kas sa võiksid äkki sellele tuulele mõne sõna öelda?”
„Kui kaugele jääb Roke?”
„Üle poole on sõidetud. Viimase tunni jooksul pole me aga üldse edasi läinud.”
Ged rääkis tuulega, see rauges pisut ning mõnda aega liikusid nad üsna jõudsalt edasi. Ent siis kihutasid lõunast vingudes tormi-iilid ning tõukasid neid tagasi läände. Pilved rebenesid ja kobrutasid taevas ning laevaülem möirgas raevukalt: „See neetud torm lõõtsub igast suunast korraga! Ainult võlutuul viib meid sellest ilmast läbi, isand.”
Gedi nägu tõmbus tusaseks, aga laev ja selle meeskond olid tema pärast ohtu sattunud ning ta loitsis purjedesse võlutuule. Laev hakkas kohe otse idasuunas laineid lõikama ning ülema nägu läks uuesti rõõmsaks. Aga kuigi Ged hoidis loitsu jõus, hakkas võlutuul tasapisi raugema ja nõrgenes, kuni laev näis hetkeks, puri longus, keset kogu seda tormi- ja vihmamöllu lainetel paigal seisvat. Siis keeras poom end raksatusega ringi ning laev halssis ja kargas põhja poole nagu ehmunud kass.
Ged kahmas pillerist kinni, sest laev oli peaaegu küljeli, ning hüüdis: „Keera tagasi Serdile, ülem!”
Ülem vandus ja karjus, et ta ei keera. „Mul on võlur pardal, ma olen kaubalaevastiku parim meremees ning see on kõige käepärasem laev, millega ma olen kunagi purjetanud – ja ma pean tagasi keerama?”
Siis haaras ka tema pardal püsimiseks ahtripostist kinni, sest laev pöördus taas, otsekui oleks selle kiil tuulepöörisesse sattunud, ning Ged ütles laevaülemale: „Jäta mind Serdile ja purjeta, kuhu tahad. See tuul ei puhu vastu mitte sinu laevale, vaid mulle.”
„Sinule, Roke võlurile?”
„Kas sa ei ole kunagi kuulnud Roke tuulest?”
„Oo jaa, see hoiab igasuguse kurja Tarkade Saarest eemal, aga mis pistmist on sel sinuga, Lohetaltsutaja?”
„See on minu ja minu varju vaheline küsimus,” vastas Ged lühidalt võluri kombel ega rääkinud enam rohkem, kui nad püsiva tuulega selgineva taeva all kiiresti üle mere tagasi Serdile purjetasid.
Kui ta Serdi sadamakailt üles linna läks, oli tema süda raske ja hirmul. Talve lähenedes läksid päevad lühemaks ja videvik saabus kiiresti. Videvikus muutus Ged alati rahutumaks ning nüüd näis oht varitsevat teda igal tänavanurgal, ta pidi jälgima, et ta kogu aeg tagasi vaadates ei kontrolliks, kas miski talle järgneb. Ta läks Serdi Meremajja, kus rändurid ja kaupmehed valla kulul tublit toitu sõid ning pikas sarikaaluses ruumis magada võisid – nii külalislahked olid Sisemere õitsvad saared.
Ged jättis natuke liha järele, meelitas hiljem koldeaugu juures istudes otaki välja oma kapuutsist, kus see oli end kogu päeva peitnud, ning pakkus loomakesele süüa, silitas teda ja sosistas talle: „Hoeg, hoeg, pisikene vaikija…” Aga loomake ei söönud ja ronis tema taskusse peitu. Otaki käitumise järgi, oma tuikava rahutuse järgi ning sellest, milline nägi välja pimedus suure ruumi nurkades, mõistis Ged, et vari ei ole temast kuigi kaugel.
Siin ei tundnud teda keegi, siin peatusid teistelt saartelt tulnud rändurid, kes ei olnud „Raudkulli laulu” kuulnud. Keegi ei teinud temaga juttu. Ta valis endale lõpuks õlgmadratsi ja heitis pikali, kuid lebas kogu öö keset katusealuses magavaid võõraid lahtiste silmadega. Terve öö püüdis ta valida oma teed, otsustada, kuhu ta peaks minema, mida tegema, aga igat valikut, igat plaani tõkestas hukatuse eelaimus. Vari lõikas läbi iga tee, mida mööda ta minna oleks võinud. Ainult Roke oli varjust vaba, kuid Rokele ta minna ei saanud, sest seda ei lubanud vägevad, iidsed loitsud, mis olid nõnda põimitud, et maagiline saar väljaspool hädaohtu püsiks. See, et Roke tuul oli tema vastu tõusnud, tõestas veel kord, et teda taga ajav vari pidi nüüd väga lähedal olema.
See vari oli kehatu, pime päikesevalguses – valguseta, ruumita ja ajata maailma sünnitis. See pidi otsima teda kobamisi päikesevalguse maailma päevades ja mööda selle meresid ning võis võtta nähtava kuju üksnes unenäos ja pimeduses. Sel ei olnud veel ainet ega olemust, millele päikesevalgus võis paista ning „Hode laulus” lauldakse nõnda: „Koidik loob maa ja mere, toob kuju varjust välja, kihutab une pimedusevalda.” Aga kui vari Gedi kord juba kätte oleks saanud, oleks see võinud temast väe välja imeda, tema keha kaalu, soojuse, elu ning teda liikuma paneva tahte endale võtta.
See oligi saatus, mida ta arvas nägevat kõigil teedel. Ja ta teadis, et teda võidakse riugastega selle saatuse poole ahvatleda, sest varjul, mis sai tema läheduses alati jõudu juurde, võis olla juba nüüd
