katteks töötavate sõudjate selga, kuid sõbralikud suhted ei ole võimalikud meeskonnas, kus ühtedele antakse piitsa ja teistele ei anta. Gedi kaaslased rääkisid üksteisega vähe ning temaga veelgi vähem. Nad olid enamasti pärit Osskilist ega rääkinud Saarestiku hardi keelt, vaid oma murret, nad olid sünged ja kahvatud, mustade rippuvate vuntside ja sirgete juustega mehed. Gedi nimetasid nad isekeskis Kelubiks, mis tähendab punane. Kuigi nad teadsid, et ta on võlur, ei suhtunud nad temasse austusega, vaid pigem mingi valvsa põlgusega. Gedil endal ei olnud samuti tuju kellegagi sõprust sobitada. Isegi oma pingil sõudmise võimsasse rütmi sulades, ühena kuuekümnest sõudjast üle tühja mere kihutaval laeval, tundis ta ennast kaitsetuna ja hädaohus viibivana. Kui nad ööseks võõrastesse sadamatesse sõitsid ning ta mantlisse mähkunult uinuda püüdis, nägi ta väsimusest hoolimata und, ärkas ja nägi uuesti und; painajalikke unenägusid, mida ta ärgates ei mäletanud, kuigi tundus, et need ei jätnud laeva ja sellel olevaid mehi maha, nii et ta ei usaldanud neist kedagi.
Kõigil Osskili vabameestel oli puusal pikk nuga ning ühel päeval, kui tema vahetuse mehed koos lõunat sõid, küsis üks neist Gedilt: „Kas sa oled ori või vandemurdja, Kelub?”
„Ei see ega teine.”
„Miks sul siis nuga ei ole? Kardad võidelda?” ütles see mees, Skiorh, mõnitavalt.
„Ei karda.”
„Kas su koeraniru võitleb sinu eest?”
„Otak,” ütles teine mees, kes nende juttu kuulas. „See ei ole koer, see on otak.” Ta lisas midagi osskili murdes, mille peale Skiorh kulmu kortsutas ja pea kõrvale keeras. Ged nägi äkitselt, kuidas tema nägu muutus, näojooned oleksid nagu vahetunud ja ähmastunud, justnagu oleks miski teda hetkeks muutnud, teda ära kasutanud, tema silmist Gedile kõõrdpilgu heitnud. Ometi nägi Ged teda järgmisel hetkel näost näkku ning Skiorh oli jälle tavalise ilmega, nii et Ged ütles endale, et ta oli näinud vaid oma hirmu, oma kartust teise mehe silmis peegeldumas. Aga kui nad sel ööl Eseni sadamasse jäid, nägi ta und ning unenäos liikus ringi Skiorh. Pärast seda katsus Ged meest vältida ning tundus, et ka Skiorh hoiab temast eemale, nii et uut sõnavahetust neil ei tekkinud.
Havnori lumekroonidega, varatalvisesse uttu mähkunud mäed vajusid nende selja taga lõunasse. Nad sõudsid mööda Éa mere suudmest, kus kunagi ammu oli uppunud Elfarran, ja möödusid Enladesest. Nad jäid kaheks päevaks sadamasse Jerilas, Vandlilinnas, mis kerkis müüte tulvil Enladi läänerannikul valgena lahe kohale. Kõigis sadamates, kus nad sees käisid, jäeti meeskond laevale ning mehed ei tõstnud jalgagi maale. Kui punetav päike taevasse tõusis, sõudsid nad Osskili merele, Põhjaraja saarteta avarustelt takistamatult puhuvate kirdetuulte võimusesse. Üle säärase mässava mere tõid nad laadungi tervena kohale ning sõudsid teisel päeval pärast Berilast lahkumist Ida-Osskili kaubalinna Neshumi sadamasse.
Ged nägi lauget kallast, mida piitsutas märg tuul, halli linna, mis küürutas sadamat moodustavate pikkade kivist lainetõkete taga, ning linnast kaugemal puudeta künkaid lumepilvede all. Nad olid Sisemere päikesepaistest väga kaugel.
Neshumi meregildi lastijad tulid laevale laadungit maha laadima – kulda, hõbedat, kalliskive, peent siidi ja lõuna seinavaipu, kõiki kalleid kaupu, mida Osskili isandad varuvad – ning meeskonna vabameestel lasti minna. Ged peatas ühe neist ja küsis teed. Sinnamaani ei olnud umbusk, mida ta kõigi vastu tundis, lasknud tal oma sihist rääkida, rännates nüüd aga üksi ja jalgsi võõral maal, pidi ta juhatust küsima. Mees läks kärsitult edasi ja vastas, et ta ei tea, kuid seda pealt kuulnud Skiorh lausus: „Terrenoni hoov? See on Keksemti nõmmel. Ma lähen just sinnakanti.”
Skiorh ei olnud kaaslane, keda Ged oleks endale valinud, aga et ta ei osanud kohalikku keelt ega tundnud teed, siis ei jäänud tal muud üle. Ta mõtles, et see ei olegi õieti tähtis, sest ta ei ole siia tulnud enda tahtel. Teda oli siia aetud ning nüüd aeti teda edasi. Ged tõmbas kapuutsi pähe, võttis saua ja koti ning järgnes osskillasele läbi linnatänavate üles lumistesse mägedesse viivale teele. Väike otak ei tahtnud tema õlal istuda, vaid peitis end Gedi lambanahkse kuue taskusse, mantli alla, nagu tal oli külma ilmaga kombeks teha. Nii kaugele, kui silm seletas, laiusid ümberringi kõledad künklikud nõmmed. Nad kõndisid vaikides ning talvevaikus lasus tervel maal.
„Kui kaugel?” küsis Ged, kui nad olid kõndinud mõne miili, nägemata kusagil ainsatki küla ega talu, ning mõtles, et neil ei ole toitu kaasas. Skiorh keeras korraks pead, tõmbas ka oma kapuutsi üles ja vastas: „See ei ole kaugel.”
Skiorhi nägu oli kole: kaame, tahumatu ja julm, aga Ged ei kartnud ühtki inimest, kuigi ta võis karta paika, kuhu säärane mees teda juhatas. Ta noogutas ja nad läksid edasi. Nende rada oli otsekui pelk haavaarm õhukese lumekihiga ja raagus põõsastega tühermaal. Aeg-ajalt ristusid sellega või hargnesid sellest teised rajad. Nüüd, kus Neshumi korstnate suits oli õhtuhämaruses mägede varju jäänud, ei olnud enam ühtki märki sellest, mis teed nad pidid minema või kust nad olid tulnud. Ainult tuul puhus kogu aeg idast. Pärast mitmetunnist kõndimist tundus Gedile, et ta nägi kirdes, kaugel mägedes, kuhu poole nende tee viiski, taeva taustal tillukest kriipsu, mis sarnanes valge hambaga. Kuid lühikese päeva valgus oli hääbumas ning järgmisel mäkketõusul ei näinud ta seda tähist, oli see siis torn, puu või mis tahes, sugugi selgemini kui enne.
„Kas me läheme sinna?” küsis Ged nähtud kriipsule osutades.
Skiorh ei vastanud, ta rühkis lihtsalt edasi, seljas jämedakoeline mantel, millel oli terava tipuga ja karusnahaga ääristatud kapuuts. Ged kõndis tema kõrval edasi. Nad olid jõudnud kaugele ning ühtlane samm ning laeval veedetud raskete päevade ja ööde väsimus ajasid Gedile une peale. Talle hakkas tunduma, et ta on käinud igavesti ning jääbki käima selle vaikiva olevuse kõrval mööda vaikset pimenevat maad. Tema ettevaatus ja tahe uinusid. Ta kõndis otsekui lõpmata pikas unenäos, teel eikuhugi.
Otak liigahtas Gedi taskus ning Gedi mõtteis ärkas ning liigahtas ähmane hirm. Ta sundis end rääkima: „Läheb pimedaks ja lund hakkab sadama. Kui kaugel see veel on, Skiorh?”
Pärast pausi vastas teine mees pead pööramata: „See ei ole enam kaugel.”
Tema hääl aga ei kõlanud enam inimese hääle moodi, vaid nagu rääkida katsuva huulteta elaja kähin.
Ged jäi seisma. Kõikjal tema ümber laiusid hämaras valguses tühjad künkad. Hõre lumi langes keereldes. „Skiorh!” hüüdis Ged ning mees peatus ja keeras ringi. Teravatipulise kapuutsi all ei olnud nägu.
Enne kui Ged jõudis loitsu lausuda või oma väge appi kutsuda, lausus gebbeth oma käheda häälega: „Ged!”
Nüüd ei saanud noormees ennast enam muuta, ta oli suletud oma päriskujusse ning pidi niiviisi kaitsetuna gebbethile vastu astuma. Sel võõral maal ei saanud ta ka abi kutsuda, sest ta ei tundnud siin midagi ega kedagi ning keegi ei oleks tema kutse peale tulnud. Ta oli üksi ning vaenlasest lahutas teda üksnes jugapuusau paremas käes.
See, mis oli õginud Skiorhi meele ja võtnud oma valdusse tema ihu, sundis tema keha astuma sammu Gedi poole ning tema käed sirutusid kobamisi Gedi haarama. Gedi valdas õudusest sündinud raev, ta vibutas saua ning virutas sellega vihinal vastu varjunägu peitvat kapuutsi. Selle raevuka löögi miõjul vajusid kapuuts ja mantel peaaegu maha, otsekui ei oleks neis olnud midagi peale tuule, kuid ajasid end siis vääneldes ja laperdades uuesti üles. Gebbethi kehast on selle õige sisu välja imetud ning see on otsekui inimkuju võtnud kest või aur, ebareaalne ihu, mis katab reaalset varju. Justnagu tuule käes tõmmeldes ja lehvides ajas vari käed laiali, tuli Gedile kallale ja püüdis temast kinni haarata, nagu ta oli haaranud Roke künkal; oleks see tal õnnestunud, oleks ta Skiorhi kesta kõrvale heitnud ja Gedi kehasse tunginud, õginud teda seestpoolt, võtnud ta enda võimusesse, ning
