jooksis ning gebbeth jooksis temast sammu võrra tagapool: ta ei suutnud Gedi kinni püüda, kuid ei jäänud temast ka maha. Ged ei vaadanud kordagi tagasi. Ta üha jooksis ja jooksis ääretul hämaral maastikul, kus ei olnud ühtki pelgupaika. Kord hüüdis gebbeth oma käheda vilinaga uuesti tema nime, aga kuigi Gedilt oli nõnda võetud tema võlujõud, ei olnud gebbethil võimu tema ihurammu üle ning see ei saanud teda peatuma sundida. Ged jooksis.
Öö tihenes tagaajaja ning tagaaetava ümber ja peenike lumi vihises üle raja, mida Gedi silm enam ei seletanud. Veri peksles tema silmis, hingeõhk kõrvetas kurku, ta ei jaksanudki enam õieti joosta, vaid komberdas ja tuikus edasi, ometi tundus, et väsimatu jälitaja ei suutnud teda kätte saada, jäädes kogu aeg sammu võrra maha. Vari oli hakanud sosistama, pomisema ja teda hüüdma ning Ged teadis, et see sosin oli olnud terve elu aimatavalt, kuid mitte kuuldavalt tema kõrvus, nüüd aga kuulis ta seda ja pidi alistuma, alla andma, peatuma. Ometi rühkis ta edasi, ronides mööda pikka pimedat nõlvakut üles. Talle tundus, et kusagil ees oli valgus ning kusagil eespool, tema kohal, oleks nagu hõiganud mingi hääl: „Tule! Tule!”
Ged proovis vastata, aga tal ei olnud häält. Kahvatu valgus läks selgepiirilisemaks, see säras otse tema ees väravas, müüre ta ei näinud, väravat aga küll. Seda nähes ta peatus ning gebbeth kahmas kinni tema mantlist, kobas ta külgi, püüdis teda tagantpoolt haarata. Viimase jõuga viskus Ged sellest nõrgalt kumavast väravast sisse. Ta katsus pöörduda, et värav gebbethi ees kinni panna, kuid ei püsinud enam jalul. Ta lõi tuikuma ja otsis mingit tuge. Tema silme ees ujusid ja sähvatasid tuled. Ta tundis, kuidas ta kukub ja kuidas keegi püüdis ta enne kinni, kui ta maad puudutas, aga tema täielikult kurnatud meel libises pimedusse.
7. Hauka lend
Ged ärkas ning tajus hulk aega ainult seda, et oli mõnus ärgata, sest ta oli arvanud, et ta ei ärka enam kunagi, ja oli väga mõnus näha valgust, näha kõikjal enda ümber heledat ja harilikku päevavalgust. Tal oli tunne, otsekui hõljuks ta selles valguses või triiviks paadiga väga vaiksel veel. Lõpuks sai ta aru, et ta on voodis, kuid niisuguses voodis, milles ta ei olnud kunagi enne maganud. Voodiraam toetus neljale kõrgele nikerdatud jalale ning madratsiks olid suured, udusulgi täis siidkotid, sellepärast talle tunduski, nagu hõljuks ta, ning voodi kohal rippus kaitseks tõmbetuule eest karmiinpunane baldahhiin. Kahes küljes oli kardin eest tõmmatud ja kinni seotud ning Ged nägi kiviseina ja kivipõrandaga tuba. Kolmest kõrgest aknast paistis talvises mahedas päikesepaistes lage, pruunja lumelaiguline nõmm. Tuba oli ilmselt kõrgel, sest nõmm paistis kaugele.
Kui Ged istuli tõusis, libises satiinist udusuletekk kõrvale ning ta nägi, et tal oli seljas siidist ja hõbebrokaadist tuunika nagu suurel isandal. Voodi kõrval toolil olid tema jaoks valmis seatud seemisnahast saapad ja pellawinahaga ääristatud mantel. Ged istus veidi aega rahulikult ja tuimalt otsekui nõiutud, tõusis siis püsti ja sirutas käe saua järele. Saua tal aga ei olnud.
Tema parema käe peopesa ja sõrmed, kuigi neid oli võitud ja seotud, olid täis põletushaavu. Nüüd alles tundis ta valu ning tajus, kui hell oli terve tema keha.
Ta seisis jälle natuke aega liikumatult. Siis sosistas ta, mitte valjusti ja mitte lootusrikkalt: „Hoeg… hoeg…” Sest kadunud oli ka see raevukas ja truu loomake, see väike vaikiv olevus, kes oli teda kord surmavallast tagasi toonud. Kas loom oli olnud veel tema juures, kui ta möödunud ööl jooksis? Kas see juhtus möödunud ööl või palju öid tagasi? Ged ei teadnud seda. Tema mäletas ühtviisi ähmaselt ja segaselt nii gebbethit, põlevat saua, jooksmist, sosinat kui ka väravat. Ükski neist ei meenunud talle selgelt. Isegi nüüd ei olnud miski selge. Vastust lootmata sosistas ta veel kord loomakese nime ning pisarad tõusid talle silmi.
Kusagil kaugel kostis nõrk kellukesehelin. Teine kell helises sealsamas toa ukse taga. Toa teises otsas läks lahti uks ja sisse astus keegi naine. „Tere tulemast, Raudkull!” ütles ta naeratades.
Naine oli noor ja pikk, tal olid seljas valged ja hõbebrokaadist rõivad, hõbevõrk kroonis tema juukseid, mis langesid sirgelt õlgadele nagu musta veega kosk.
Ged kummardas kangelt.
„Sa vist ei mäleta mind?”
„Ei mäleta sind, kõrgeauline emand?”
Ged oli näinud ainult kord elus ilusat naist, kes oli oma ilu vääriliselt rõivastatud: see oli O emand, kes oli tulnud koos oma isandaga Rokele Päikesepühale. Ta oli olnud nagu õbluke ja hele küünlaleek, see naine aga oli nagu valendav noorkuu.
„Nii ma arvasingi,” lausus naine naeratades. „Aga kuigi sul on halb mälu, oled sa siiski siin teretulnud kui vana sõber.”
„Mis koht see on?” küsis Ged ikka veel jäigalt ja kange keelega. Tal oli raske naisega rääkida ja raske temalt pilku pöörata. Seljas olevad uhked rõivad olid talle võõrad, ta ei tundnud kive, millel ta seisis, isegi õhk, mida ta hingas, oli võõrik; ta ei olnud tema ise, mitte see, kes ta oli olnud.
„Seda lossi nimetatakse Terrenoni hooviks. Minu isand, kelle nimi on Benderesk, valitseb maad Keksemti nõmme servast Osi mägedeni ning tema hoida on ka kallihinnaline kivi, mida nimetatakse Terrenoniks. Mis puutub minusse, siis kutsutakse mind siin Osskilil Serretiks, mis tähendab nende keeles hõbedat. Ja ma tean, et sind kutsutakse mõnikord Raudkulliks ja sinust sai võlur Tarkade saarel.”
Ged vaatas oma põlenud kätt ja ütles lõpuks: „Ma ei tea, kes ma olen. Mul oli kunagi vägi. Küllap see on nüüd kadunud.”
„Ei! See ei ole kadunud, see tuleb kümnekordselt tagasi. Siin, mu sõber, oled sa kaitstud selle eest, mis sind siia kihutas. Sellel tornil on paksud müürid ning mitte kõik selle müürid ei ole ehitatud kivist. Siin võid sa puhata ja oma jõu taas leida. Siin võid sa leida ka teistsuguse jõu ning saua, mis ei põle sinu käes tuhaks. Kurjuse teel võib olla hea lõpp. Tule nüüd minuga kaasa, ma näitan sulle meie valdusi.”
Ta kõneles nii sulnilt, et Ged peaaegu ei kuulnudki ta sõnu, teda liigutas juba üksnes naise hääles helisev lubadus. Ta järgnes naisele.
Gedi tuba oli tõesti kõrgel tornis, mis kerkis künkaharjal nagu terav hammas. Ta läks Serreti järel marmorist keerdtrepist alla, kõndis läbi toredate tubade ja saalide, mööda kõrgetest akendest, kust ei paistnud maju ega puid – nii põhjas, läänes, lõunas kui ka idas laiusid üksnes lauged pruunid üksluised künkad päikesest pleegitatud talvise taevani välja. Ainult kaugel põhjas terendasid väikesed valged tipud sinise taeva taustal ning lõunas võis aimata merepinna sädelust.
Teenrid avasid ukse ja tõmbusid kõrvale, kui Ged ja emand neist möödusid, kõik nad olid kahvatud ja sünged osskillased. Serret oli heleda nahaga nagu nemadki, kuid neist erinevalt kõneles ta hästi hardi keelt ning Gedile tundus, et tal oli Gonti aktsent. Pärastpoole viis Serret Gedi oma mehe Bendereski, Terrenoni isanda ette. Isand Benderesk oli oma naisest kolm korda vanem, luuvalge, luukõhn ja tuhmide silmadega ning ta tervitas Gedi morni ja külma viisakusega, paludes tal jääda nende külaliseks nii kauaks, nagu ta soovib. Palju rohkem tal öelda ei olnudki, ta ei küsinud Gedilt midagi tema reiside kohta ega vaenlase kohta, kes oli noormehe sinna ajanud; kõige selle kohta ei olnud ka emand Serret küsimusi esitanud.
Kui see oli imelik, siis oli see vaid osa selle paiga ja Gedi sealviibimise kummalisusest. Tundus, et Ged ei suutnudki enam selgelt mõelda. Ta ei näinud midagi selgelt. Ta oli sattunud sellesse lossitorni juhuslikult, kuid see juhus oli ometi plaanitsetud; või oli ta tulnud plaani kohaselt, aga ometi oli see plaan vaid juhuslikult korda läinud. Ta oli asunud teele põhja poole, keegi võõras oli Orrimys soovitanud tal siit abi otsida, Osskili laev oli teda oodanud, Skiorh oli talle teejuhiks hakanud. Kui suurel määral olid kõik need sündmused teda jahtiva varju sepitsetud? Või ei olnud varjul
