sõuda ja tal on oma väike paat; perenaised sõuavad üle väina naabri juurde tassikest kõrkjalilleteed jooma ning harjuskid kuulutavad oma kaupa aerulöökide rütmis. Kogu liikumine kulgeb mööda soolase vee teid, mida tõkestavad üksnes üle väinade ühest majast teiseni tõmmatud võrgud, millega püütakse väikest turbi-nimelist kala ja sellest kalast saadav õli ongi Üheksakümne Saare peamine rikkus. Sildu on vähe ning suured linnad puuduvad sootuks. Kõik saared on tihedalt talude ja kalurimajadega kaetud ning kümne või kahekümne kaupa valdadeks ühendatud. Üks selline vald oli Alam-Torning, kõige läänepoolsem piirkond, mis ei asunud vastu Sisemerd, vaid vastu tühja ookeani, seal Saarestiku üksildases nurgas, kus paikneb ainult lohede rüüstatud Pendori saar, millest edasi laiuvad Lääneraja lagedad veed.
Valla uuele võlurile oli maja valmis seatud. See asus künkal kesk rohelisi odrapõlde ning läänetuule eest varjas seda parajasti punastes õites pendikipuude salu. Ukselt avanes vaade teistele roogkatustele, saludele ja aedadele ning teistele saarele, kus olid samuti katused, põllud ja künkad ning saarte vahel arvukad sädelevad ja looklevad mereväinad. See oli vilets akendeta ja muldpõrandaga maja, ometi pisut parem kui Gedi sünnikodu. Alam-Torningi saarlased, kes tundsid Roke võluri ees suurt aukartust, palusid vabandust, et maja on nii kehv. „Meil ei ole ehituskive,” ütles üks. „Keegi meist ei ole rikas, kuigi päris näljas ka ei olda,” lausus teine ja kolmas lisas: „See maja on vähemalt kuiv, sest ma kandsin ise katuse tegemise eest hoolt.” Gedile oli see niisama hea nagu mõni loss. Ta tänas valla eestseisjaid siiralt, nii et kõik kaheksateist sõitsid aerupaatidega koju, igaüks oma saarele, ja ütlesid kaluritele ja nende naistele, et uus võlur on kummaline sünge noormees, kes räägib küll vähe, aga õiglaselt ega pea ennast uhkeks.
Võib-olla oli Gedil tema esimeses ametikohas vähe põhjust uhkust tunda. Rokel õpetust saanud võlurid läksid tavaliselt linnadesse või lossidesse, et teenida kõrgeid isandaid, kes hoidsid neid suures aus. Asjade tavalise käigu juures ei oleks need Alam-Torningi kalurid saanud kedagi peale nõia või lihtsa lausuja, et see nende kalavõrkudele sõnad peale lausuks, uute paatide juures laulaks ning loomade ja inimeste tõbesid raviks. Aga vana Pendori lohe oli hiljuti poeginud: räägiti, et nüüd pesitses Pendori mereisandate lõhutud tornides üheksa lohet, kes lohistasid oma soomuselist kõhtu mööda marmortreppe üles ja alla ning pressisid end läbi lõhutud ukseavade. Et sellel elutul saarel oli toitu napilt, võisid nad hakata kasvades ja näljaseks minnes pikemaid lende ette võtma. Nelja lohet oligi juba nähtud Hoski saare edelarannal lendamas, nad ei laskunud maha, vaid uurisid lihtsalt lambaaedikute, lautade ja külade asupaiku. Lohe nälg on aeglane tekkima, aga visa kustuma. Nii olidki Alam-Torningi saarlased saatnud Rokele sõna, paludes võlurit, kes kaitseks neid läänekaarest ähvardava ohu eest, ning Arhimaag oli nende kartust põhjendatuks pidanud.
„Seal ei ole loota ei mugavust, kuulsust, rikkust ega võib-olla ka riski,” oli Arhimaag öelnud Gedile päeval, mil ta noormehe võluriks kuulutas. „Kas sa lähed?”
„Ma lähen,” oli Ged vastanud ja põhjuseks ei olnud ainult kuulekus.
Roke künkal toimunust saadik oli Ged niisama suur kuulsuse ja uhkeldamise vastane, nagu ta enne oli olnud nende pooldaja. Nüüd kahtles ta kogu aeg oma jõus ning kartis oma väe proovilepanekut. Samal ajal aga äratas jutt lohedest temas suurt uudishimu. Gontis ei olnud enam mitusada aastat lohesid olnud ning ükski lohe ei oleks lennanud Roke saare haistmis-, nägemis- ega loitsimiskaugusele, nii et ka seal esineb lohesid üksnes pärimustes ja lauludes – neist küll lauldakse, kuid neid ei nähta. Ged oli õppinud koolis lohede kohta kõik, mida vähegi võimalik, kuid lohedest lugemine on üks asi ja nendega kohtumine hoopis teine asi. See hiilgav väljavaade talle nüüd avaneski ja ta vastas südamest: „Ma lähen.”
Arhimaag Gensher noogutas pead, kuid ta pilk oli sünge. „Ütle mulle,” lausus ta lõpuks, „kas sa kardad Rokelt lahkuda või ootad sa kärsitult minekut?”
„Nii seda kui teist, kõrgeauline isand.”
Gensher noogutas uuesti. „Ma ei tea, kas ma toimin õigesti, saates sind siit ohutust paigast minema,” ütles ta väga vaikselt. „Ma ei näe sinu teed. Seda varjab pimedus. Ja Põhjas on mingi vägi, midagi, mis sind hävitada tahaks, aga mis see on ning kus see täpselt asub, kas sinu minevikus või ees ootaval teel – seda ma öelda ei oska, see kõik jääb varju. Kui Alam-Torningi mehed siia tulid, mõtlesin ma kohe sinu peale, sest see tundus kõrvalise ja ohutu paigana, kus sul võib olla aega jõudu koguda, aga ma ei tea, kas sinu jaoks on üldse ohutut paika olemas, ega ka seda, kuhu su tee kulgeb. Ma ei taha saata sind välja pimedusse…”
Alguses tundus see paik Gedile küllalt helgena – maja õitsvate puude all. Seal ta elas, silmitses tihti läänetaevast ja hoidis oma võlurikõrvad soomuseliste tiibade vihinat oodates lahti. Aga lohed ei tulnud. Ged püüdis sadamasillalt kala ja hoolitses oma aialapi eest. Suvises õhus pendikipuude all istudes mõtiskles ta päevade kaupa lehekülje, rea või sõna üle teadmisteraamatutes, mille oli Rokelt kaasa toonud, otak aga magas tema kõrval või jahtis rohu- ja kirikakrametsades hiiri. Ta teenis Alam-Torningi elanikke ka kui ravitseja ja ilmatark, mil iganes talt seda paluti. Talle ei tulnud pähegi, et sääraste lihtsate asjade tegemine võiks võlurile häbiks olla, sest ta oli olnud lapsnõid siinsest rahvast veel vaesemate inimeste juures. Tema poole pöörduti aga harva ning tema ees tunti aukartust, osalt seepärast, et ta oli võlur Tarkade saarelt, ja osalt tema vaikimise ja armilise näo tõttu. Kuigi ta oli noor, oli temas midagi, mis inimestes ebamugavust tekitas.
Ometi leidis ta sõbra, paadimeistri, kes elas järgmisel saarel ida pool. Tema nimi oli Pechvarry. Esimest korda olid nad kohtunud paadimeistri sadamasillal, kui Ged peatus ja jälgis, kuidas Pechvarry väikese purjeka masti püsti pani. Pechvarry oli tõstnud pea, naeratanud võlurile otsa vaadates ja öelnud: „Kuu aega kestnud töö hakkabki valmis saama. Küllap sina oleksid võinud seda hetke jooksul üheainsa sõnaga teha, või kuidas?”
„Oleksin,” vastas Ged, „aga paat oleks ilmselt ka kohe põhja läinud, kui ma just loitse jõus poleks hoidnud. Aga kui sa tahad…” Ta vakatas.
„Mida?”
„See on ilus laevuke. Siin pole midagi vajaka. Aga kui sa tahaksid, võiksin ma sellele peale lugeda köitmissõnad, et ta tervena püsiks, ja leiusõnad, et need aitaksid paadil merelt koju jõuda.”
Ged rääkis ebalevalt, sest ta ei tahtnud meistermeest solvata, kuid Pechvarry nägu lõi särama. „See väike paat on mõeldud mu pojale ning kui sa tõesti võiksid talle säärased sõnad peale lausuda, oleks see sinust väga kena ja lahke.” Ja paadimeister ronis paadisillale, et Gedi sealsamas kättpidi tänada.
Pärast seda töötasid nad tihti koos, Ged põimis oma loitsud Pechvarry käsitöösse paatide juures, mida too ehitas või parandas, ning õppis vastutasuks Pechvarrylt, kuidas paati ehitatakse ning kuidas paadiga ilma võlukunsti abita ringi käiakse, sest säärane lihtsa purjetamise kunst oli olnud Rokel mõnes mõttes püha. Ged, Pechvarry ja meistri väike poeg Ioeth käisid tihti ühe või teise paadiga väinadel ja laguunidel purjetamas või sõudmas, kuni Gedist oli saanud tubli meremees ning tema ja Pechvarry sõprus oli kindel.
Hilissügisel jäi paadimeistri poeg haigeks. Ema laskis kutsuda Teski saarelt lausuja, kes oli tubli ravitseja, ning paari päeva jooksul tundus, et kõik läheb hästi. Siis aga prõmmis Pechvarry ühel tormisel ööl Gedi ukse taga ning palus, et võlur tuleks ja päästaks lapse. Ged jooksis koos temaga paadi juurde ning nad sõudsid kähku läbi pimeduse ja vihma paadimeistri maja juurde. Ged nägi last õlgmadratsiga voodis lebamas, ema kössitas vaikides tema kõrval, nõid aga tegi korlijuure suitsu ning laulis „Nagia laulu”, sest see oli kõige mõjusam ravimisviis, mida ta teadis. Ta sosistas Gedile: „Isand Võlur, minu meelest on see punapalavik ja laps sureb sellesse täna öösel.”
Kui Ged põlvili laskus ja käed lapse peale pani, arvas ta sedasama
