Название:
Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
Nojah, vist mitte päriselt, oli ju veel see suurte prillidega poiss, keda Ben tundis lasteaiast saadik ja kes oli alati olnud pehmelt öeldes omamoodi. Ta oli esimesel keskkoolinädalal püksi sittunud, selle kohta oli liikvel mitu varianti: näiteks selline, et tal kukkusid junnid võimlemispükste säärest välja, kui ta köieronimist tegi, ja teine, et see oli juhtunud koduklassis, olid veel kolmas, neljas ja viies versioon. Nii või naa, igatahes oli ta nimi nüüd raudselt Kakapüks. Vahetundide ajal hoidis see õnnetu pea maas, binoklitaolised prillid sihtisid alati põrandat, ja ikkagi pidi mõni spordipoiss möödaminnes talle vastu kukalt laksama ja hõikama: kuule Kakapüks! Vennike kõndis siis lihtsalt edasi, näol sünge naeratus, nagu see oleks nende omavaheline nali. Heakene küll, see, et sind ei märgata polnud võib-olla siiski kõige hullem, aga Benile see ei meeldinud, ta ei tahtnud jäädagi selleks toredaks, vaikseks punapeaks, kelleks teda oli peetud juba esimesest klassist saadik. Ilma munadeta igavaks poisiks. Kuni Diondra ta oma poisiks kuulutas, vähemalt väljaspool kooli, selle eest talle igavene tänu. Nad tutvusid nii, et Diondra sõitis talle autoga otsa. Siis oli suvi – keskkooli alustajate ja uute õpilaste päev. Kolm tüütut tundi ja pärast, kui Ben üle parkimisplatsi lonkis, sõitis plika talle selga. Nii et Ben lendas kapoti peale. Diondra kargas välja ja hakkas ta peale karjuma: lollakas oled või, kuradi hull! Ta suust lõid välja veinijoogi aurud ja tema CRX-i pagasiruumis kõlksusid pudelid. Kui siis Ben palus vabandust – tema palus vabandust – ja Diondra taipas, et poiss ei olegi ta peale vihane, muutus ta järsku mesiseks, pakkus, et viib ta autoga koju, aga nad sõitsid hoopis linnast välja, jätsid auto seisma ja jõid kahekesi veel veinijooki. Diondra ütles, et ta nimi on Alexis, aga mõne aja pärast teatas, et oli valetanud. Ta nimi on Diondra. Ben ütles siis, et ta ei peaks kunagi nii laheda nime kohta valetama, ja see tegi tüdruku rõõmsaks ja mõne aja pärast ütles ta: „Tead mis, sul on päris kena nägu,” ja lisas mõni sekund hiljem: „Kui õige püherdaks natuke?” ja siis nad juba panid tatti, mis polnud Beni jaoks küll esimene kord, aga siiski alles teine. Tund aega hiljem oli Diondral aeg koju minna ning ta teatas, et Ben on väga hea kuulaja, lihtsalt hämmastavalt hea ja see on lahe. Tal polnud siiski aega Beni koju sõidutada. Ta jättis poisi samasse kohta, kus oli talle otsa sõitnud. Ja nii nad hakkasid käima. Ben ei tundnud eriti Diondra sõpru ja koolis ei veetnud nad kunagi koos aega. Diondra käis üldse koolis nagu kummitus, kord sa nägid teda, siis jälle mitte. Benile piisas sellest, et nad said kokku nädalalõppudel ja seal, kus kool mitte midagi ei tähendanud. Need hetked koos Diondraga olid teda muutnud, teda oli nüüd rohkem märgata.Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
