kool, õpetajad, farm, Ben, tema abielu, lapsed, farm (1980. aastast alates oli see alati, alati, alati farm), oli see Diane, keda ta vajas, nagu mõni vajab kanget alkoholi. Diane, kes istuks nende garaažis lamamistoolis, suitsetades ühe sigareti teise järel, nimetaks Pattyt tobukeseks, käsiks tal vabamalt võtta. Mured leiavad su ise üles, pole vaja neid külla kutsuda. Diane’i silmis olid mured peaaegu et elusolendid, kleepuvate sõrmedega vereimejad elukad, nad tuli viivitamatult minema ajada. Diane ise ei muretsenud kunagi, ta jättis selle vähem ettevõtlikele naistele.
Kuid Patty ei osanud vabamalt võtta. Ben oli muutunud viimase aastaga nii eemalolevaks, ta oli nagu keegi võõras ja veider pinges laps, kes sulgus oma tuppa ja ümbritses ennast muusikaga, mis pani seinad värisema, ukse alt paiskusid välja karjuvad laulusõnad nagu röhatused. Jahmatavad sõnad. Alguses ei vaevunud Patty neid kuulama, see muusika oli nii kole, nii hüsteeriline, aga kord oli ta linnast varem tagasi jõudnud, siis kui Ben arvas ennast üksi kodus olevat – siis jäi Patty poja ukse taha seisma ja seda röökimist kuulama:
Mind pole enam,
ma olen sulan’d,
mu hinge võttis kurat,
nüüd olen ta poeg.
Nõel jäi toppama ja jälle kostis räme refrään: mind pole enam, ma olen sulan’d, mu hinge võttis kurat, nüüd olen tema poeg. Ja uuesti. Ja veel uuesti. Kuni Patty taipas, et Ben seisab seal plaadimängija juures, tõstab nõela tagasi ja laseb neil sõnadel korduda, nagu see oleks mingi palvus. See oli Diane, keda ta vajas. Kohe praegu. Diane, lösutamas diivanil nagu sõbralik karu, seljas üks ta kolmest kulunud flanellsärgist, nüüdsel ajal närimas nikotiininätsu, üht teise järel: sa ju mäletad, Patty, kuidas sa tulid koju minikleidiga ja vanemad kukkusid õhku ahmima, nagu sa oleksid nüüd kadunud hing. Aga sa ei olnud ju, mis? Sa olid lihtsalt laps. Temaga on sama lugu. Ja Diane nipsutaks sõrmi, nagu see olekski nii lihtne. Tüdrukud passisid vannitoa ukse taga ja kui ta välja tuleb, on nad teda ootamas. Nad olid nühkimise helide ja ema pomina järgi juba taibanud, et jälle on midagi hullusti, suutmata veel otsustada, kas kiskuda nuttu või kukkuda süüdistama. Iga kord, kui Patty pisaraid valas, pani see vähemalt kaks neist kaasa itkema ja siis, kui keegi lastest oli pahandust teinud, lasti lendu suurelisi süüdistusi. Day naised olid karjainstinkti kehastus. Ja elasid farmis, karjainstinkti pärusmaal. Patty loputas oma käsi, mis olid marraskil, punased ja krobelised, ja vaatas peeglisse, et olla kindel, ega silmis ei värele pisarad. Ta oli kolmkümmend kaks, kuid nägi oma kümme aastat vanem välja. Otsmik oli kurdus nagu lapse volditud paberlehvik, kanavarbad silmanurkades. Punastes juustes välkusid valged traatjad karvad ning ta oli inetult kõhn, puha mügarikud ja väljasopistused, nagu ta oleks neelanud alla riiulitäie ebamäärast koli: haamreid ja koipalle ja paar tühja pudelit. Ta ei näinud välja nagu keegi, keda sa tahaksid kaisutada, ja tõepoolest, tema lapsed ei püüdnud talle kunagi kaissu pugeda. Michelle’ile meeldis harjata ta juukseid (kärsitult ja agressiivselt, nii nagu Michelle tegi peaaegu kõike) ja Debby toetus ema vastu, kui nad juhtusid lähestikku seisma (lõdvalt ja hajameelselt, nii nagu oli tema viis). Vaene Libby hoidus teda üldse puudutamast, kui ta just polnud kõvasti haiget saanud, ja see oli omamoodi mõistetav. Patty keha oli nii kulunud, et kahekümnendate poole peal olid isegi ta nibud korbatanud – ta oli hakanud peaaegu kohe Libbyt pudelist toitma.
Ahtas vannitoas polnud kosmeetikakappi (mida ta siis teeb, kui tüdrukud juba keskkoolis käivad – üks vannituba nelja naise peale – ja mida peaks tegema Ben? Ta silme ette kerkis korraks masendav kujutluspilt oma pojast kusagil motellitoas, ihuüksinda keset lapselikku korralagedust, räpased käterätikud ja halvaks läinud piim), nii et Patty hoidis oma nappi varustust kraanikausi serval. Ben oli kõik ühte nurka kokku lükanud – aerosooldeodorant ja juukselakk, pisike purk talki, ta ei mäletanud, et oleks seda kunagi ostnud. Totsikud olid nüüd täis samasuguseid violetseid plekke, mis laigutasid valamut. Ta pühkis need puhtaks, nagu pühitakse portselanist nipsasju. Patty polnud valmis jälle kaubamajja minema. Kuu aja eest oli ta sõitnud Salinasse, positiivselt meelestatud, lootusrikas, et osta endale midagi välimuse kohendamiseks: näokreemi, näovett, huulepulka. Ta oli torganud rinnataskusse kahekümnelise, ekstra selle osturetke tarbeks. Meeletuks laristamiseks. Kuid juba kas või näokreemide arutu valik – niisutavad, kortsuvastased, kaitseks päikese eest – oli ta lootusetult segadusse ajanud. Sa ju võisid osta niisutaja, kuid siis oleks pidanud ostma ka sama sarja puhastaja ja siis veel mingi toniseerija ja sa polnud veel jõudnud isegi öökreemini, kui arve oli juba üle viiekümne. Ta oli poest tühjade kätega välja tulnud, aru pähe pandud ja ennast rumalana tundev.
„Sul on neli last, mitte keegi ei oota, et sa näeksid välja nagu roosinupp,” oli Diane’i kommentaar.
Kuid mõnikord oleks ta siiski tahtnud näha välja nagu roosinupp. Mitu kuud tagasi oli Runner ei tea kust järsku välja ilmunud, päevitunud jume ja sinised silmad ja põnevad lood kalapüügist Alaska vetes ja Florida võiduajamistest. Oli lihtsalt seisnud uksel, sihvakas oma räpastes teksastes, nagu ta polekski kolmeks aastaks nende elust kadunud, suvatsemata perele sentigi saata. Küsis, kas ta tohib seni nende pool peatuda, kuni saab ennast sisse seatud – otse loomulikult oli ta rahast lage, kuid ulatas Debbyle soojaks läinud pudeli kokakoolat, millest ta oli pool ära joonud, nagu mingi kallihinnalise kingituse. Runner vandus, et ta teeb farmis vajalikke parandustöid ega tee lähenemiskatseid, juhul kui Patty ei peaks seda tahtma. Siis oli suvi ja Patty lubas tal magada diivanil, kuhu tüdrukud tormasid hommikul teda tervitama – issi juurde, kes lamas seal ristseliti, haisev oma katkistes bokserites, millest munad poolenisti välja rippusid. Runner võlus tüdrukud täitsa ära, kutsus neid Nukukeseks ja Inglikeseks ja isegi Ben pööras talle tähelepanu, ujus ühistest olukordadest sisse-välja nagu hai. Runner ei püüdnud küll Beniga koos midagi teha, kuid ta püüdis poisiga mõnikord nalja visata, olla ta vastu sõbralik. Tahtis rõhutada, et nemad kaks on mehed, mis oli muidugi hea, ta ütles selliseid asju nagu: „See on meeste töö,” ja pilgutas Benile silma. Pärast kolmandat nädalat laadis Runner oma pikapile kusagilt leitud vana lahtikäiva diivani ja küsis, kas ta võiks garaaži kolida. Kõik oleks nagu hästi olnud. Mees aitas tal nõusid pesta ja avas talle uksi. Ta jäi meelega Pattyle vahele, kui vahtis naise tagumikku, ja teeskles siis kohmetust. Ühel õhtul vahetasid nad suitsuse suudluse, kui Patty tuli puhast voodipesu üle andma; mees krabas temast kinni, ajas käed pluusi alla, surus ta vastu seina, kiskus ta pead juustest hoides taha. Patty tõukas ta eemale, ütles, et pole veel valmis, ja püüdis naeratada. Runner mossitas ja vangutas pead, mõõtis teda pilguga, muigutas huuli. Kui Patty magamaminekuks riidest lahti võttis, tundis ta ihul nikotiinihaisu, see oli jäänud Runneri kätest ta rindade alla. Runner oli jäänud veel kuuks ajaks, tobe irve näol, ta oli alustanud mitut tööd ja jätnud kõik alati pooleli. Kui siis Patty palus ühel hommikul söögilauas, et mees minema läheks, sõimas ta naist nõiaks ja viskas klaasiga, nii et lakke jäid apelsinimahla plekid. Pärast mehe lahkumist avastas Patty, et too oli võtnud kaasa kuuskümmend dollarit, kaks pudelit alkoholi ja ehtekarbi, kus polnud midagi sees, nagu ta varsti avastama pidi. Runner kolis poollagunenud osmikusse paar kilomeetrit eemal, sealt tõusis alati suitsu, sest muud kütmisvõimalust polnud. Patty kuulis aeg-ajalt kauguses tulistamist, nagu keegi oleks niisama õhku kõmmutanud. Selline oli siis Patty viimane romanss mehega, kes oli ta laste isa. Ja nüüd oli taas kord aeg tegelikkusega rinda pista. Patty lükkas oma kuivad jonnakad juuksed kõrva taha ja avas ukse. Michelle istus otse ta jalge ees maas ja teeskles, et uurib põrandalaudu. Ta põrnitses Pattyt oma hallika varjundiga prilliklaaside tagant.
„Kas Ben saab riielda?” küsis ta. „Miks ta niimoodi tegi? Oma juustega?”
„Raske iga, ütleksin,” vastas Patty ja just siis, kui Michelle pahinal sisse hingas – ta tõmbas alati sügavalt hinge, enne kui rääkima hakkas ning ta laused olid sõnu tihedalt täis pakitud ja järgmisele selga sõitvad, ta paristas need kiiruga välja, kuni pidi jälle hingama –, kuulsid nad autot majale lähenemas. Juurdesõidutee oli pikk, kui keegi sellel sõitu alustas, kulus tubli minut, enne kui ta kohale jõudis. Millegipärast teadis Patty kohe, et see pole ta õde, kuigi tüdrukud juba kiljusid Diane! Diane! Diane! ja jooksid aknast välja vaatama. Varsti kostab kurba
