Barb. „Nüüd ma olen valmis seda tunnistama, Libby, aga mul võttis tubli kümme aastat aega, enne kui vaatasin uuesti läbi terve hulga tõestusmaterjali, mis ei läinud kokku selle „Ben on satanist” teooriaga – ma olin nii mõnelgi puhul silma kinni pigistanud.”
„Nagu näiteks?”
„Hm, nagu näiteks tõsiasi, et sind oli ilmselgelt töödeldud, sind ei saanud kuidagimoodi pidada usaldusväärseks tunnistajaks, sest sulle määratud psühhiaater, kes pidi – tsiteerin – su „meeled avama” tegelikult pani sulle sõnad suhu.”
„Doktor Broner?” Ma mäletasin doktor Bronerit, vuntsidega hipinoorukit, suur nina ja pisikesed silmad nagu sõbralikul elukal mõnes lasteraamatus. Ta oli ainus inimene peale tädi Diane’i, kes mulle terve tolle aasta sees üldse meeldis, ühtlasi ainus, kellele ma tolle öö sündmustest rääkisin, sest Diane ei tahtnud seda teemat puudutada. Doktor Broner.
„Soolapuhuja,” teatas Barb itsitades. Kavatsesin vastu vaielda, kaitsepositsioonile surutud – mutt oli mind lausa näkku valelikuks tembeldanud ja tal oli muidugi õigus, aga ikkagi ajas vihale –, kuid ta laskis juba edasi. „Ja siis veel sinu isa alibi! See tema armuke? Kuidas võis keegi neid uskuma jääda? Su isal puudus vettpidav alibi ja pealegi oli ta päris paljudele päris palju raha võlgu.”
„Mu emal polnud üldse raha.”
„Siiski rohkem kui su isal, usu mind.” Ma uskusin. Ükskord saatis isa mu naabrite juurde, et nad mulle halastusest sooja toitu annaksid, ja käskis vaadata seal diivani polsterduse ääre alla, kuhu võib kergesti peenraha pudeneda – ma pidin leitud sendid talle tooma. „Siis oli veel vere sees mehe kingajälg, selle sinna jätja jäigi välja selgitamata. Kuigi teisest küljest – kogu kuriteopaik oli lootusetult segi trambitud, jälle üks tõsiasi, mille ma oma raamatust välja jätsin. Päev otsa saalis seal inimesi sisse-välja. Sinu tädi tõi sealt terved kapitäied kraami ära, riideid ja muud tarvilikku sinu jaoks. Politsei poleks tohtinud midagi sellist lubada. Aga keegi ei hoolinud. Inimesed olid nagu arust ära. Ja siis oli nagu varnast võtta see veidrikust teismeline poiss, kohalik rahvas ei sallinud teda eriti, tal polnud raha, ta ei osanud enda eest seista ja juhuslikult meeldis talle hevimuusika. Tagantjärele piinlik mõelda.” Ta parandas kiiresti: „Hirmus ülekohus. Tragöödia.” „Kas on midagi, mis saaks Beni aidata?” küsisin ja tundsin, kuidas mul seest õõnsaks läks. Avastus, et Beni kindlalt süüdi mõistnud hääletoru oli nüüdseks meelt muutnud, ajas mul südame pahaks. Nagu ka kohtumine veel ühe tüübiga, kes leidis, et mina olin valet vandunud. „Sina vähemalt püüad teda aidata, eks ole? Kardan, et nii pika aja järel ei saa enam eriti midagi muuta, isegi amnestia võimalus on ajaliselt umbe läinud. Ainus lootus oleks habeas corpus, aga see … te peaksite tulema lagedale täiesti uue ja olulise seigaga, et asi käima lükata. Näiteks ümberlükkamatu DNA-jälg. Õnnetuseks on kõik su pereliikmed kremeeritud, nii et …” „Just, eks ole, ja suur tänu,” torkasin vahele – ma pidin kohe praegu tagasi koju pääsema. „Nagu juba ütlesin, ma kirjutasin selle raamatu pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, aga kui ma saan sind ükskõik kuidas aidata, Libby, siis palun anna teada. Minul lasub siiski omajagu süüd. Ma ei kavatse vastutusest kõrvale hoida.” „Kas sa oled teinud mingi avalduse, teatanud politseile, et ei pea enam Beni süüdlaseks?” „Nojah, ei ole. Paistab, et suurem osa inimestest taipas juba ammu, et Ben pole mõrvar,” ütles Barb ja ta hääl muutus veel kiledamaks. „Sina kindlasti võtsid oma tunnistuse ametlikult tagasi? Sellest peaks ju palju abi olema.” Ta ootas, et ma hakkan nüüd rääkima, seletan talle ära, miks ma olin tema juurde tulnud. Kinnitan talle: loomulikult on Ben süütu, ma ajan kõik kenasti korda. Ta istus ja vahtis mind, sõi oma võileibu, näris iga suutäie korralikult läbi. Võtsin oma kandikult võileiva – kurk hummusega – ja panin tagasi, niiskele leivale jäi mu sõrmejälg. Seinu katsid raamaturiiulid, kuid seal olid ainult eneseabiõpikud. „Avatud päikesele!”; „Julgelt edasi, tüdruk”; „Kuidas lõpetada enda süüdistamine?”; „Selg sirgu, vaade üles”; „Ole ise oma parim sõber”; „Mine eluga edasi, et elus edasi jõuda!” Ja nii edasi ja nii edasi, hulluksajavalt rõõmsameelne, julgustav jura. Mida rohkem ma neid vaatasin, seda halvemini ma ennast tundsin. Taimedega ravitsemine, positiivne mõtteviis, endale andestamine, oma vigadega leppimine. Üks raamat õpetas isegi seda, kuidas pikatoimelisust ravida. Ma ei usalda eneseabiinimesi. Aastaid tagasi lahkusin baarist ühe sõbra sõbra seltsis – normaalne noormees, päris tore, kena välimusega, siilisoeng ja korter samas lähedal. Pärast seksi, kui ta oli magama jäänud, hakkasin mina tema toas nuuskima ja avastasin, et ta laud on kaetud kleepuvate meelespealehekestega:
Ära muretse pisiasjade pärast – need on ainult pisiasjad.
Kui me vaid ei püüaks nii kangesti õnnelikud olla, võiksime rohkem nautida.
Naudi oma elu – see ei kesta igavesti.
Ära muretse, ole rõõmus.
Minu jaoks olid need üles kirjutatud vabalt võtmise käsud hirmutavamad kui näiteks laua alla peidetud hunnik surnu pealuid, juuksesalgud küljes. Tormasin paanikas uksest välja, aluspesu varrukasse topitud.
Ma ei jäänud ka Barbi juurde enam kauaks. Lahkusin lubadusega talle varsti helistada ja sinise südamekujulise paberipressiga, mille olin tema lillealuselt pihta pannud.
Patty Day
Beni juuksevärvist olid valamusse jäänud tumelillad laialivalguvad plekid. Järelikult oli poiss öösel mingil kellaajal ennast vannituppa lukustanud ja istunud tualetipoti kaane peale lugema juhtnööre juuksevärvi karbilt, mille Patty leidis prügikastist. Karbi peal oli foto õrnroosade huulte ja paažisoengusse lõigatud süsimustade juustega naisest. Patty püüdis ära arvata, kas Ben oli selle varastanud. Ta ei kujutanud hästi ette, kuidas oleks Ben, tema lõug rinnale surutud Ben, tõstnud kassalindile karbi juuksevärvi. Järelikult ta näppas selle. Ja siis oli tema poeg keset ööd seda möga välja mõõtnud, kokku seganud ja peale kandnud. Ta oli seal istunud, kemikaalide mudakäkk punastes juustes, ja oodanud. Kõik see kurvastas Pattyt südamepõhjani. Et selles naisi täis majas oli tema poiss öösel üksinda endal juukseid värvinud. Muidugi oli rumal isegi mõelda, et ta oleks tulnud emalt abi paluma, ja ikkagi, teha seda ise, ilma abiliseta – kui üksildasena ta pidi ennast tundma. Kaks aastakümmet varem oli vanem õde Diane samas vannitoas Patty kõrvadesse augud teinud. Patty oli kuumutanud haaknõela teravat otsa odava välgumihkliga, Diane oli lõiganud kartuli pooleks ja surunud külma niiske lõikepinna õe kõrva taha. Nad olid tuimestanud kõrva jääkuubikuga ja Diane – hoia paigal, hoia paigaaaal! – oli torganud nõela Patty kummina sitke kõrvalesta sisse. Milleks olid nad vajanud kartulit? Vist selleks, et paremini märki tabada. Patty oli pärast esimest auku araks löönud, oli külili vanni libisenud, haaknõel kõrvast välja vahtimas. Diane, keskendunud ja kindlameelne oma telgisuuruses villases öösärgis, oli kummardunud ta kohale, teine kuumaks aetud nõel näpu vahel.
„Ainult üks sekund ja siis on see möödas, sa ei saa jääda ühe auguga, P.”
Diane, tegude inimene. Tööd ei tohtinud pooleli jätta, ei halva ilma ega laiskuse või valutuksetes kõrva, sulanud jääkuubiku või hirmunud väikese õe pärast.
Patty keerutas oma kuldseid kõrvarõnganupukesi. Vasak oli liiga ääre peal, ta oma süü otsustaval hetkel liigutamise pärast. Ja ikkagi, seal nad olid, kahekordne meeldetuletus teismeea mässumeelsusest, ja õde oli olnud ta kõrval, nii nagu ka siis, kui ta esimest korda suu huulepulgaga kokku määris või kinnitas pükste külge mähkmesuuruse naistesideme, millalgi 1965. aasta paiku. Teatud asjad pole mõeldud üksinda tegemiseks.
Ta kallas Cometi pudelist puhastusainet kraanikaussi ja hakkas nühkima, see muutis vee roheliseks tindiks. Diane pidi varsti kohale
