mulle otsa, et oma väitele kinnitust saada. „Nojah. Vist küll. Ma ei mäleta teda eriti. Nad lahutasid, kui mina olin kahene või nii. Pärast seda ei suhelnud me peaaegu üldse. Ta tuli küll tagasi ja elas koos meiega ühe suve, sellesama enne mõrvu, aga …” „Kus ta praegu on?”
„Ma ei tea.”
Naine pööritas mulle silmi.
„Aga see suur mehe jalajälg?” päris keegi tagumisest reast. „Politsei ei osanudki ära seletada, miks leiti majast esindusliku kinga verine jälg, kuigi selles majas polnud meest, kes oleks midagi niisugust kandnud …”
„Politseil jäi nii mõndagi ära seletamata,” alustas vanem mees.
„Nagu näiteks üks müstiline vereplekk,” torkas Lyle vahele. Ta pöördus minu poole. „Michelle’i voodilinadelt leiti vereplekk, mille grupp ei langenud kokku kellegagi selles majas. Kahjuks olid voodiriided pärit heategevuslikust Goodwilli fondist, mis andis prokurörile võimaluse väita, et selle pleki oli võinud jätta ükskõik kes.”
„Vähekasutatud” linad. Just. Day pere oli Goodwilli kuldklient: diivan, teler, lambid, teksased, isegi kardinad olime sealt toonud.
„Kas te teate, kust Runnerit leida võib?” küsis nooruk. „Vahest saaksite meie jaoks temalt paari asja küsida?”
„Mina leian, et tasuks küsitleda ka mõnda Beni tolleaegset sõpra. Kas teil on veel Kinnakees sidemeid?” ütles vana mees.
Tekkis elav vestlus: arutati Runneri hasartmängusõltuvust, Beni sõpru ja politsei käpardlikkust.
„No kuulge,” nähvasin mina. „Aga Ben? Kas te Beni arvate üldse mängust välja?”
„Jumal hoidku, poisile tehti karjuvat ülekohut,” teatas paks proua. „Ja ärge püüdkegi väita, et teie ei arva sama. Kui te muidugi ei taha oma issit kaitsta. Või lihtsalt ei julge tunnistada, mida te tegite.”
Põrnitsesin teda tigeda pilguga. Naise juustes ripnes tükike hüübinud munarebu. Milline inimene sööb öösel mune? arutlesin endamisi. Või on see tal hommikust saadik juustes?
„Meie Magda tegeleb väga aktiivselt selle asjaga, toetab väga aktiivselt püüdlusi teie venda vabastada,” ütles vana mees ja kergitas üleolevalt kulme.
„Ta on suurepärane inimene,” kuulutas Magda lõuga õieli ajades. „Kirjutab luuletusi ja muusikat ja on nii otsatult lootusrikas. Te peaksite teda tundma õppima, Libby, tõesti peaksite.”
Magda vedas küüntega üle tema ees laual lebavate toimikute – igal Day perekonna liikmel oli eraldi kaust. Neist kõige paksem oli kaetud mu venna piltidega: punapäine noor Ben, tõsise näoga, käes mänguasi – pommilennuk; tumedapäine hirmunud Ben politsei äratundmisfotol pärast arreteerimist; praegune Ben, vangla seinte vahel, jälle punase peaga, ärksa ilmega, suu paokil nagu midagi öeldes. Selle kõrval Debby kaust ainsa fotoga temast halloween’i kostüümis: punased põsed, punased huuled, pruunid juuksed meie ema punase rätiku all, puus ette lükatud, lapsikult seksikas. Paremal paistis minu tedretähniline käsi tema poole õieli. Foto meie perekonna kogust, minu teada polnud seda kunagi avaldatud. „Kust te selle saite?” küsisin Magdalt.
„Kuskilt ikka.” Ta kattis kausta oma priske käega kinni.
Vaatasin laua ümber istujaid, võideldes sooviga neile kallale karata. Vanakese kausta vahelt oli jälle välja libisenud foto Debby laibast. Ma nägin verist jalga, lõhki lõigatud kõhtu, kätt, mis oli peaaegu otsast raiutud. Kummardusin laua kohale ja krabasin vennikesel käsivarrest. „Pane see pask kohe ära,” urisesin. Ta lükkas foto jälle kaante vahele, hoidis kausta enda ees nagu kilpi ja vahtis mind pilkuvate silmadega. Nüüd olid kõigi pilgud minule suunatud, neis peegeldus uudishimu ja kerge kartus, nagu ma oleksin mingi lemmikloomaks võetud jänku, kelle suhtes on järsku tekkinud kahtlus, et ta võib olla marutõbine. „Libby,” ütles Lyle vestlussaate juhi lepitaval toonil. „Mitte keegi meist ei kahtle selles, et sa olid seal majas. Mitte keegi ei püüa väita, nagu sa poleks kogenud midagi nii kujuteldamatult kohutavat, et ükski laps ei tohiks seda kunagi kogeda. Aga kas sa ikka kindlasti nägid oma silmaga seda, mida sa väidad end näinud olevat? Võib-olla sind ikkagi mõjutati?” Meenutasin Debbyt, kuidas ta oma töntsakate sõrmedega mu juukseid vilunult salkudesse jagas, et punuda mulle kalasabapatsi, mis tema kinnitusel oli keerulisem kui Prantsuse pats, ja kuidas õe soe hingeõhk mu kaela paitas. Kuidas ta sidus patsi otsa rohelist linti, nagu pakiks kingitust. Ja hoidis mind vanniäärel püsti, et ma näeksin käsipeeglis oma pletitud kukalt, mis peegeldus vastu suurest peeglist kraanikausi kohal. Debby, kes tahtis alati, et kõik oleks hästi ilus. „Mitte miski ei räägi selle kasuks, et keegi muu kui Ben tappis minu perekonna,” ütlesin, kiskudes ennast tagasi elavate riiki, kus ma elan üksinda. „Jumal hoidku, ta pole kordagi püüdnud otsust edasi kaevata. Ta üldse ei püüagi vabadusse pääseda.” Mul polnud küll selles suhtes kogemusi, aga ma olin kindel, et vangi pandud kurjategijad taotlevad järjekindlalt enda õigeksmõistmist, et vastavate avalduste kirjutamine on neil justkui harrastus, ka siis, kui pole vähimatki lootust. Vanglamiljööd ette kujutades nägin ma vaimusilmas oranže kombinesoone ja advokaadi ametlikke blankette. See, et Ben polnud midagi ette võtnud, kinnitas tema süüd – minu tunnistus oli teisejärguline.
„Tal oleks põhjust kas või kaheksa avaldust kirjutada,” kuulutas Magda suureliselt. Taipasin, et ta on üks neid naisi, kes käivad mu ukse taga süüdistusi karjumas. Kiitsin ennast mõttes, et polnud Lyle’ile oma aadressi andnud. „See, et ta enda eest ei võitle, ei tähenda tingimata, et ta süüdi oleks, Libby, see tähendab ainult, et ta on kaotanud lootuse.”
„Tore ju.”
Lyle pungitas silmi.
„Issand jumal. Te tõepoolest usute, et Ben tegi seda.” Ja siis ta naeris. Ainult natuke, kogemata, neelas naeru kiiresti alla, kuid see tuli tal südamest. „Vabandust,” pomises Lyle.
Aga minu üle ei naerda. Kõike, mida ma ütlen või teen, võetakse alati väga-väga tõsiselt. Mitte keegi ei naeruväärista ohvrit. Mina ei ole mingi naljanumber. „Noh, ma jätan teid siis neid vandenõuteooriaid mäluma,” ütlesin ja kargasin püsti.
„Ah, ärge olge ometi selline,” ütles politseiniku moodi mees. „Jääge veel veidikeseks. Veenge meid ümber.”
„Ta … ei esitanud … kunagi … apellatsiooni,” raiusin nagu lasteaiakasvataja. „Minule sellest piisab.”
„Siis sa oled lihtsalt loll.”
Tegin tõrjuva liigutuse, raske käega, nagu kaevaks külmunud maad. Siis keerasin neile selja ja keegi mu taga ütles: „Ta on ikka veel väike valevorst.”
Sööstsin rahvahulka, vingerdasin läbi inimeste kaenla alt, kellegi kubet riivates, kuni pääsesin trepikoja jahedusse ja lärm jäi minust maha. Ainus, mida see õhtu mulle andis, oli patakas raha ja äratundmine, et need inimesed seal on sama haledad kui ma ise.
Koju jõudnud, panin kõik tuled põlema ja pugesin pudeli kleepuva rummiga voodisse. Lamasin külili ja uurisin keeruliselt kokku volditud Michelle’i kirjakest, mille olin unustanud maha müüa.
Öö oli kuidagi veidralt viltu vajunud. Justkui oleks maailm enne seda jagunenud võrdseteks osadeks nende vahel, kes uskusid või ei uskunud Beni süüd, aga nüüd olid kaksteist võõrast inimest, kes konutasid seal äärelinna keldrikorrusel, taskud telliskive täis, roomanud üle tõkke „ei ole süüdi” poole peale ja – kolaki! – vaekauss vajus viltu. Magda ja Ben ja luuletused
