ust pärani lahti tehes. „Tulge, ma ei hammusta.”
Vähe on neid väljendeid, mis ärritavad mind rohkem kui ega ma ei hammusta. Ainult see ajab mind veel enam närvi, kui mingi purjus, sea näoga isane, kellest ma üritan baaris mööda trügida, mulle järsku põrutab: katsu ikka naeratada, kohe hakkab kergem! Ega ikka ei hakka küll, tolvan.
Läksin uuesti trepist üles, pööritasin ukseavajale silmi, mis kukkus natuke narrilt välja, ja liikusin meelega hästi aeglaselt, et tüüp peaks ust selle vastu nõjatudes pikalt lahti hoidma. Sitapea.
Astusin koopataolisse fuajeesse, mida ääristasid katkised messingist lambid, mis pidid vist jäljendama viljapäid. Ruum oli rohkem kui kaksteist meetrit kõrge. Tuhmunud, pooleldi maha koorunud laemaaling kujutas maapoisse ja maatüdrukuid kõplamas või kaevamas. Üks ilma näota tüdruk oleks nagu hoidnud käes hüppenööri. Või hoopis ussi? Kunagi oli terve läänepoolne lagi sisse langenud, nii et seal, kus maali tammepuu oleks pidanud uhkeldama lopsaka suvise lehestikuga, haigutas sinine öötaevas. Ma nägin kuukuma, kuid mitte kuud ennast. Fuajee oli pime, ilma elektrita, ja siiski märkasin ma nurkades prahihunnikuid. Peolised olid ebaseaduslikud asukad välja ajanud ja põranda harjaga üle käinud, et ruum veidi viisakam välja näeks. Ikkagi haises seal kuse järele. Ühe seina külge oli kleepunud igivana kondoom nagu mingi makaron.
„Teil ei tulnud pähe, et võiks üürida kas või näiteks banketisaali?” pomisesin. Marmorpõrand mu jalge all andis edasi võnkeid. Ilmselt toimus kõik oluline alumisel korrusel.
„Meie klubi ei võeta just igal pool avasüli vastu,” märkis tüüp. Ta nägu oli noor ja priske, rohkete sünnimärkidega. Ühes kõrvas helkis väike roheline kõrvarõngas, mis on minu teada nende tunnus, kes mängivad vangikoobaste ja draakonite mängu. Sellised mehed, kelle lemmikloom on tuhkur ja kes arvavad, et mustkunstnikutrikid on lahedad. „Pealegi on sellel majal teatud … aura. Üks Tallmanitest laskis 1953. aastal siin endale kuuli pähe.”
„Tore.”
Me seisime teineteist pilguga mõõtes, hämarus mängis ta näol varjudega. Ma ei näinud kusagil märki sellest, et siit pääseb alumisele korrusele. Liftid vasakut kätt polnud kindlasti töökorras, tardunud igaveseks kahe korruse vahele. Kujutasin ette pintsaklipslastest kummitusi, kes seisavad seal sees ja ootavad kannatlikult, millal lift jälle tööle hakkab. „No nii … kas me liigume siit kuhugi edasi?”
„Ah. Muidugi. Kuulge, tahtsin ainult öelda … Avaldada kaastunnet. Kindla peale nüüdki veel, nii palju aastaid hiljem … Mulle lihtsalt ei mahu pähe. See oleks nagu Edgar Allan Poe vaimusünnitis. See, mis juhtus.” „Ma püüan sellele võimalikult vähe mõelda,” andsin oma standardvastuse. Tüüp puhkes naerma. „Siis te olete praegu vales kohas.”
Ta juhatas mu ümber nurga ja edasi läbi kunagiste kabinettide vahelise koridori. Klaasikillud jalge all ragisemas, heitsin möödaminnes pilgu mahajäetud ruumidesse: tühi, tühi, ostukäru, sümmeetriline kakahunnik, kustunud tulease ja viimaks üks kodutu, kes mulle rõõmsalt tervituse hõikas. „Ta nimi on Jimmy,” teatas nolk. „Paistab olevat ohutu, nii et me lubasime tal jääda.” Milline suuremeelsus, mõtlesin, kuid ainult noogutasin Jimmyle. Jõudsime lõpuks raske ukse juurde; selle avanedes paiskus mulle näkku kõva lärm. Keldrikorruselt kostsid orelimuusika ja hevi omavahel võistlevad helid ja üksteisest üle karjuvate inimeste hääled. „Teie järel,” ütles tüüp. Ma ei liikunud paigast. Mulle ei meeldi, kui keegi kõnnib minu taga. „Või ma ise … nojah, palun siitkaudu.” Kaalusin, kas ma mitte ei peaks nüüd hoopis jalga laskma, aga siis tõstis minus pead kurjus, kui ma kujutasin ette, mismoodi see tüüp, see neetud kelm läheb alla ja räägib oma ogaratele aatekaaslastele: ta lõi verest välja, keeras otsa ringi ja pistis plagama! Mispeale nad kõik hirnuvad naerda ja peavad ennast karmideks kuttideks. Ja siis see tüüp veel lisab: ta on hoopis teistsugune, kui ma arvasin. Ja näitab käega, milline lühike jupats ma olen. Käiperssekäiperssekäipersse, kordasin mõttes nagu mantrat ja järgnesin oma teejuhile.
Laskusime trepist keldrikorrusele ja jõudsime ukse juurde, mis oli täis kleebitud plakateid: Boks 22: Lizzie Borden, kelle kord on? Kollektsionäärid ostavad ja vahetavad meeneid! Boks 28: Karla Brown – päevakorral hambajäljed. Boks 14: Rollimäng – Casey Anthony ülekuulamine! Boks 15: Tomi lahke pakkumine – Jonestowni oma suhkrumagus Fanny Adams!
Järsku jäi mu pilk pidama sinisel plakatil, mille nurka kaunistas viletsa kvaliteediga kopeeritud foto minust endast: Milline päev! Kinnakee, Kansas, verepulm farmis – põhjalik arutelu pluss väga-väga eriline KÜLALINE!!!
Kaalusin jälle jalgalaskmist, kuid uks lendas lahti ja ma leidsin ennast niiskest ilma akendeta keldrist, kus umbes kakssada inimest karjusid üksteisele kõrva, käed kaaslaste õlgadel. Kunagi kooliajal näidati meile dokumentaalfilmi rohutirtsuparve hävitustööst kesklääne põldudel ja nüüd ma nägin seda jälle: mind jõllitasid lugematud pungis silmad, suud jahvatasid, käed vehkisid, küünarnukid püsti. Ruum meenutas laadaplatsi, jagatud boksideks odavate kettidest vaheseintega. Iga boks oli pühendatud mingile teatud mõrvale. Neid paistis olevat neljakümne ringis. Generaator andis hädavaevu voolu pikale rivile paljastele pirnidele, mis siin-seal peade kohal kõikudes inimesi tontliku valgusega üle kallasid, muutes näod surnumaskideks.
Ruumi kaugemas otsas märkas mind Lyle ja hakkas läbi inimmere minu poole loovima, endale õlaga teed tehes, suure kiiruga, külg ees. Mööda minnes semudele kätt pihku surudes. Paistis, et Lyle on selles seltskonnas tähtis nina, sest kõik tahtsid teda puudutada, talle midagi rääkida. Ta kummardus, et keegi saaks talle kõrva sosistada, ja kui ta ennast jälle sirgu ajas, tabas peaga üht elektripirni, mispeale kõik ta ümber naerda hirnusid, nägudel hüplev valgus, mis tõi meelde politseiauto vilkuri. Meeste näod. Noorukite näod. Nende seas vaid mõni üksik naine – neli, niipalju kui mina nägin, kõik prillidega ja inetupoolsed. Ega mehed ka iluga hiilanud. Leidus vuntsidega professoritüüpe; silmapaistmatuid magalatest pärit issisid; ja terve kari kahekümnendates aastates noorukeid kahetsusväärse soengu ja nohikuprillidega, kes kangesti meenutasid Lyle’i ja tüüpi, kes oli mu keldrikorrusele juhatanud. Keskpärane välimus, millest ometi uhkas geniaalsusele viitavat arrogantsust. Nii et seda oleks saanud lausa pudelisse panna. Lyle jõudis viimaks minu juurde, mehed ta selja taga muhelemas, nagu nad peaksid mind tema uueks tüdrukuks. Ta vangutas pead. „Vabandust, Libby. Kenny pidi mu mobiilile helistama, kui te kohale jõuate, et ma saaksin teid isiklikult vastu võtta.” Ta põrnitses üle minu pea Kennyt, too tegi õlakehituse juurde kuuluvat häält ja lahkus. Lyle lükkas mind läbi rahvahulga edasi, sõrm peremehelikult mu õla vastas. Mõned kandsid kostüümi. Mustas kuues ja musta kõrge kübaraga mees pakkus minust mööda trügides mulle kommi ja naeris. Lyle pööritas silmi ja seletas: „Frederick Bakeri hullunud fänn. Viimastel aastatel oleme püüdnud rollimängud välja tõrjuda, aga … sellel on liiga palju poolehoidjaid.” „Ma isegi ei tea, mida see tähendab,” ütlesin, tundes, et see kõik on minu jaoks liig. Mu ümber rüselesid võõrad küünarnukid ja õlad, mis mind jälle tagasi tõukasid, kui olin veidigi edasi liikunud. „Ausalt, tõsiselt, ma ei mõista, mis kurat siin praegu toimub.” Lyle ohkas kärsitult, vaatas kella. „Kuulge, meie üritus algab alles keskööl. Kas tahate, ma hakkan teile giidiks, annan seletusi?” „Ma tahan oma raha.”
Lyle näris alahuult, tõmbas tagataskust ümbriku ja pistis selle mulle pihku, kummardus samal ajal mu kõrva äärde ja palus, et ma raha alles hiljem üle loeksin. Ümbrik tundus paks ja ma rahunesin pisut. „Las ma tutvustan teile siin paiku.” Me tegime keldrile tiiru peale, paremal ja vasakul ahtad boksid, mille traatvõrgust vaheseinad meenutasid mulle koeraaedikut. Lyle pani jälle sõrme mu käsivarrele, et mind edasi talutada. „Mõrvaklubi – muuseas, ärge laitke seda maha, me teame isegi, et nimetus on mage, see lihtsalt jäi külge. Aga Mõrvaklubi, lühendatult MK – kord aastas toimub suur kokkutulek just siin Kansas Citys … Seda et, nagu ma juba mainisin, on see mõeldud eelkõige
