enda ette vahtis, enese ja naisteväe vahele nähtamatut tõket püstitades, püüdis Patty teda mõttes välja vabandada. Väiksest peast oli poiss oma punaseid juukseid vihanud, teda oli nende pärast kiusatud. Mine tea, võib-olla kiusati nüüdki veel. Võib-olla oli see Beni katse ennast kehtestada. Seega positiivne samm. Samas – oma punase pea oli ta pärinud emalt ja nüüd oli ta sellest pärandusest lahti ütelnud. Kuidas sai ema võtta seda millegi muu kui neid ühendava sideme eitamisena? Neljast lapsest ainus teine punapea Libby paistiski seda just nii tõlgendavat. Ta istus ja keerutas kahe sõrme vahel oma punast juuksesalku, uuris seda sünge pilguga. „Olgu,” ütles Ben, kühveldas muna endale sisse ja tõusis. „Aitab juba etendusest. Need on ju ainult tobedad juuksed.”
„Aga su juuksed olid nii ilusad.”
Ta jäi seisma, nagu kaaluks seda väidet tõsiselt. Raputas siis pead – kas ema arvamuse peale, kogu selle hommiku peale, Patty ei teadnud enam – ja läks trampides esikusse.
„Katsuge nüüd rahuneda,” hõikas ta ringi pööramata. „Tulen täna hiljem koju.”
Patty oletas, et ta lööb ukse pauguga kinni, kuid ta sulges selle hoopis vaikselt ja see oleks nagu veel hullem olnud. Patty puhus oma tukale tuult ja vaatas tütarde siniseid pärani aetud silmapaare, mis paistsid küsivat, kuidas nad peaksid juhtunusse suhtuma. Patty kiskus suunurgad üles ja naeris lühidalt.
„No oli see vast veider,” ütles ta katseks. Tüdrukud toibusid ehmatusest, ajasid seljad sirgu.
„Ta on nii imelik,” lisas Michelle.
„Nüüd lähevad tal juuksed riietega kokku,” teatas Debby, pühkis käeseljaga pisarad ära ja asus pannkookide kallale.
Libby vahtis oma taldrikusse, pea õlgade vahel. Ta oli hüljatuse kehastus, nii nagu ainult laps seda olla saab.
„Pole midagi, Lib,” ütles Patty ja patsutas teda ettevaatlikult, lootuses teema ammendatuks kuulutada.
„On küll,” ütles Libby. „Ta vihkab meid.”
Libby Day
Kuuendal õhtul pärast Lyle’iga õlle joomist sõitsin ma järsust nõlvast, mille tipus asub mu kodu, alla ja edasi veel madalamale Kansas City West Bottomsi orgu. Karjakasvatajate ajastul elas see kant oma õitseaega, siis järgnes mitu aastakümmet närbumist. Nüüd polnud seal muud peale kõrgete vaikseks jäänud telliskivihoonete, varustatud ammu tegevuse lõpetanud kompaniide siltidega: Raftery Cold Storage, London Beef, Dannhauser Cattle Trust. Mitu pankroti järel üles ostetud hoonet olid sisustatud lõbustuspargi tondilossideks ja halloween’i hooajal särasid need tuledes – seal said purjus teismelised, kes kaanisid paberkotti peidetud purgiõlut, viienda korruse kõrguselt renni mööda alla lasta ja vampiirilossis seigelda. Kuid märtsi algul valitses seal mahajäetuse meeleolu. Läbi tühjade tänavate sõites märkasin ma aeg-ajalt kedagi mõnest hoonest välja tulemas või sinna sisenemas, ainult võimatu oli ära arvata, mis asju need inimesed ajasid. Missouri jõele lähemal asendus mahajäetus pahaendelise tühjusega, nagu seisaksid seal ainult varemed. Parkinud auto neljakorruselise Tallman Corporationi nime kandva hoone ette, hakkas mul tõsiselt kõhe. See oli üks neid hetki, kui ma mõtlesin, et mul võiks rohkem sõpru olla. Või üldse sõpru. Oleksin saanud kellegi kaasa kutsuda. Või vähemalt oleks mul võinud olla keegi, kes ootaks, et ma temaga ühendust võtaksin. Olingi jätnud koju trepi peale teate sellest, kuhu ma lähen, ja lisanud sellele Lyle’i kirja. Kui ma teadmata kadunuks jään, teab politsei vähemalt, kust alustada. Muidugi, oleks mul sõber, siis tema võib-olla keelitaks mind: ära mitte mõtlegi niimoodi seiklema minna, kullake, nii nagu naised ikka räägivad, hoolitsevalt. Või siis mitte. Mõrvad olid löönud lootusetult segamini mu loomuliku ohutunnetuse. Ma eeldasin alati, et võib juhtuda midagi halba, sest midagi halba oli juba juhtunud. Kuid kas sellisel juhul pole mitte enam-vähem välistatud, et minu, Libby Dayga võiks veel midagi hirmsat juhtuda? Kas ma polnud siis kogu mulle saatusest määratud halba juba kätte saanud? Tõenäosuste statistika kinnitas mulle, et ma olen hävinematu. Ma ei suuda kuidagi otsustada, mida ma siis tegelikult usun, ja kõigun pidevalt kahe äärmuse vahel: ülepingutatud ettevaatusest (magan alati valgustatud toas, ema Colt Peacemaker öökapil) naeruväärse hulljulguseni (sisenen Mõrvaklubi kutsel üksinda mahajäetud hoonesse).
Ma kandsin kobakate kontsadega saapaid, et veidi pikem paista; parem saabas oli mu vigase jala jaoks liiga suur. Oleksin tahtnud kõik oma liigesed lahti haakida, et pinge järele annaks. Ma olin krampis. Tige, hambaid kiristav. Mitte keegi ei peaks nii meeleheitlikult raha vajama. Olin püüdnud selle, mis mul ees seisis, meeldivaks kujutleda ja eelmise päeva sisse mahtus hetki, mil ma nägin ennast õilsas valguses. Neid inimesi huvitab minu perekond; ma olen oma perekonna üle uhke; ma võimaldan rühmal huvilistel heita pilku seikadele, mis muidu oleksid jäänud nende eest varjule. Kui nemad tahavad mulle selle eest maksta, ei ole minul selle vastu midagi, ma ei pea ennast teistest paremaks.
Kuigi tegelikult ma ei olnud oma perekonna üle uhke. Dayd polnud kunagi kellelegi meeldinud. Mu isa Runner Day oli hull joodik ja väikest viisi vägivaldne – väike mees salakavalate rusikatega. Mu ema oli sünnitanud neli last, kelle eest hoolitsemine käis talle üle jõu. Vaesunud farmi lapsed: lehkavad ja manipuleerivad, ükski meie koolipäev ei alanud ilma vajakajäämisteta: hommikusöök söömata, pluus katki kärisenud, nina tatine ja kurk valus. Mina ja mu kaks õde olime vähemalt neljal korral lasteaeda täisid toonud, kuigi me käisime seal vähe aega. Need räpased Dayd.
Ja siin ma nüüd olin, rohkem kui kakskümmend aastat hiljem, ikka veel kuhugi teel, midagi vajamas. Eelkõige raha. Mu teksade tagataskus oli kirjake, mille Michelle oli kirjutanud mulle kuu aega enne mõrvaööd. Ta oli tõmmanud lehe välja oma spiraalköites märkmikust, narmendava osa kääridega hoolsalt ära lõiganud, voltinud selle lõpuks noolekujuliselt kokku. Ta kirjutas sellest, mis tema neljanda klassi mõtteviisile tähtis tundus: ühest oma klassivennast, vastikust õpetajast, koledatest disaineriteksastest, mis keegi ärahellitatud tüdruk oli saanud sünnipäevaks. Igav, mõttetu tekst, mul oli sedasorti materjali mitu kastitäit, tassisin neid endaga kaasas majast majja, kuni praeguseni kunagi avamata. Pidin saama selle eest kakssada dollarit. Tundsin äkilist süüdlaslikku rõõmusööstu, mõeldes sellele, mida kõike ma võiksin veel maha parseldada: teated, ülestähendused, fotod, kogu väärtusetu praht, mille äraviskamiseks ma liiga mannetu olin. Ronisin autost välja, tõmbasin kopsud õhku täis ja painutasin kaela. Õhtu oli külm, kuigi laiguti võis juba kevade lembust aduda. Taevas rippus hiigelsuur kollane kuu nagu Hiina latern. Ronisin määrdunud marmortrepist üles, porised lehed saabaste all krudisemas nagu vanad haiged luud. Kahe poolega uks oli raskest metallist. Ma koputasin, ootasin, koputasin veel kolm korda, seisin kuu halastamatus prožektorivalguses nagu välja vilistatud koomik. Kavatsesin just mobiiliga Lyle’ile helistada, kui uks lahti lendas ja pikka kasvu pikliku näoga tüüp mind hindava pilguga vahtima jäi. „Jah?”
„Ee, kas Lyle Wirth on siin?”
„Miks peaks Lyle Wirth siin olema?” ütles tüüp ilma naeratuseta. Lollitas mind, sest tal oli selleks võimalus avanenud. „No tead, käi persse,” pahvatasin vastuseks ja pöördusin minekule, tundes ennast täieliku idioodina. Jõudsin teha kolm sammu, kui tüüp mind hõikas. „Jeesus, pea kinni, ei maksa kohe ennast sõlme keerata!”
Aga mina olen sünnist saadik sõlmes. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma emaüsast välja tulin, vale kujuga väärakas. Ma kaotan kergesti kannatuse. See „käi persse” ei ole mul küll kogu aeg keelel, kuid alati valmis välja kargama. Jäin seisma, teine jalg teisel astmel, endiselt alla minemas.
„Kuule, ma muidugi tunnen Lyle Wirthi, eks ole,” teatas tüüp. „Oled sa külaliste nimekirjas või midagi?” „Pole aimugi. Mu nimi on Libby Day.”
Tal
