jagu saada. Nimetavad teda Võlakustutajaks.” Üks boksis number 31 istujatest, noor mees esiletungiva alalõua ja huultega, mis ei ulatunud täielikult hambaid katma, oli meid vargsi pealt kuulanud ja pöördus nüüd innukalt Lyle’i poole. „Paistab, et Võlakustutaja käis eelmisel kuul Iowas: üks nelja lapse ja uhke majaga pereisa hukkus otse täiuslikult lavastatud mootorsaaniõnnetuses otse uskumatult sobival ajal. Möödunud aastal oli samalaadseid juhtumeid igas kuus. Majanduskriis, eks ole.”
Nolk oleks hea meelega jätkanud, ta püüdis tõmmata meid oma boksi, mis oli täis riputatud osariikide kaarte ja kalendreid ja ajaleheväljalõikeid; lauda kattis prahine kiht näkse ja pähkleid, mida mehed endale peoga suhu ajasid, nii et soolakringleid ja maapähkleid pudenes põrandale nende tennistes jalgade alla. Raputasin Lyle’ile pead, seekord lükkasin mina teda enda ees. Jälle vahekäigus, tõmbasin kopsud täis soolavaba õhku ja vaatasin kella.
„No nii,” ütles Lyle. „Seda sai nüüd esimese korra kohta päris palju. Võime vist kohale minna. Meie rühm peaks teile kindlasti meeldima. Me võtame asja palju tõsisemalt. Näete, mõned juba ootavad seal.” Ta osutas üldse mitte kaootilise nurgaboksi poole, kus paks kräsupäine naine rüüpas kannu mõõtu plasttopsist kohvi ja kaks sportlikku keskealist meest vahtisid ringi, käed puusas, naise juuresolekut eirates. Nad nägid välja nagu politseinikud. Nende selja taga istus vanemapoolne kiilanev mees kumaras kaardilaua kohal ja kribas kirjutada midagi juristimärkmikku; pinevil kolledžiealine nooruk püüdis seda üle ta õla lugeda. Kõige taga seisid kobaras koos mõned mittemidagiütleva välimusega mehed, lehitsesid mingeid kaustu või passisid niisama.
„Näete, naisi on veel,” kuulutas Lyle võidukalt säbrulise tipuga lihamäe peale osutades. „Kas tahate kohe sisse astuda või eelistate saabuda veidi hiljem efektselt?”
„Praegu sobib hästi.”
„Meil on terane rühm, tõsise suhtumisega. Nad kindlasti meeldivad teile. Vean kihla, et te isegi õpite neilt üht kui teist.”
Mühatasin ja järgnesin Lyle’ile. Naine tõstis esimesena pilgu, vidutas korraks silmi ja ajas need siis pärani. Ta hoidis käes isetehtud kausta, kaanele oli kleebitud minu keskkooliaegne foto, kus ma kandsin kaelaketti kuldse südameripatsiga, mille keegi oli mulle kirjaga saatnud. Naine oleks justkui tahtnud oma kausta mulle ulatada, hoidis seda õieli nagu teatrikava. Ma ei sirutanud kätt. Panin tähele, et ta oli mulle sarved pähe joonistanud. Lyle pani käe mu õlale, kuid võttis kohe ära. „Tervitus teile kõigile. Meie väga eriline külaline jõudis kohale – Libby Day, selle aasta mõrvakonverentsi staar.” Mõned kergitasid kulme, mitu meest noogutas heakskiitvalt, üks politseiniku välimusega tüüpidest pomises: ah sa pagan. Ta tõstis käe, et see Lyle’i omaga kokku lüüa, kuid mõtles ümber ja tegi kogemata natsitervituse. Vana mehe vilav pilk libises minust korraks üle, et siis veel midagi kirja panna. Mõtlesin murelikult, ega nad ometi ei oota, et ma esineksin kõnega; poetasin mokaotsast tervituse ja võtsin laua ääres istet. Järgnesid tavapärased tervitused ja pärimised. Jah, ma elan Kansas Citys; ei, ma olen ajutiselt ilma tööta; ei, ma pole üldse Beniga ühenduses olnud. Jah, ta kirjutab mulle paar korda aastas, aga ma viskan ta kirjad lahti tegemata ära. Ei, mind ei huvita, mida need võiksid sisaldada. Jah, ma olen valmis tema järgmise läkituse maha müüma. „No nii,” segas Lyle suureliselt vahele. „Siin teie ees on praegu Day juhtumi keskne kuju, niinimetatud pealtnägija – võiksime nüüd hakata asjalikumaid küsimusi esitama.” „Mul on asjalik küsimus,” ütles üks politseiniku välimusega meestest. Ta naeratas viltuselt ja keeras ennast toolil minu poole. „Kui teil midagi selle vastu pole, et ma ei keeruta.” Ta paistis tõsimeeli ootavat, et ma seda talle lahkelt lubaksin.
„Miks te andsite tunnistuse selle kohta, et Ben tappis teie perekonna?” „Sest ta tegi seda,” vastasin mina. „Ma olin ju seal.”
„Te olite peidus, kullake. Te ei saanud näha seda, mida väitsite end näinud olevat, sest siis te poleks eluga pääsenud.” „Ma tean ise, mida ma nägin,” alustasin nagu alati.
„Lollus. Te nägite seda, mida teile öeldi, et te olevat näinud, sest olite tubli väike tüdruk, kes kartis ja tahtis olla abivalmis. Prokurör ajas teid lõplikult segadusse. Nad kasutasid teid ära, et mõista süüdi see, keda oli kõige lihtsam süüdistada. Ma pole nii laiska juurdlust ei varem ega hiljem kohanud.”
„Ma olin majas …”
„Ja kuidas te seletate ära püssilasud, mis tapsid teie ema?” jätkas mees oma rünnakut ja kummardus küünarnukke põlvedele toetades lähemale. „Beni kätelt ei leitud püssirohu jälgi …”
„Mehed, mehed,” katkestas vanake oma jämedate kortsus sõrmedega vehkides. „Ja daamid,” lisas ta õliselt mulle ja kräsupeale noogutades. „Me pole veel isegi tuvastatud fakte üles lugenud. Peame lähenema süsteemselt, muidu võiksime sama hästi netis lobiseda. Kui meil kordki on selline külaline, tuleb eriti hoolikalt jälgida, et kõik saaksid kõigest aru.”
Peale kerge puhisemise ei kostnud mingeid vastuväiteid; vanake niisutas huuli, vaatas üle oma prilliraamide ja köhatas hääle rögisedes puhtaks. Tal paistis olevat autoriteeti ja ometi jättis ta kuidagi räpaka mulje. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta seisab üksinda köögis ja sööb valamu kohal valjult matsutades otse purgist virsikuid suhkrusiirupis. Nüüd hakkas ta oma märkmeid ette lugema.
„Fakt: 1985. aasta 3. jaanuaril umbes kell kaks öösel tapsid kas üks või mitu tundmatut kurjategijat kolm Day perekonna liiget nende farmis Kansase Kinnakees. Surma said kümneaastane Michelle Day, üheksaaastane Debby Day ja nende ema, kolmekümne kahe aastane Patty Day. Michelle Day kägistati, Debby Day tapeti kirvega, Patty Dayd tulistati kaks korda vintpüssist, teda löödi kirvega ja talle tekitati sügavaid haavu jahimehenoaga.”
Tundisn kõrvus verekohinat ja pidin endale meelde tuletama, et ma ei kuule midagi uut. Paanikaks polnud põhjust. Ma polnud kunagi mõrvade üksikasju tähelepanelikult kuulanud. Olin lasknud sõnadel endast üle uhtuda, need kiiresti peast välja tõrjunud, nii nagu hirmust segane vähihaige kuulab keerulise sõnastusega diagnoosi, taipamata õieti midagi peale selle, et asi on väga halb.
„Fakt,” jätkas vanake. „Kõige noorem laps, seitsmeaastane Libby Day oli samuti kodus, kuid põgenes tapja või tapjate eest oma ema toa akna kaudu.
Fakt: vanim laps, viieteistaastane Benjamin Day väidab, et pärast tüli emaga magas tema tol ööl naabrite küünis. Tal puudub alibi ja politseiga suheldes oli ta erakordselt tõrges. Benjamin arreteeriti ja mõisteti süüdi suuresti ümberkaudsete elanike kuulujuttude põhjal, kes teadsid rääkida, et poiss olevat liitunud satanistide rühmaga, kusjuures maja seinad olid maalitud täis sümboleid ja sõnu, mida seostatakse saatanakummardamisega. See oli tehtud tema ema verega.” Vana mees tegi dramaatilise pausi, uuris kuulajate nägusid ja jätkas siis. „Veel suuremat kaalu omistati ainsa eluga pääsenud õe Libby tunnistusele, kes väitis, et ta nägi, kuidas vend need mõrvad toime pani. Libby tunnistus oli küll väga ebamäärane ja pealegi oli ta üldse liiga noor, kuid Ben Day mõisteti ikkagi süüdi. Ja seda hoolimata tõestusmaterjali silmatorkavast puudumisest. Meie oleme tulnud siia kaaluma muid variante ja üldse juhtumit kriitilise pilguga üle vaatama. Usun, et oleme kõik ühel meelel oletades, et tragöödia põhjusi tuleb otsida 1985. aasta teise jaanuari sündmustest. Midagi pöördumatut pidi juhtuma selle ühe päeva jooksul – ja ma ei viita siin ohvrite perekonnanimele.” Mahasurutud naeruturtsatused, süüdlaslikud pilgud minu suunas. „Kui perekond hommikul üles ärkas, ei olnud nende elud veel ohus. Midagi läks väga valesti tol päeval.” Kõneleja kausta vahelt oli libisenud välja sündmuspaiga foto serv: priske verine jalg ja lavendlikarva öösärgisiil. Debby. Vanake tabas mu pilgu ja lükkas foto kähku tagasi, nagu see poleks minu asi. „Minu teada arvavad peaaegu kõik, et mõrvar on Runner Day,” kuulutas paks naine oma käekotis ringi
