ja 2000 temaga rääkimise eest. Kindla peale oli fännidel terve nimekiri inimestest, kes ei tihka vaesele orvukesele ära öelda. Ma võin kuude viisi neile seda tsirkust teha. Suikusin unne, rummipudel kaisus, kinnitades endale: süüdlane on Ben Day.
Ben Day
Ben kimas vabakäiguga üle jää, jalgratta kummid vibamas. Teerada oli mõeldud maastikuratastele suvisel ajal, nüüd oli see jääs ja sinna sõitma minna oli puhas meeletus. See, mida tema tegi, oli veel eriti rumal: ta sõtkus pedaale nii kõvasti, kui sai, lausa lendas üle ebatasase maastiku, kahel pool maisitõlvikute kontsud nagu habemetüükad, ja näppis sõidu pealt lollakat liblikakleepsu, mille keegi õdedest oli kleepinud spidomeetri peale. See oli talle juba nädalaid närvidele käinud, iga kord, kui pilk peale juhtus, kuid siiski mitte nii palju, et selle maha kraapimisega vaeva näha. Kindla peale oli Debby, jõllissilmne ilma ajudeta pätakas, kleepsu sinna kinnitanud: see on nii ilus! Ben oli sätendava prahi juba pooleldi lahti saanud, kui esiratas põrkas vastu külmunud mullakuhja, keeras põiki vasakule, ja ta ise lendas sadulast. Ta ei kukkunud hästi. Kere õhku tõustes oli üks jalg takerdunud raami taha – Ben kukkus külili, parem käsi libises üle maisivarte, parem jalg kõveras tema all. Pea käis kolaki vastu maad, nii et hambad helisesid.
Kui ta jälle hingata sai – kümme märga silmapilgutust hiljem –, tundis ta sooja vereniret, mis silma kõrvalt alla tilkus. Tore. Ta tõmbas selle sõrmeotstega mööda põske laiali ja otsmiku haavast nirises kohe lisa. Ta soovis, et oleks veel kõvema vopsu saanud. Ta polnud kunagi luid murdnud, tõsiasi, mida ta tõrkus teistele tunnistamast. Päriselt ka või, mees? Kuidas saab üldse ilma ühegi katkise luuta? Kas su emme hoiab sind vati sees? Möödunud kevadel oli ta murdnud sisse linna ujulasse, koos mingite võõraste tüüpidega, ja seisnud hüppelaua peal kuiva basseini kohal, põrnitsenud betoonist põhja, veennud ennast hüppama, luud-kondid puruks, et olla äge hull kutt. Ta oligi paar korda lauda kõigutanud nagu vettehüppajad, võtnud viskipudelist veel ühe lonksu, vedrutanud veel veidi ja lonkinud siis tagasi tüüpide juurde, keda ta vaevalt tundis, kes isegi ei viitsinud õieti vaadata, mida ta teeb. Luumurd oleks muidugi etem, aga verejooks oli ka midagi. Nüüd lahmas juba korralikult, üle põse lõua alla, tilk tilga järel jääle. Puhtad ümmargused punased loigud. Totaalne häving.
See tuli eikusagilt – ta aju oli kui kärbsepaber, lausekatked ja laulusõnad jäid sinna alailma kinni. Totaalne häving. Vaimusilma ette kerkisid kirvestega vehkivad põhjamaised barbarid. Korraks tuli talle mõte – aga ainult korraks –, kas see võiks olla mälupilt eelmisest elust, mis pärast uuestisündi tal varjuna läbi pea lehvib? Kuid siis tõstis Ben jalgratta püsti ja peletas mõtte minema. Ta polnud ju lõppude lõpuks kümneaastane. Ta sõtkus jälle pedaale, parem puus obadusest hell, käsivars maisivarte kriipimisest tulitamas. Kukkumisest võiks vähemalt korralik sinikas jääda. Diondrale see meeldiks, ta silitaks seda oma pehme sõrmeotsaga, teeks haige koha ümber paar ringi ja toksaks ootamatult, et narrida Beni võpatamise pärast. Diondra, tüdruk, kes käis kergesti üle võlli: ta kisas, nuttis ohjeldamatult, naeris laginal. Ta ajas silmad pärani, kergitas kulmud peaaegu juuksepiirini, kui tahtis näidata, kui üllatunud ta on. Talle meeldis peita ennast ukse taha ja sealt ootamatult välja karata, et Ben teda ehmatamise eest mängult taga ajaks. Diondra, tema tüdruk, nimi nagu printsessil või stripparil, Ben ei osanud nende kahe vahel otsustada. Diondras oli midagi mõlemast, ta oli rikas, aga natuke nilbe. Rattal oli mingi osa lahti põrunud, pedaalide juurest kostis heli, mis meenutas naela plekkpurgis. Ta pidas korraks kinni, et asja uurida, käed külmast punetavad ja kortsus nagu vanal ätil, isegi sama jõuetud, kuid ei leidnud viga üles. Veri tilkus silma, kuni ta tulutult ratast põrnitses. Kuradile, ta oli lootusetu kobakäpp. Alles liiga titt siis, kui isa ära läks. Nii ei tekkinud tal võimalust mingeid praktilisi oskusi selgeks saada. Ta nägi alatasa, kuidas kutid nokitsevad oma mootorrataste ja traktorite ja autode kallal, mootor nagu senitundmatu looma metalne sisikond. Loomi ta siiski tundis, püsse samuti. Ta oli kütt nagu kõik nende perekonnas, aga see ei lugenud, sest ema oli temast parem täpsuslaskja.
Ta oleks tahtnud olla kuldsete kätega mees, ainult ei teadnud, mismoodi selliseks saada, ja see mõte ajas ta paanikasse. Sel suvel oli isa ootamatult välja ilmunud ja elanud mõned kuud nende juures, nii et Benil oli tärganud lootus, ta oli oletanud, et tüüp võtab vaevaks talle kõiksuguseid asju õpetada, tahab pärast nii pikka eemalolekut vahelduseks isa mängida. Aga Runner tegi kõik meestetööd lihtsalt ise ära, isegi ei kutsunud Beni pealt vaatama. Kui täpsem olla, siis oli Runner selgelt mõista andnud, et ärgu Ben tal jalus koperdagu. Poiss oli varsti taibanud, et ta on Runneri silmis hädapätakas – iga kord, kui ema kurtis, et miski vajab parandamist, ütles Runner, et „see on meeste töö” ja naeratas Benile, nagu tahaks proovida, kas poeg tihkab seda kinnitada. Ben tundis, et ta ei saa paluda Runneril endale midagi õpetada.
Pealegi polnud Benil üldse raha. Nojah, tal oli taskus neli dollarit ja kolmkümmend senti, aga sellega tema nädala varud ka piirdusid. Nende perekonnal polnud sääste. Nende pangaarve oli pidevalt peaaegu tühi; kord oli Ben juhtunud nägema pangateadet, kus vabade vahendite all seisis dollar ja kümme senti – viieliikmelise perekonna käsutuses oli siis isegi vähem sellest, mis tal praegu jakitaskus kõlksus. Tema ema lihtsalt ei osanud farmi majandada, ta oli täiesti lootusetu. Ta laenas kelleltki veoki, et viia nisukoorem elevaatorisse, kuid see ei toonud mitte midagi sisse – nisu kasvatamine osutus kallimaks kui selle müügist saadud tulu –, ja isegi kui tal õnnestus midagi teenida, läks see vanade võlgade katteks. Näljahunt varitseb ukse taga, tavatses ema ikka öelda, ja väiksest peast oli Ben elavalt ette kujutanud, kuidas emps seisab tagauksel ja viskab hundile krabisevaid rohelisi rahatähti, hunt püüab need õhust kinni ja vohmib sisse, nagu sööks lihakäntsakaid. Raha oli alati otsas.
Kas siis keegi ei tule farmi nende käest ära võtma? See peaks ju lõpuks nii minema? Ehk olekski parem farmist lahti saada, alustada otsast peale, selmet olla käsist-jalust seotud selle lohmaka, kunstlikult elus hoitud monstrumi külge. Aga see oli ema vanemate farm ja ema oli sentimentaalne. Mis oli tegelikult üpris isekas, kui järele mõelda. Ben töötas terve nädala farmis ja käis veel nädalavahetusel koolimaja koristamas, oli see vast närune amet. (Kool ja farm ja farm ja kool, sellega oli tema elu piirdunudki enne Diondrat. Aga nüüd oli tekkinud kena kolmnurk talle kulgemiseks: kool ja farm ja Diondra suur maja linna serval.) Kodus söötis Ben karja ja koristas sõnnikut, koolis tegi umbes sama: puhastas riietusruume ja pesi kohviku põrandat, kasis teiste laste paska. Ja pidi veel pool palgast emale loovutama. Perekonnal on ühine rahakott. Kas tõesti? Aga kuidas jääb sellega: laste eest peavad hoolitsema nende vanemad? Kas on ikka tark tegu teha veel kolm last, kui on juba näha, et isegi selle ühe ülalpidamine käib üle jõu? Jalgratas tegi kahtlast häält ja Ben poleks üldse imestanud, kui see oleks ta all laiali lagunenud nagu jaburas multifilmis, kus sõitja avastab lõpuks, et talle on jäänud ainult lenkstang ja sadul. Benile käis tõsiselt närvidele, et ta peab minema igale poole selle neetud rattaga nagu mingi napakas. Selle asemel et sõita autoga. Pole trööstitumat pilti pedaale sõtkuvast poisist, kes saab varsti juba kuusteist, tavatses öelda Trey, pead vangutades ja tema poole suitsu puhudes. Ta ütles seda iga kord, kui Ben oma rattaga Diondrale külla läks. Trey oli muidu täitsa lahe, aga ta lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidi solvavaid märkusi tegema. Trey oli üheksateist, pikkade juustega, mis olid mustad ja elutud nagu kuivanud tõrv, Diondrale mingi ümber nurga nõbu või vanaonu või peresõber või peresõbra kasupoeg, igatahes midagi veidrat. Ta kas rääkis oma sugulusastme kohta iga kord ise juttu või polnud Ben teda lihtsalt tähelepanelikult kuulanud. Polnud ka mingi ime, sest Trey juuresolek ajas Beni alati pingesse, muutis ta teravalt teadlikuks oma kehast. Miks ta niimoodi jalad harkis seisab? Mida teha kätega? Kas panna käed puusa või toppida taskusse? Nii või teisiti, ikka oli imelik tunne. Nii või teisiti polnud lootust pääseda tögamisest. Trey oli sedasorti poiss, kes avastab su välimuses mingi väga väikese, kuid siiski ilmse vea, mida sa ise poleks üldse tähele pannud, ja teeb selle siis teatavaks kõigile, kes juhtuvad olema kuuldekaugusel. Kihvtid kukekad, oli esimene asi, mida Trey oli öelnud nende esimesel kohtumisel. Ben kandis siis teksaseid,
