maha raputanud, nii nagu alati. Aga need inimesed olid endas nii kindlad, minu suhtes nii üleolevad, nagu nad oleksid minu küsimust lõputult arutanud ja leidnud, et mis temast ikka tahta. Olin läinud sinna usus, et nad on samasugused nagu kõik teised: tahavad mind abistada, minu eest hoolitseda, mind raskustest üle aidata. Aga nemad hoopis mõnitasid mind. Kas mind oli siis tõesti nii lihtne endast välja viia, olin ma tõesti nii kergekaaluline? Ei. Tol ööl ma nägin just seda, mida ma nägin, kordasin mõttes oma äraproovitud mantrat. Mis sest et see polnud tõsi. Tõde oli see, et ma ei näinud üldse midagi. Rahul? Ja mis siis. Kui päris täpne olla, siis ma tõesti ei näinud. Ainult kuulsin. Ainult kuulsin sellepärast, et pugesin kappi peitu, siis kui mu lähedased surid, sest ma olin väike närune argpüks.
See öö, see öö, see öö. Ma ärkasin pimedas toas, mida jagasin oma õdedega, maja oli nii külm, et aknad olid seestpoolt härmas. Mingil hetkel oli Debby minu voodisse pugenud – enamasti me magasimegi koos, et sooja saada – ja tema priske tagumik surus mulle kõhtu, lükkas mu vastu külma seina. Olin väiksest peale olnud unesrändaja, nii ma ei mäletagi, kuidas ma üle Debby ukerdasin, ja ometi mäletan Michelle’i, kuidas ta magas põrandal, päevik kaisus nagu harilikult, ja lutsutas und nähes sulepea otsa, nii et must tint koos süljega lõuga pidi alla nirises. Ma ei vaevunud teda äratama, et ta tagasi voodisse roniks. Uni oli püha meie lärmakas, külmas, ülerahvastatud majas, ja ärkamine oli kõigi jaoks vihane võitlus. Jätsin Debby oma voodisse ja kuulsin ust avades hääli, mis kostsid teiselt poolt koridori Beni toast – äge sosin, mis mõjus peaaegu lärmakalt. Inimeste jutt, kes kujutavad ette, et nad räägivad väga vaikselt. Beni toa ukse alt paistis valgus. Ma otsustasin minna oma ema tuppa, tatsasin läbi koridori, kergitasin tekki ja surusin ennast vastu ema selga. Talvisel ajal magas emps kahe paari dresside ja mitme sviitriga, ta oli siis nagu pehme kaisuloom. Harilikult ta isegi ei liigutanud, kui me tema juurde voodisse pugesime, aga ma mäletan selgelt, kuidas ta tol ööl ennast järsku näoga minu poole keeras ja kuidas mina arvasin, et ta vihastas. Aga tema hoopis surus mu kaissu ja suudles mu laupa. Ja ütles, et ta armastab mind. Ta ei öelnud peaaegu kunagi, et ta meid armastab. Sellepärast see jäigi mulle meelde, või vähemalt ma arvan, et jäi, kuigi ma võisin selle ka hiljem juurde luuletada, endale lohutuseks. Aga las olla nii, et ta ütles seda ja et mina jäin siis kohe magama.
Kui ma uuesti ärkasin, kas siis mõni minut või mõni tund hiljem, oli ta mu kõrvalt kadunud. Suletud ukse tagant, kuhu mu pilk ei ulatunud, kostis ema soigumist ja seda, kuidas Ben ta peale karjus. Ma kuulsin veel teisigi hääli: Debby nuuksus ja kiljus emmeemmeemmeMichelle ja siis tuli kirves. Ma teadsin kohe, mis see oli. Metalli vihin läbi õhu – ma teadsin – ja sellele järgnes pehme nätsatus ja Debby korises ja oleks nagu lämbudes õhku ahminud. Ben karjumas mu emale: „Miks sa sundisid mind seda tegema?” Ja Michelle päris vait, mis oli imelik, sest Michelle oli alati kõige häälekam, aga nüüd – mitte piuksugi. Mu ema karjumas: Jookse! Jookse! Ei tohi! Ei tohi! Ja siis vintpüssi kärgatus ja minu ema ikka veel karjumas, aga nüüd ei tulnud ta suust enam sõnu, ainult mingi kriiskamine, nagu koridoris oleks lind, kes lendab laperdades ühest seinast teise.
Rasked saapad põrandal ja Debby väikesed jalad eest ära jooksmas, mitte veel elutud, jooksmas ema toa poole ja mina mõttes palumas: ei, ei, ära tule siia, ja siis koridori põrand rappumas tagaajaja saabaste all ja mingi lohistamine ja küüntega põranda kraapimine ja uuesti korin ja korin ja mütsatus ja midagi kukkumas ja kirve vihin ja minu ema ikka veel hirmsaid kraaksuvaid hääli tegemas ja mina seismas, paigale tardunult oma ema magamistoas, lihtsalt kuulamas seda kõike, kuni vintpüss mu jälle peaaegu kurdiks kärgatas, ja siis veel see mütsatus, mis põrandalauad mu jalge all nõtkuma pani. Mina, argpüks, soovimas, et see kõik lihtsalt ära läheks. Pooleldi kappi roninud, kägaras ennast kõigutamas. Minge ära minge ära minge ära. Uste kolksumine, jälle sammud ja ulgumine, Ben sosistamas, meeleheitel. Ja siis tema nutt, jäme mehe moodi jõuramine ja Beni hääl, ma tean, see oli Beni hääl, karjumas Libby! Libby! Ma avasin oma ema toa akna ja rabelesin katkise kärbsevõrgu vahelt läbi, kukkusin madalast aknast alla lumisele maale nagu tagurpidi sündinu, sokid said kohe läbimärjaks, juuksed takerdusid põõsasse. Ma jooksin. Libby! Vaatasin korra veel maja poole, ainult üks aken valge, muidu pilkane pimedus. Mu jalad olid vermeis, kui jõudsin tiigi juurde ja peitsin ennast pilliroo vahele. Mul oli ka mitu kihti riideid seljas nagu emmel, öösärgi all pikad aluspüksid, aga ikkagi lõdisesin külmast, tuul rebis kangast ja puhus jäist hingust otse mu palja kõhu peale. Taskulambi valgusvihk hüples hullunult pilliroo latvadel, kargas sealt metsatukale samas lähedal, riivas maad päris mu ligidal. Libby! Jälle Beni hääl. Mulle jahti pidamas. Jää sinna, kus sa oled, kullake! Jää sinna, kus sa oled! Valgusvihk hiilis üha lähemale, saapad krudisesid lumel ja mina nuuksusin kramplikult varrukasse, kõigutasin ennast ette ja taha, valmis juba alistunult püsti tõusma, et see ometi kord lõpeks, aga just siis muutis valgusvihk suunda ja sammud kaugenesid ja mina jäin üksinda pimedas öös surnuks külmuma. Aknas kustus valgus ja ma jäin sinna, kus ma olin. Mitu tundi hiljem, kui ma olin külmast liiga kange, et püsti tõusta, roomasin kahvatus aovalguses tagasi majja, jalad nagu raudlatid, sõrmed rulli jäätunud. Uks seisis pärani ja ma lonkasin sisse. Köögi ees põrandal oli väike kurb kuhi okset – herned ja porgandid. Kõik muu oli punane: pritsmed seintel, loigud vaibal, verine kirves jäetud püsti diivani käsitoe najale. Ma leidsin oma emme lamamas tütarde toa ees, pea ülemises pooles püssilasust jäänud kolmnurkne auk, kirvetera oli läbistanud paksud riidekihid ja tunginud ihusse, paljastades ühe rinna. Ema kohal olid kleepunud seinale pikad punased juuksekarvad koos vere ja ajuollusega. Debby lamas emast veidi edasi, silmad pärani lahti ja pikk vererida üle põse. Käsi oli peaaegu kehast eraldatud, kirves oli raiunud lahti ta kõhu, sisikond nagu ammuli suu, lõdvalt lahti nagu magaja huuled. Hõikasin Michelle’i, kuigi teadsin juba, et ka tema on surnud. Hiilisin kikivarvul meie magamistuppa ja leidsin ta voodi pealt, Michelle lamas kägaras oma nukkude kõrval, kael pigistamisest must, üks suss veel jalas, üks silm lahti.
Seinad olid verega täis joonistatud: pentagrammid ja kurjad sõnad. Litsid. Saatan. Kõik oli katki, lõhki rebitud, hävitatud. Purgid toiduga vastu seina puruks visatud, hommikusöögihelbed mööda põrandat laiali. Üks helves leiti hiljem mu ema rinnas haigutavast haavast, nii metsikult oli seal märatsetud. Michelle’i king tilbendas paelupidi odava laetuuluti küljes.
Ma liipasin kööki telefoni juurde, tõmbasin selle põrandale, valisin tädi Diane’i numbri, ainsa, mida ma peast teadsin, ja kui Diane vastas, karjusin torusse: nad kõik on surnud! häälega, mille kiledus mu oma kõrvadele haiget tegi. Siis pressisin ennast külmiku ja ahju vahelisse prakku ja jäin ootama Diane’i saabumist.
Haiglas tehti mulle tuimestus ja lõigati ära kolm külmavõetud varvast ja pool sõrmusesõrme. Sealtpeale ootan ma kogu aeg, millal ükskord ära suren.
Tõusin kollases elektrivalguses istuma. Kiskusin end välja meie mõrvamajast, tagasi oma suure inimese magamistuppa. Mul oli veel palju aastaid elada, olin terve kui härg, järelikult vajasin edasiste sammude plaani. Minu riukalik Day aju asus jälle tegelema isikliku heaolu küsimustega. Väike Libby Day teadis nüüd, mis niidist tõmmata. Nimetagem seda enesealalhoiu instinktiks või nimetagem seda õige nimega: ahnuseks.
See „Day fänniklubi”, need „lahenduseotsijad” olid valmis maksma ka millegi enama kui ainult vanade kirjade eest. Kas nad polnud mitte minult küsinud, kus elab Runner ja keda ma tänagi veel Beni sõpradest tunnen? Nad on valmis maksma teabe eest, mida ainult mina saan neile hankida. Need narrid, kes olid õppinud pähe minu maja põhiplaani ja kogusid kausta vahele sündmuspaiga fotosid, neil kõigil oli oma teooria selle kohta, kes oli tapnud Day perekonna. Ent veidrikena oli neil vähe lootust, et keegi soostuks nendega rääkima. Mina võin teha seda nende eest. Politsei oleks vaese väikese minu vastu kena, nagu ka mitmed kahtlusalused, loodetavasti. Ma võiksin vestelda koguni oma isaga, kui nad seda tõsiselt soovivad ja kui mul õnnestub ta üles leida. Mitte et see kõik kuhugi välja viiks. Oma kodus, oma eredalt valgustatud toas, kus mind miski ei ähvarda, kinnitasin endale jälle, et süüdlane on Ben (peab olema, peab olema), eelkõige sellepärast, et
