ja asjalik naeratus. Tema kohta oli öeldud, et ta elab Kansase Topekas, aga need andmed olid rohkem kui kakskümmend aastat vanad.
Oleksin pidanud nüüd helistama Lyle Wirthile, käima välja oma hangin-teile-raha-eest-teavet-ettepaneku, kuid ma polnud valmis kuulama uuesti tema loengut minu enda perekonna mõrvadest. (Te vist tõesti arvate, et süüdlane on Ben!) Pidin olema valmis talle vastuväiteid esitama, selmet istuda ta ees nagu mingi tobuke, kel pole midagi huvitavat öelda. Mis oli tegelikult üpris täpne kirjeldus.
Sirvisin veel veidi raamatut, selili voodil, kahekorra keeratud padi pea ja õlgade all; Buck jälgis mind oma terase kassipilguga, et mitte magada maha liigutust, mis annaks aimu mu kavatsusest kööki minna. Barb Eichel kirjeldas Beni kui „musta riietatud erakut, kõigist põlatud ja viha täis”, lisades, et „ta oli vaimustatud hevimuusika kõige brutaalsemast alaliigist – „mustast metallist” –, mille sõnad pole midagi muud kui kodeeritud pöördumine saatana enda poole”. Lappasin loomulikult edasi, kuni leidsin mind iseloomustavaid lõike: „ingellik, kuid seesmiselt tugev”, „otsustav ja kurb”, ja „temas aimus iseseisvust, mida kohtab harva isegi kaks korda vanemate laste juures”. Meie pere oli olnud „rõõmsameelne ja toimekas, tuleviku suhtes lootusrikas, pidades tähtsaks puhast õhku ja puhast eluviisi”. Mm, hm. Aga ikkagi, see raamat kujutas endast kõige põhjalikumat ülevaadet juhtunust ja pärast seda, kui Mõrvaklubi oli mu mitmehäälselt juhmakaks kuulutanud, olin ma innukas vestlema mõne kõrvalseisjaga, kes minuga sarnaselt peab mõrvariks Beni. Et varuda laskemoona lahinguks Lyle’iga. Manasin silme ette stseeni, kuidas ma loen sõrmedel üles tõsiasju: see, see ja see tõestab, et teie, tainapead, eksite, ja kuidas Lyle’il mokk töllakile vajub, kui ta aru saab, et mul oli ikkagi õigus. Oleksin nii või teisiti nõus temalt raha võtma, kui ta on huvitatud. Teadmata õieti, millest alustada, helistasin Topeka telefoniregistrisse ja, ennäe imet, saingi Barb Eicheli numbri. Endiselt topekalane, endiselt registris. Lapsemäng. Ta laskis telefonil ainult kaks korda heliseda, hääl kõlas reipalt ja kiledalt, kuni ma ütlesin, kes ma olen. „Oi, Libby. Ma olen nii palju mõelnud, et kas sa kunagi minuga ühendust võtad,” alustas ta, kui oli kõigepealt jupp aega ohkinud. „Või kas mina peaksin püüdma sinuga rääkida. Ma kohe ei teadnud, kohe ei teadnud …” Ma kujutasin ette, kuidas ta abitult ringi vahib, nakerdab närviliselt küüsi, üks neid naisi, kes uurib kakskümmend minutit menüüd, enne kui suudab midagi välja valida, ja satub kelneri tulles ikkagi paanikasse. „Ma lootsin vestelda teiega … Benist,” alustasin kõheldes, teadmata, kuidas oma soovi arusaadavalt seletada. „Tean, tean, olen kirjutanud talle mitu vabanduskirja kõigi nende aastate jooksul, Libby. Ma ei kujuta ette, kuidas saabki mulle andestada, et ma selle neetud, tuhandest neetud raamatu kirjutasin.” Vaat kus lops.
Barb Eichel kutsus mu enda poole lõunale. Tahtis mulle näost näkku seletusi anda. Ta ei juhtinud enam autot (siinkohal haistsin ma põhjust: tabletid ja püüdlikult läikima löödud väline külg, mis iseloomustab neid, kes on millestki sõltuvusse jäänud), nii et mina võiksin talle külla sõita, ta oleks nii lõpmata tänulik. Õnneks asub Topeka enam-vähem Kansas City naabruses. Mitte et ma oleksin sinna kangesti kibelenud, olin suureks kasvades seda linna piisavalt näinud. Topekas oli vägev psühhiaatriahaigla, tõsiselt, suure tee ääres oli isegi silt umbes sellise tervitusega: „Tere tulemast Topekasse, maailma psühhiaatriapealinna!” Linna peal koperdasidki pidevalt ringi hullud ja terapeudid ja mind tassiti sinna regulaarsete vahedega eriti kõrge tasemega nõustamist saama. Milline õnn. Seal me siis vestlesime minu hirmuunenägudest, mu paanikahoogudest, mu suutmatusest viha talitseda. Teismelise minuga räägiti juba mu kahetsusväärsest kalduvusest teistele kätega kallale minna. Minu jaoks lehkab kogu see linn, Kansase pealinn, nupust nikastanute ila järele.
Lugesin enne teele asumist Barbi raamatu läbi, et varustada ennast faktide ja küsimustega. Kuid need kolm tundi sõitu, mis mul kulus ühetunnise teekonna läbimiseks, jõudsid mu enesekindlust mõnevõrra murendada. Liiga palju valesid käänakuid, ma kirusin ennast, miks mul pole kodus internetti, mis laseks marsruudi kerge vaevaga navigaatorisse laadida. Ei internetti, ei kaabeltelevisiooni. Sedasorti asjad pole mu tugev külg, nagu juuksuri juures käimine ja õli vahetamine ja hambaarst. Kui ma oma osmikusse sisse kolisin, veetsin esimesed kolm kuud tekkidesse mähkunult, sest ei viitsinud nii palju jahmerdada, et saaks majja gaasi sisse. Viimase paari aasta jooksul on mul kolm korda gaas kinni keeratud – mõnikord ma lihtsalt ei saa niikaugele, et kirjutada vajalik tšekk. Mul on raskusi isegi kord saavutatu säilitamisega.
Barbi maja, kui ma viimaks kohale jõudsin, osutus igavalt inetuks, ta oli ontliku väljanägemisega kipskrohvikuubiku kahvaturoheliseks värvinud. Rahustav. Lademetes tuulekellasid. Ta avas ukse ja põrkas tagasi, justkui minu ilmumine oleks teda üllatanud. Soeng oli ikka sama mis raamatu tagakaanel, kuigi nüüd turritasid ta peas hallid siiliokkad ja pärlitest keti otsas rippusid sangapidi prillid, mida vanemad naised tavatsevad pidada „ägedaks”. Vanust paistis olevat üle viiekümne, tumedad silmad vilasid peas, pisut pungis ta kondises näos.
„Ooh, tere, Libby!” ahmis Barb õhku ja lendas mulle peale, mingi tema kont torkas kaisutuse käigus valusalt mu vasakut rinda. Ta lehkas patšuli ja villase lõnga järele. „Astu edasi, astu edasi.” Väike koeranäss tuli küünte klõbinal rõõmsalt haukudes üle põrandaplaatide mind vastu võtma. Kusagil lõi kell tunde.
„Oi, loodan, et sa ei karda koeri, ta on mul nii sõbralik,” ütles Barb ja vaatas, kuidas loom minu poole üles hüppas. Ma vihkan koeri, väikesed armsad koerad kaasa arvatud. Tõstsin käed üles näitamaks, et ei kavatse teda patsutada. „Kuule nüüd, Weenie, lase meie sõber ilusasti läbi,” lalises perenaine. Elukas meeldis mulle isegi veel vähem pärast seda, kui olin ta nime kuulnud.
Ta pani mu istuma elutuppa, mis oli mööblit täis topitud: toolid, diivan, vaip, padjad, kardinad, kõik oli pehme ja ümarate servadega, tekstiili peal veel uus kiht tekstiili. Ta sebis mõnda aega edasi-tagasi, hõikas üle õla, selle asemel et paigale jääda, küsis kaks korda, mida ma juua tahan. Vaist ütles mulle, et ta üritab joota mulle müstilist ürditeed või jasmiinieliksiiriga smuutit mullalõhnalises savikruusis, ning ma pidasin paremaks küsida ainult vett. Otsisin pilguga likööripudeleid, kuid ei näinud ühtegi. Ikkagi neelati selles majas tablette, kindel mis kindel. Kõik paistis selle naise pealt maha libisevat, nagu ta ise oleks kaetud libeda magustatud kihiga. Ta tõi kahe kandiku peal võileibu, pidime sööma neid elutoas. Mu klaasis oli jääkuubikuid rohkem kui vett. Sain selle kahe sõõmuga tühjaks joodud. „Aga räägi ometi, kuidas Benil läheb, Libby?” küsis ta, kui oli viimaks maha istunud. Barb oli seadnud oma kandiku täpselt enda kõrvale. Et saaks kiiresti taganeda. „Noh, ma ei tea. Ma ei suhtle temaga.”
Barb ei paistnud mind päriselt kuulavat, ta oli timminud oma kuulmismeele mingi sisemise raadiokanali lainele. Mis võis mängida näiteks kergekaalulist džässi. „Otse loomulikult, Libby, tunnen ma ennast suure süüdlasena, kuigi raamat ilmus alles pärast otsuse väljakuulutamist, nii et seda see ei saanud mõjutada,” seletas ta rutakalt. „Ja ometi, mina tegin ju samamoodi ennatlikke järeldusi. Küsimus on ajas, milles me elasime. Sina olid siis nii väike, ma tean, sa nagunii ei mäleta, aga need kaheksakümnendad. Saad aru, siis oli päevakorral saatanakummardamise paanika.” „Mis asi?” Mõistatasin endamisi, kui sageli ta kavatses mind vestluse käigus nimepidi nimetada. Paistis olevat seda tüüpi. „Kõik tolleaegsed psühhiaatriaringkonnad, politsei, juriidilised instantsid, kogu see kupatus – kõik nad nägid siis ju igal pool sataniste. See oli justkui … trendikas.” Ta kummardus mulle lähemale, kõrvarõngad tilbendamas, sõrmed nähtamatut tainast sõtkumas. „Inimesed päriselt uskusid, et oli olemas mingi kõikjale ulatuv satanistide võrgustik, et see oli juba täitsa tavaline nähtus. Teismeline hakkab kummaliselt käituma – kindlasti saatanakummardaja. Lasteaialaps tuleb koju kahtlase sinikaga või ütleb midagi ogarat oma suguelundite kohta – järelikult on tema õpetajad saatanakummardajad. Sest vaata, sa ju mäletad McMartini lasteaia kohtuasja? Need vaesed õpetajad kannatasid aastaid karjuvat ülekohut, enne kui süüdistus tagasi võeti. Satanismipaanika. Meelierutav teema. Ma läksin õnge, Libby. Me ei vaevunud
